Taaskohtumised on olnud mu elus viimase aja üks märksõnu. Päris veider ausalt öeldes. Ja see on mõtted viinud rändama õige vanadele radadele, võiks ehk isegi öelda, et nostalgiahoovusse, kuigi need mõtted ja meenutused ei ole alati kõige mugavamad. Vaid kui need tulevad, siis toovad nad endaga kaasa küsimusi. vajadust mõista, miks kõik niimoodi oli, ja kuidas nii juhtus ja milleni see viis ja kuidas see kõik lõppkokkuvõttes mõjutas jne jne jne.
Isegi töörindel sattusin juhuslikult silmitsi täpselt sama teemaga. Nimelt tegelesin siin aastavahetuse paiku Heliose kirjastusele ühe Ruth Ware’i thriller’i toimetamisega ja nüüd korrektuuriga, ja minu üllatuseks satuvad sealgi tegelased kakskümmend aastat hiljem silmitsi oma teismeliseaastatega ning tookord ammu kokku keeratud käkkide tagajärgedega. See on Ruth Ware’i kolmas menuromaan, mis eesti keeles on avaldatud, “Valetamismäng.” Ilmub eesti keeles peagi. Nüüd juba päris kohe. Natuke sissejuhatavat materjali võib lugeda siit.
Iseenesest ma sellest raamatust kui raamatust otse vaimustuses ei ole, aga seda peamiselt oma rikutud mõtlemise tõttu – ma ei suuda enam ammu ühtegi raamatut lihtsalt lugeda vabalt kui raamatut või vaadata filmi kui lihtsalt filmi, vaid ma loen ja vaatan suures osas seda, kuidas see on tehtud. “Valetamismäng” on pingeline, tohutu põnev, lugeja emotsioonidega mängiv romaanilahmakas, mis ilmselt liigitub krimkaks ja thriller’iks. Mina isiklikult panin natuke pahaks selle raamatu juures võib-olla liigset trikitamist lugejaga, püüdeid teda petta. Teate küll, see trikk, et tekst suunab su mõtlema üht, ootama eeldatavat lahendust või tulemust, aga siis selgub, et oih, polegi see, hoopis mingi ilmsüütu põhjus oli sel või teisel jube ohtlikuna näival olukorral. Ja siis on seal romaanis nii mõnigi õige ära leierdatud motiiv, klišeelik lahendus. Aga mina jäin selle raamatu peale ikkagi mõtlema, selle teismeliseea kambasuhete, sõprussidemete ja varsaaru peale … sest see kuidagi puudutas. See kunsti puudutus, mõjutus, omavaheline kutsikamüramine, üksteise külge klammerdumine, vastandumine koolis meie ja nemad, reeglite ignoreerimine ja autoriteetide vaidlustamine … ohh. See oli tuttav, oma ja armas.
Ning umbes samal ajal juhtus “Moldaavias” selline veider kokkusaamine, et peaaegu kogemata sattusime sinna kokku saama tervelt nelja omaaegse Pika Jala pundi sõbraga. “Moldaavias” Lill nagunii, eks ole, see oli muidugi ka juhus, et tema kolis siiakanti vaid mõni kuu pärast mind, ja temaga me suhtleme nüüd jälle vist peaaegu sama intensiivsusega kui 30 aastat tagasi, aga kuidagi juhtus, et ka “seltsimees kunstiteadlane” saabus Tallinna rongi pealt (seda ma teadsin ette, sellepärast me “Moldaavias” kohtuma pidimegi) ja et just samal ajal sattus veel A. Lõuna-Eestist Tallinna poole koju sõitma ja tuli läbi. A. on minu jaoks tempel mällu igaveseks – sest tema oli See Tüdruk Kes Mulle Sünnipäevaks Surnuaia Värava Kinkis … umbes kakskümmend viis aastat tagasi? Rohkem? Ta ise küll parandas, et see tegelikult ei olnud mitte surnuaia, vaid mingi kiriku värav, millest ta tookord oma suure autoga mööda sõitis … ja ma isegi ei tea, kumb on hullem variant. Õudne. Ja ikkagi kuidagi õõvastavalt naljakas kah, kui ta selle minu juurde Kollasesse Majja sisse lohistas.
Õnneks me ei tee enam selliseid asju, ja isegi tookord oli see täiesti erandlik aktsioon. Üldiselt ja enamasti me vist ikkagi nii hullud ei olnud. Vähemalt tahaks loota.
Siis olen siin edasi nokitsenud lugemiku kallal.
Filmirindelt saabus kahjuks teade, et meie stsenaarium on praegu küll juba väga hea, aga sellest jaotusest me tootmiseks rahastust ikkagi ei saa, sest raha justkui õieti polevatki. Mis tähendab, et selle aasta suvel me võttesse ei saa ja mul on aega seda stena veel kõpitseda ja üha kõpitseda.
Õhtuleht tahtis mult arvamuslugu lastekirjanduse ja tabuteemade kohta. Kirjutasin. Siin ta on.
Lääne Elule kirjutasin vahepeal ka, kohe kaks korda vist lausa, aga veebis pole praegu küll midagi üleval. Aga nad ei panegi kohe veebi.
Ning lumi tuli jälle maha. Isegi külmaks läks. Ja me veetsime siin aega rehetoa seinte palgivahesid takutades, sest seal elab praegu ju tütreke ning see ei kõlba kuskile, kui tal toas ainult 15 kraadi sooja on, kuigi elektriradikas huugab. Lähemal vaatlusel selguski, et need palgivahed, tont neid võtku … ühesõnaga, et ka need palgivahed on arvatavasti viimati täis topitud umbes aastal 1810 (sammal ja savi, nagu mulle tundub) ning kohati justkui polnudki seal palkide vahel enam midagi.
Igatahes pärast seda aktsiooni saime sinna tuppa juba 20 kraadi sisse. Pole paha.
Aidi Vallik avalikult 