Vanast uude

9. jaan. 2018 kell 21:32 (Aed, Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Ma pean ennast kuidagi käsile võtma, sest nii see blogipidamine küll ei käi, et kirjutatakse mitme nädala tagant või kord kuus. Ikka sagedamini võiks … ja peaks. Sest mille jaoks see blogi mul siis on. Ikka selleks, et sõbrad, tuttavad ja muidu huvilised saaksid oma käppa kah mu elu pulsil hoida. Aga mida sa hoiad, kui seda va pulssi polegi eriti.

Nii et üks mu uusaastalubadusi on blogi asjus end kõvasti korrale kutsuda ning edaspidi regulaarselt postitama hakata. Lubadus: mitte harvemini kui kord nädalas. Ja kui ma selle vastu eksin, siis palun noomitagu mind valjude sõnadega kõige ilmarahva ees.

Peale lubaduste on kombeks ka tagasivaated, seega.

2017 oli üks päris kontimurdvalt töörohke aasta. Kindlasti üks töörohkemaid mu elus. Aasta alguskuudel see näidend Polygonile, “Kõik normaalsed inimesed”, mis novembrikuus uskumatu menuga lavale jõudis (ka märtsikuised etendused olid paari päevaga pea täielikult välja müüdud), siis  varakevade täitnud “Loomingu” ülevaade 2016. aastal Eestis ilmunud laste- ja noortekirjandusest (mis hõlmas 127 lasteraamatu läbilugemist, analüüsi ja 37 000 tähemärgilise artikli kirjutamist selle kohta … mis on umbes 20 lehekülge lausteksti). Millalgi selle vahepeal kirjutasin ka lastefilmistsenaariumi esimese versiooni ja aprillis ootasime sellele arendusotsust … mis tuligi, ning sealt edasi kuni siiani olen kirjutanud veel kuus selle stsenaariumi versiooni ehk kokku seitse drafti. Praegusega lähen järgmisse töötuppa Berliini veebruaris, ja siis pärast seda oodatakse mult veel ühe drafti kirjutamist umbes maikuuks, kui see stsenaariumiprogramm Cannes’is lõpeb. Märtsikuus oli sügistalvel Lutsu teatrile kirjutatud “Kalevipoja” esietendus. Kukkusin õla haigeks, aga paranesin õnneks ära.

Kevadine ehitustöö tõi meie suurele vanale aidale uue otsaseina. Sügisene ehitustöö tegi köögi sisseseade tänapäevaseks ja käepäraseks. Veel enne kevadet saime abihoonete koristamise ja korrastamisega suure sammu edasi, ning vana pullilaut, mis on nüüd meie puukuur, sai vabastatud mädanevatest laelaudadest ja nende peal pööningul aastakümneid kõdunenud heintest. Sel aastal oli plaanis veel tiigile uus supelsild teha lasta, aga raha sai enne otsa. Ning samuti on nüüd juba uude aastasse edasilükkunud teeäärse kuivati otsaseina kinniehitamise projekt, sest palgiehitusmehel polnud siis sügis otsa ega talve esimesel poolelgi oma suurehituste kõrvalt aega selle tema jaoks väga väikesemõõtmelise ehitustööga tegelda. Aga plaan on ikkagi plaan ja see kuivati sein on nüüd järgmine asi, mis siin ehitatakse. Tiigi sillaga vaatab veel.

Aiarindelt: külm ja vinduv kevad, külm ja vihmane ja vinduv suvi, hukas kapsataimed ja muu … aga see-eest rajatud talvise silmarõõmu ala köögiaknatagusele platsile, paraadpeenar lõpuni tehtud ja keldrimäe majapoolne osa istutuste alla pandud, pargi hakatus istutatud ja nulgudetagune varjupeenra osa lõpuni haritud ja kah täis istutatud. Lõkkeplatsi äärde jääv kiilukujuline osa 2016. aasta sügisel üles künda lastud “uudismaast” sai kah istutusalaks tehtud, muudkui püsikud ja kääbusokkalised. Ning meie uueks ning siledaks tehtud lõkkeplatsil ja murumängude alal (ehk okasaias, nagu ma seda võib-olla edaspidi kutsuma hakkan) sai sel suvel juba nautida värsket ning rammusat pehmet muru tasaseks silutud maal.

Suviste aiategemiste kõrval oli muidugi stsena, stsena ja veel rohkem stsena.

Õnneks kukkusid ära “Saladused”, mille tellimust Kanal2 ei pikendanud, ja “Suletud uste taga” vähendas end kahelt hooajalt aastas ühele, mis tähendab, et senise 24 episoodi asemel aastas kirjutan nüüd 12. Vedas, sest vastasel korral ma tõesti ei kujuta ette, mismoodi ma oleksin selle kõigega jõudnud.

Suvel sai alguse sisse ka mu lugemiku koostamine. “Pintsu ja Tutsiku lugemik 5. klassile”. See on ka väga, väga palju tööd tähendanud. Kaheksast planeeritud teemaplokist tänaseks päevaks on valminud seitse – aga seda õnneks mitte minu süül. Et meie lugemiku ülesehitus käib mööda Eesti suuremaid teemakeskusi, siis selle viimase teemakeskuse külastamisega detsembris jäime jänni, sest toimetajaga ja teemakeskusega ei saanud aegu klappima enne kui nüüd jaanuari alguses. Ja te ei kujuta ette, kui palju aega võtab lasteraamatute lugemine lugemiku tekstikatkendite ja juttude leidmiseks …

Sügisel oli stsenaga koolitussessioon Poolas, sealt tagasi tulles kohe oli tarvis Pokumaale jõulunäidendit. Kirjutasingi. Selle etendused olid detsembris, ja sama tükki mängitakse kindlasti ka järgmisel jõuluajal. Nii et kes see aasta ei näinud, peavad nüüd 11 kuud kannatama.

Õige, millalgi kevadsuvel kirjutasin veel ühe väikese lasteraamatu kah. See ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses juba üsna pea, veel sellel talvel, ja Katrin Ehrlichi imeliste piltidega.

Ma kindlasti olen midagi oma selle aasta tegemistest nüüd ära unustanud, aga pole viga. Küll ma täiendan, kui midagi põrutavat veel meelde tuleb.

Igatahes nii möödusid külmad, kuid see-eest usinad kevad ja suvi, ning vihmane sügis, mis täitis mu keldri püsivalt umbes poole sääre kõrguse veega. Kuni 1. detsembril tuli lumi maha ja jäigi. Kuni 25. detsembri sulani, mis kahe päevaga maa jälle paljaks tegi.

Ma sain VÄGA suure jõulukingituse. Päkapikud olid millegipärast siiralt veendunud, et mul on oma vägevasse kööki nüüd vaja ka mikrolaineahju. ja tõepoolest. Ma enne ei teadnudki, et mul seda vaja on, aga nüüd, kui see ikka 4 – 5 korda iga päev jälle huugama pannakse, saan sellest asjast aru küll. Oli tõesti vaja.

Käisime kambaga külas piparkooke küpsetamas.

Aga Läänemaal oli jõulude aeg täiesti ilma lumeta. Õhtul surnuaeda küünlaid viia oli ilus sellegipoolest.

Aastavahetuse veetsime paari sõbraga meie pool, aga vahepeal Elvas teises külas ka. Moldaavias, nii-öelda. ja käisime järve ääres ilutulestikku vaatamas. Ma pean ütlema, et Elvas oli jahmatavalt kaunis ja suurejooneline linna-ilutulestik. See kestis tervelt 10 minutit ja oli selline … kuidagi väga läbimõeldult üles ehitatud ja komponeeritud. Väga, väga ilus elamus oli. Kahjuks meie tehtud armetud fotod seda ilu edasi anda ei suuda sugugi.

Uue aasta algul käisime toimetajaga Tallinnas Energia Avastuskeskuses. Ikka oma lugemiku tarbeks materjali kogumas. Tõeline steampunk.

Kohtusin üle hulga, hulga aastate oma armsa kursuseõega Tartu kunsta päevilt … ja küll meil oli tore. See kohtumine ja külaskäik tegid mu nii õnnelikuks!

Ning siis oli tädi Tötsu kümnes sünnipäev. Väikse kurbusega segatud rõõm. Kurbusega sellepärast, et koera kümnenda sünnipäeva paiku hakkad mõtlema, kui ülekohtuselt väike eluiga neile inimese kõrval ikka on antud … ja et koosolemise aega on nüüd rohkem seljataha jäänud, kui ees on.

Tegin talle tordi. Hakklihavormist põhja, maitsestamata vahukoorest ja justutükkidest katte, ning riivjuustu vahele ka. Suitsuvorstist on number kümme.

Siin tudub juubilar koos Kataga. Diivani peale ronib ta küll üliharva, aga vahel siiski … ja ma ei aja ära ka, sest ta on nii armas, kui ta seal on.

No ja siis on uus aasta jätkunud sedaviisi, et sain viirusega pihta. Pole hullu, läheb üle. Õnneks see ei ole see tapjaviirus, päris gripp või Siberi katk, mis siin Otil oli. On sihuke tavaline tativiirus. Küll üle läheb.

Muide, kuuse viis Ott pühapäeval välja.

Lõpetuseks … kui sellest 2017. aastast veel rääkida … Kolm kurba matust oli sellel aastal. Üks murdis õige lähedalt. Olgu nende heade inimeste uni ilus ja rahulik.