Taaskohtumised

Taaskohtumised on olnud mu elus viimase aja üks märksõnu. Päris veider ausalt öeldes. Ja see on mõtted viinud rändama õige vanadele radadele, võiks ehk isegi öelda, et nostalgiahoovusse, kuigi need mõtted ja meenutused ei ole alati kõige mugavamad. Vaid kui need tulevad, siis toovad nad endaga kaasa küsimusi. vajadust mõista, miks kõik niimoodi oli, ja kuidas nii juhtus ja milleni see viis ja kuidas see kõik lõppkokkuvõttes mõjutas jne jne jne.

Isegi töörindel sattusin juhuslikult silmitsi täpselt sama teemaga. Nimelt tegelesin siin aastavahetuse paiku Heliose kirjastusele ühe Ruth Ware’i thriller’i toimetamisega ja nüüd korrektuuriga, ja minu üllatuseks satuvad sealgi tegelased kakskümmend aastat hiljem silmitsi oma teismeliseaastatega ning tookord ammu kokku keeratud käkkide tagajärgedega. See on Ruth Ware’i kolmas menuromaan, mis eesti keeles on avaldatud, “Valetamismäng.” Ilmub eesti keeles peagi. Nüüd juba päris kohe. Natuke sissejuhatavat materjali võib lugeda siit.

Iseenesest ma sellest raamatust kui raamatust otse vaimustuses ei ole, aga seda peamiselt oma rikutud mõtlemise tõttu – ma ei suuda enam ammu ühtegi raamatut lihtsalt lugeda vabalt kui raamatut või vaadata filmi kui lihtsalt filmi, vaid ma loen ja vaatan suures osas seda, kuidas see on tehtud. “Valetamismäng” on pingeline, tohutu põnev, lugeja emotsioonidega mängiv romaanilahmakas, mis ilmselt liigitub krimkaks ja thriller’iks. Mina isiklikult panin natuke pahaks selle raamatu juures võib-olla liigset trikitamist lugejaga, püüdeid teda petta. Teate küll, see trikk, et tekst suunab su mõtlema üht, ootama eeldatavat lahendust või tulemust, aga siis selgub, et oih, polegi see, hoopis mingi ilmsüütu põhjus oli sel või teisel jube ohtlikuna näival olukorral. Ja siis on seal romaanis nii mõnigi õige ära leierdatud motiiv, klišeelik lahendus. Aga mina jäin selle raamatu peale ikkagi mõtlema, selle teismeliseea kambasuhete, sõprussidemete ja varsaaru peale … sest see kuidagi puudutas. See kunsti puudutus, mõjutus, omavaheline kutsikamüramine, üksteise külge klammerdumine, vastandumine koolis meie ja nemad, reeglite ignoreerimine ja autoriteetide vaidlustamine … ohh. See oli tuttav, oma ja armas.

Ning umbes samal ajal juhtus “Moldaavias” selline veider kokkusaamine, et peaaegu kogemata sattusime sinna kokku saama tervelt nelja omaaegse Pika Jala pundi sõbraga. “Moldaavias” Lill nagunii, eks ole, see oli muidugi ka juhus, et tema kolis siiakanti vaid mõni kuu pärast mind, ja temaga me suhtleme nüüd jälle vist peaaegu sama intensiivsusega kui 30 aastat tagasi, aga kuidagi juhtus, et ka “seltsimees kunstiteadlane” saabus Tallinna rongi pealt (seda ma teadsin ette, sellepärast me “Moldaavias” kohtuma pidimegi) ja et just samal ajal sattus veel A. Lõuna-Eestist Tallinna poole koju sõitma ja tuli läbi. A. on minu jaoks tempel mällu igaveseks – sest tema oli See Tüdruk Kes Mulle Sünnipäevaks Surnuaia Värava Kinkis … umbes kakskümmend viis aastat tagasi? Rohkem? Ta ise küll parandas, et see tegelikult ei olnud mitte surnuaia, vaid mingi kiriku värav, millest ta tookord oma suure autoga mööda sõitis … ja ma isegi ei tea, kumb on hullem variant. Õudne. Ja ikkagi kuidagi õõvastavalt naljakas kah, kui ta selle minu juurde Kollasesse Majja sisse lohistas.

Õnneks me ei tee enam selliseid asju, ja isegi tookord oli see täiesti erandlik aktsioon. Üldiselt ja enamasti me vist ikkagi nii hullud ei olnud. Vähemalt tahaks loota.

Siis olen siin edasi nokitsenud lugemiku kallal.

Filmirindelt saabus kahjuks teade, et meie stsenaarium on praegu küll juba väga hea, aga sellest jaotusest me tootmiseks rahastust ikkagi ei saa, sest raha justkui õieti polevatki. Mis tähendab, et selle aasta suvel me võttesse ei saa ja mul on aega seda stena veel kõpitseda ja üha kõpitseda.

Õhtuleht tahtis mult arvamuslugu lastekirjanduse ja tabuteemade kohta. Kirjutasin. Siin ta on.

Lääne Elule kirjutasin vahepeal ka, kohe kaks korda vist lausa, aga veebis pole praegu küll midagi üleval. Aga nad ei panegi kohe veebi.

Ning lumi tuli jälle maha. Isegi külmaks läks. Ja me veetsime siin aega rehetoa seinte palgivahesid takutades, sest seal elab praegu ju tütreke ning see ei kõlba kuskile, kui tal toas ainult 15 kraadi sooja on, kuigi elektriradikas huugab. Lähemal vaatlusel selguski, et need palgivahed, tont neid võtku … ühesõnaga, et ka need palgivahed on arvatavasti viimati täis topitud umbes aastal 1810 (sammal ja savi, nagu mulle tundub) ning kohati justkui polnudki seal palkide vahel enam midagi.

Igatahes pärast seda aktsiooni saime sinna tuppa juba 20 kraadi sisse. Pole paha.

Advertisements

Unenäohiired ja lepingud

Iga kord, kui ma unenäos vette lähen, jään ma peagi pärast seda haigeks. Nii ka seekord.

Ja iga kord, kui ma näen unes rotte või hiiri, püüab keegi peagi mind või Otti pügada või on ees muu rahajama. Kaotus, vargus, enda rumalusest või lohakusest tehtud finantsviga vmt. Ja nii ka seekord.

Unenäos nähtus hiir oli selline väike ja tundus üsna kahjutu. Ta isegi ei teinud midagi muud, kui ainult sibas kuskilt välja ja näitas ennast ja siis sibas tagasi peitu. Järgmisel päeval aga tuli Otil allkirjastada üks illustreerimisleping, mille ümber umbes kaks kuud kestnud vaidlused ja lepinguprojekti muudatustega edasi-tagasi saatmise olime julgenud juba lõpetatuks lugeda. Oligi veel see viimane asi – allkiri –, sest kirjastuse nõusolek viimase variandiga oli saabunud, ja meie nõusolek nende viimaste tingimustega ka, ja nenda saadetud ja kokkulepitud viimane versioon ootas veel vaid ID-kaardi kinnitust.

Üldiselt meil vedas, et enne kui Ott kaardi lugejasse toppis, otsustasin ma sellele lepingule siiski veel viimase pilgu peale heita, ja kõik tunduski nagu … päris korras. Ainult et ma hakkasin kahtlema numbrites. Kahes olulises numbris. Esiteks piltide arvus, mida illustreerija kohustus lepingu raames tegema, ja teiseks lepingus ära toodud brutosummas. Eelnevad vaidlused olid käinud neto üle, st kui palju peaks kunstnikule kätte jääma pärast maksude kinnipidamist.

Küsisin Oti käest, et kas see piltide arv talle kummaline ei tundu selle raha eest. Ta arvas, et kui nii kirja on saanud, ju siis ta ikka on eelnevalt nõus olnud. Aga minu kahtlused olid nii tugevad, et sundisin teda postkastist üles otsima kogu selle lepinguga seotud kirjavahetuse ja lugesin selle väga tähelepanelikult üle.

Ja mis välja tuli. Kirjastus oli sellesse viimasesse lepinguversiooni kirjutanud mituteistkümmend pilti rohkem sellest arvust, millele Ott eelnevalt nõusoleku oli andnud.

Ja brutosumma, mis pidi justkui käima selle eelneva nõusoleku alla käinud piltide arvu kohta, oli tegelikult sada mõnikümmend eurot väiksem, kui pidanuks olema selleks, et Ott oma kokkulepitud netosumma kätte saaks.

Nii et kui ma oma paranoia ajel poleks hakanud numbreid üle kontrollima, vaid oleksin lootma jäänud, et eelmine kokkulepe kirjastusega peab, oleks Ott saanud pügada rohkem kui kuuesaja euroga.

Leping jäi muidugi allkirjastamata, vaid tegime sellesse eelnevat kokkulepet järgivad parandused ja saatsime kirjastusele tagasi. Veel samal päeval saabus vastus, et oih ja uups, vabandust ja meil on siin segadus sündinud. Igatahes leping sai allkirjastatud meie poolt õigeks parandatud numbritega, aga kas segadus sündinud kogemata või heameelega, kes seda võtaks lahuta.

Ma vihkan neid lepinguasju. Milline tööaeg nende peale kulub. Sest nagu elu näitab, kunagi ei või neisse suhtuda rahulikult ja teadmisega, et kokkulepped loevad. Millal ometi see üheksakümnendate kauboikapitalism oma aja ära elab ja ajalukku kaob? Vahepeal juba hakkab tunduma, et ongi kadunud, aga siis jälle … mingi üheksakümnendate kooliga müügi- või tegevjuht üritab sul riukalikult  tagumikku lohku tõmmata ja loodab, et sa aru ei saa. Fui.

Aga ma sain eile väga rõõmustavaid sõnumeid ka. Nimelt on küljendusjärgus minu lasteraamat “Piia ja hernetont”, mis peatselt ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses kunstnik Katrin Ehrlichi piltidega! Ning neil piltidel ei ole eelnevalt kirjeldatud lepinguprobleemiga mitte ühtegi seost.

hernetont1.jpg

hernetont2.jpg

On ju ilusad, ilusad pildid?! Sest Katrin Ehrlich on üks minu lemmikuid.

 

Vanast uude

Ma pean ennast kuidagi käsile võtma, sest nii see blogipidamine küll ei käi, et kirjutatakse mitme nädala tagant või kord kuus. Ikka sagedamini võiks … ja peaks. Sest mille jaoks see blogi mul siis on. Ikka selleks, et sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised saaksid oma käppa kah mu elu pulsil hoida. Aga mida sa hoiad, kui seda va pulssi polegi eriti.

Nii et üks mu uusaastalubadusi on blogi asjus end kõvasti korrale kutsuda ning edaspidi regulaarselt postitama hakata. Lubadus: mitte harvemini kui kord nädalas. Ja kui ma selle vastu eksin, siis palun noomitagu mind valjude sõnadega kõige ilmarahva ees.

Peale lubaduste on kombeks ka tagasivaated, seega.

2017 oli üks päris kontimurdvalt töörohke aasta. Kindlasti üks töörohkemaid mu elus. Aasta alguskuudel see näidend Polygonile, “Kõik normaalsed inimesed”, mis novembrikuus uskumatu menuga lavale jõudis (ka märtsikuised etendused olid paari päevaga pea täielikult välja müüdud), siis  varakevade täitnud “Loomingu” ülevaade 2016. aastal Eestis ilmunud laste- ja noortekirjandusest (mis hõlmas 127 lasteraamatu läbilugemist, analüüsi ja 37 000 tähemärgilise artikli kirjutamist selle kohta … mis on umbes 20 lehekülge lausteksti). Millalgi selle vahepeal kirjutasin ka lastefilmistsenaariumi esimese versiooni ja aprillis ootasime sellele arendusotsust … mis tuligi, ning sealt edasi kuni siiani olen kirjutanud veel kuus selle stsenaariumi versiooni ehk kokku seitse drafti. Praegusega lähen järgmisse töötuppa Berliini veebruaris, ja siis pärast seda oodatakse mult veel ühe drafti kirjutamist umbes maikuuks, kui see stsenaariumiprogramm Cannes’is lõpeb. Märtsikuus oli sügistalvel Lutsu teatrile kirjutatud “Kalevipoja” esietendus. Kukkusin õla haigeks, aga paranesin õnneks ära.

Kevadine ehitustöö tõi meie suurele vanale aidale uue otsaseina. Sügisene ehitustöö tegi köögi sisseseade tänapäevaseks ja käepäraseks. Veel enne kevadet saime abihoonete koristamise ja korrastamisega suure sammu edasi, ning vana pullilaut, mis on nüüd meie puukuur, sai vabastatud mädanevatest laelaudadest ja nende peal pööningul aastakümneid kõdunenud heintest. Sel aastal oli plaanis veel tiigile uus supelsild teha lasta, aga raha sai enne otsa. Ning samuti on nüüd juba uude aastasse edasilükkunud teeäärse kuivati otsaseina kinniehitamise projekt, sest palgiehitusmehel polnud siis sügis otsa ega talve esimesel poolelgi oma suurehituste kõrvalt aega selle tema jaoks väga väikesemõõtmelise ehitustööga tegelda. Aga plaan on ikkagi plaan ja see kuivati sein on nüüd järgmine asi, mis siin ehitatakse. Tiigi sillaga vaatab veel.

Aiarindelt: külm ja vinduv kevad, külm ja vihmane ja vinduv suvi, hukas kapsataimed ja muu … aga see-eest rajatud talvise silmarõõmu ala köögiaknatagusele platsile, paraadpeenar lõpuni tehtud ja keldrimäe majapoolne osa istutuste alla pandud, pargi hakatus istutatud ja nulgudetagune varjupeenra osa lõpuni haritud ja kah täis istutatud. Lõkkeplatsi äärde jääv kiilukujuline osa 2016. aasta sügisel üles künda lastud “uudismaast” sai kah istutusalaks tehtud, muudkui püsikud ja kääbusokkalised. Ning meie uueks ning siledaks tehtud lõkkeplatsil ja murumängude alal (ehk okasaias, nagu ma seda võib-olla edaspidi kutsuma hakkan) sai sel suvel juba nautida värsket ning rammusat pehmet muru tasaseks silutud maal.

Suviste aiategemiste kõrval oli muidugi stsena, stsena ja veel rohkem stsena.

Õnneks kukkusid ära “Saladused”, mille tellimust Kanal2 ei pikendanud, ja “Suletud uste taga” vähendas end kahelt hooajalt aastas ühele, mis tähendab, et senise 24 episoodi asemel aastas kirjutan nüüd 12. Vedas, sest vastasel korral ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin selle kõigega jõudnud.

Suvel sai alguse sisse ka mu lugemiku koostamine. “Pintsu ja Tutsiku lugemik 5. klassile”. See on ka väga, väga palju tööd tähendanud. Kaheksast planeeritud teemaplokist tänaseks päevaks on valminud seitse – aga seda õnneks mitte minu süül. Et meie lugemiku ülesehitus käib mööda Eesti suuremaid teemakeskusi, siis selle viimase teemakeskuse külastamisega detsembris jäime jänni, sest toimetajaga ja teemakeskusega ei saanud aegu klappima enne kui nüüd jaanuari alguses. Ja te ei kujuta ette, kui palju aega võtab lasteraamatute lugemine lugemiku tekstikatkendite ja juttude leidmiseks …

Sügisel oli stsenaga koolitussessioon Poolas, sealt tagasi tulles kohe oli tarvis Pokumaale jõulunäidendit. Kirjutasingi. Selle etendused olid detsembris, ja sama tükki mängitakse kindlasti ka järgmisel jõuluajal. Nii et kes see aasta ei näinud, peavad nüüd 11 kuud kannatama.

Õige, millalgi kevadsuvel kirjutasin veel ühe väikese lasteraamatu kah. See ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses juba üsna pea, veel sellel talvel, ja Katrin Ehrlichi imeliste piltidega.

Ma kindlasti olen midagi oma selle aasta tegemistest nüüd ära unustanud, aga pole viga. Küll ma täiendan, kui midagi põrutavat veel meelde tuleb.

Igatahes nii möödusid külmad, kuid see-eest usinad kevad ja suvi, ning vihmane sügis, mis täitis mu keldri püsivalt umbes poole sääre kõrguse veega. Kuni 1. detsembril tuli lumi maha ja jäigi. Kuni 25. detsembri sulani, mis kahe päevaga maa jälle paljaks tegi.

detsembrilumi.jpg

jõul17.jpg

Ma sain VÄGA suure jõulukingituse. Päkapikud olid millegipärast siiralt veendunud, et mul on oma vägevasse kööki nüüd vaja ka mikrolaineahju. ja tõepoolest. Ma enne ei teadnudki, et mul seda vaja on, aga nüüd, kui see ikka 4 – 5 korda iga päev jälle huugama pannakse, saan sellest asjast aru küll. Oli tõesti vaja.

kink.jpg

Käisime kambaga külas piparkooke küpsetamas.

piparkoogiõhtu.jpg

piparkoogitegu1.jpg

Aga Läänemaal oli jõulude aeg täiesti ilma lumeta. Õhtul surnuaeda küünlaid viia oli ilus sellegipoolest.

Leedikülas.jpg

Aastavahetuse veetsime paari sõbraga meie pool, aga vahepeal Elvas teises külas ka. Moldaavias, nii-öelda. ja käisime järve ääres ilutulestikku vaatamas. Ma pean ütlema, et Elvas oli jahmatavalt kaunis ja suurejooneline linna-ilutulestik. See kestis tervelt 10 minutit ja oli selline … kuidagi väga läbimõeldult üles ehitatud ja komponeeritud. Väga, väga ilus elamus oli. Kahjuks meie tehtud armetud fotod seda ilu edasi anda ei suuda sugugi.

ilutulestik.jpg

Uue aasta algul käisime toimetajaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses. Ikka oma lugemiku tarbeks materjali kogumas. Tõeline steampunk.

mootor.jpg

puur.jpg

lülitid.jpg

Kohtusin üle hulga, hulga aastate oma armsa kursuseõega Tartu kunsta päevilt … ja küll meil oli tore. See kohtumine ja külaskäik tegid mu nii õnnelikuks!

Ning siis oli tädi Tötsu kümnes sünnipäev. Väikse kurbusega segatud rõõm. Kurbusega sellepärast, et koera kümnenda sünnipäeva paiku hakkad mõtlema, kui ülekohtuselt väike eluiga neile inimese kõrval ikka on antud … ja et koosolemise aega on nüüd rohkem seljataha jäänud, kui ees on.

Tegin talle tordi. Hakklihavormist põhja, maitsestamata vahukoorest ja justutükkidest katte, ning riivjuustu vahele ka. Suitsuvorstist on number kümme.

tort.jpg

Siin tudub juubilar koos Kataga. Diivani peale ronib ta küll üliharva, aga vahel siiski … ja ma ei aja ära ka, sest ta on nii armas, kui ta seal on.

Tötsu ja Kata.jpg

No ja siis on uus aasta jätkunud sedaviisi, et sain viirusega pihta. Pole hullu, läheb üle. Õnneks see ei ole see tapjaviirus, päris gripp või Siberi katk, mis siin Otil oli. On sihuke tavaline tativiirus. Küll üle läheb.

tudu.jpg

Muide, kuuse viis Ott pühapäeval välja.

Lõpetuseks … kui sellest 2017. aastast veel rääkida … Kolm kurba matust oli sellel aastal. Üks murdis õige lähedalt. Olgu nende heade inimeste uni ilus ja rahulik.

lilled putlis.jpg