On vaikseks võtnud

Olen olnud peaaegu kuu aega blogikeskkonnas vait. Kuigi mu töine elu on edasi veerenud täitel tuuridel ja selle kuu aja sisse on mahtunud kahe minu teatritüki esietendus ja mõned huvitavad käigud ja palavikulised lume-eelsed istutustööd. Aga see kõik on korraga justkui kaotanud oma tähenduse, sest.

Sest kolme nädala eest lahkus üks inimene, kes oli mulle väga armas. Selle pühapäeva hommikul, kui midagi veel juhtunud polnud – see välk lõi sisse alles õhtul – lugesime hommikusöögilauas oma raamatuid, ja vahepeal lugesime teineteisele ette, ja nii juhtus kuidagi, et tol hommikul oli Ott oma lugemisega selle koha peal, kus Vanaema Weatherwax sureb. (Sest juba kaua aega armastab meie perekond tulihingeliselt Terry Pratchetti Kettamaailma-raamatuid, eriti Tiffany-seeriat nende hulgast.)

“Ja nüüd, sügavas soojas pimeduses, kui koit hakkas märkamatult ööd kõrvale lükkama, tuli Vanaema hingele külaline, vikatiga isik – kelle vikat on nii variõhukese teraga, et suudab hinge kehast eraldada.

Siis hakkas pimedus rääkima.

ESMERALDA WEATHERWAX, TE TEATE, MIS TULEB, JA LUBAGE LISADA, ET ON AU TEIEGA TEGEMIST TEHA.

“Ma tean, et see olete teie, härra Surm. Meie, nõiad, teame ju alati, mis tuleb,” vastas Vanaema, vaadates oma voodil lebavat keha.

Külaline ei olnud talle kaugeltki võõras ja maa, kuhu ta nüüd pidi minema, oli seesama, kuhu ta oli aidanud paljudel teistel aastate jooksul astuda. Nõid seisab ju kõige piiri peal, valguse ja pimeduse vahel, elu ja surma vahel, teeb valikuid, langetab otsuseid, et teised võiksid teha näo, et mingit otsustamist polnud vajagi. Mõnikord peab nõid mõnda vaest hinge tema viimastel tundidel aitama, aitama tal leida ukse, et ta pimeduses ära ei eksiks.

ja Vanaema Weatherwax oli olnud nõid juba väga-väga kaua.

ESMERALDA WEATHERWAX, ME OLEME JUBA NII PALJU KORD KOHTUNUD …

“Lugematu arv kordi, härra Vikatimees. Noh, viimaks said mu kätte, vana sindrinahk. Mul olid nii mõnedki head ajad, see on selge, ja ma polnud kunagi selline, kes ennast esile upitaks või hädaldaks.”

MA OLEN TEIE ELUKÄIKU HUVGA JÄLGINUD, ESMERALDA WEATHERWAX, ütles hääl pimeduses. Ta oli kindel, aga eriti viisakas. Kuid nüüd oli tema hääles küsimus. PALUN ÖELGE, MIKS TE RAHULDUSITE ELUGA SELLEL IMEPISIKESEL MAAL, KUI TE OLEKSITE VÕINUD SAADA ÜKSKÕIK KELLEKS SELLES MAAILMAS, NAGU TE TEATE?

“Maailmast ei tea ma kuigi palju; kuid oma maailmaosas sain ma tavaliste inimeste jaoks väikesi imesid korda saata,” vastas Vanaema teravalt. “Ja ma pole kunagi tahtnud tervet maailma – ainult osa sellest, väikest osakest, mida ma saaksin hoida, mida ma saaksin tormide eest kaitsta. Sa mõistad, et ma ei pea silmas mitte neid torme, mis taevast tulevad: on ka teistsuguseid.”

JA KAS VÕIB ÖELDA, ET TEIE ELUST ON OLNUD LANCRE’I JA SELLE ÜMBERKAUDSETE TERRITOORIUMITE ELANIKELE ABI?

Hetkelise pausi järel vastas vanaema Weatherwaxi hing: “Noh, ma ei taha kelkida, kõrgeauline, aga ma arvan, et ma olen inimesi hästi kohelnud, vähemalt Lancre’is. Territooriumites ei ole ma kunagi käinud.”

EMAND WEATHERWAX, “TERRITOORIUM” TÄHENDAB, NOH … PIIRKONDA.

“Aa, selge,” ütles Vanaema. “Ringi olen ma küll omajagu liikunud.”

TE OLETE ELANUD VÄGA HEA ELU.

“Aitäh,” vastas Vanaema. “Eks ma tegin, mis sain.”

ROHKEMGI, KUI SAITE, vastas Surm. JA MA OOTAN PIKISILMI, KUIDAS TEIE VALITUD MANTLIPÄRIJAL LÄHEB. MA OLEN KA TEMAGA KOHTUNUD.

“Igatahes on ta hea nõid,” ütles Vanaema Weatherwaxi vari. “Selles osas pole mul mingeid kahtlusi.”

TE VÕTATE SEDA VÄGA RAHULIKULT, ESME WEATHERWAX.

“Eks see on muidugi ebamugav, loomulikult, ja see ei meeldi mulle sugugi, aga ma tean, et te käite samamoodi kõigi juures, härra Surm. Mingit muud võimalust ju pole?”

JAH, KAHJUKS MITTE. ME KÕIK HÕLJUME AJATUULTE KÄES. KUID TEIE KÜÜNAL, EMAND WEATHERWAX, HUBISEB ENNE KUSTUMIST VEEL MÕNDA AEGA – VÄIKE TASU HÄSTI ELATUD ELU EEST. MINA NÄEN NIMELT KAALUSID JA TEIST JÄI MAAILM MAHA PALJU PAREMANA, KUI TE SELLE EEST LEIDSITE, NING KUI MINULT KÜSIDA, lausus Surm, SIIS EI SAA KELLETKI OODATA ENAMAT …

Polnud mingit valgust, midagi, mille järgi orienteeruda, ainult kaks tillukest sinist tulukest, mis hiilgasid Surma enda silmakoobastes.

“Noh, see retk oli vaeva väärt ja ma nägin teel palju imelisi asju, muuhulgas ka sind, mu usaldusväärne sõber. Kas lähme nüüd?”

EMAND WEATHERWAX, ME OLEME JUBA LÄINUD.

/ – – – /

Ja kaugel, mõeldamatus kohas, saduldas üks vikatiga kogu, tuleb öelda, et üsnagi nukralt, lahti valget hobust.”

Ma olen alati mõelnud, et aiandus on nõidusele väga, väga lähedal.

Elle kuju1.jpg

 

4 kommentaari

  1. eve labi said,

    9. dets. 2017 kell 20:05

    JAH

  2. mustkaaren said,

    9. dets. 2017 kell 21:02

    Mõned meist ja neist on vägevamad, mõne lahkumist ei märkagi. Sa kirjutasid väga ilusa postituse sel puhul.

  3. maurus said,

    9. dets. 2017 kell 21:50

    Nii ilus ja täpselt õige.

  4. Maire said,

    9. dets. 2017 kell 22:31

    Palju kallistusi sulle, Aidi ❤


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: