Unenäohiired ja lepingud

11. jaan. 2018 kell 15:18 (Töised asjad, Uncategorized)

Iga kord, kui ma unenäos vette lähen, jään ma peagi pärast seda haigeks. Nii ka seekord.

Ja iga kord, kui ma näen unes rotte või hiiri, püüab keegi peagi mind või Otti pügada või on ees muu rahajama. Kaotus, vargus, enda rumalusest või lohakusest tehtud finantsviga vmt. Ja nii ka seekord.

Unenäos nähtus hiir oli selline väike ja tundus üsna kahjutu. Ta isegi ei teinud midagi muud, kui ainult sibas kuskilt välja ja näitas ennast ja siis sibas tagasi peitu. Järgmisel päeval aga tuli Otil allkirjastada üks illustreerimisleping, mille ümber umbes kaks kuud kestnud vaidlused ja lepinguprojekti muudatustega edasi-tagasi saatmise olime julgenud juba lõpetatuks lugeda. Oligi veel see viimane asi – allkiri –, sest kirjastuse nõusolek viimase variandiga oli saabunud, ja meie nõusolek nende viimaste tingimustega ka, ja nenda saadetud ja kokkulepitud viimane versioon ootas veel vaid ID-kaardi kinnitust.

Üldiselt meil vedas, et enne kui Ott kaardi lugejasse toppis, otsustasin ma sellele lepingule siiski veel viimase pilgu peale heita, ja kõik tunduski nagu … päris korras. Ainult et ma hakkasin kahtlema numbrites. Kahes olulises numbris. Esiteks piltide arvus, mida illustreerija kohustus lepingu raames tegema, ja teiseks lepingus ära toodud brutosummas. Eelnevad vaidlused olid käinud neto üle, st kui palju peaks kunstnikule kätte jääma pärast maksude kinnipidamist.

Küsisin Oti käest, et kas see piltide arv talle kummaline ei tundu selle raha eest. Ta arvas, et kui nii kirja on saanud, ju siis ta ikka on eelnevalt nõus olnud. Aga minu kahtlused olid nii tugevad, et sundisin teda postkastist üles otsima kogu selle lepinguga seotud kirjavahetuse ja lugesin selle väga tähelepanelikult üle.

Ja mis välja tuli. Kirjastus oli sellesse viimasesse lepinguversiooni kirjutanud mituteistkümmend pilti rohkem sellest arvust, millele Ott eelnevalt nõusoleku oli andnud.

Ja brutosumma, mis pidi justkui käima selle eelneva nõusoleku alla käinud piltide arvu kohta, oli tegelikult sada mõnikümmend eurot väiksem, kui pidanuks olema selleks, et Ott oma kokkulepitud netosumma kätte saaks.

Nii et kui ma oma paranoia ajel poleks hakanud numbreid üle kontrollima, vaid oleksin lootma jäänud, et eelmine kokkulepe kirjastusega peab, oleks Ott saanud pügada rohkem kui kuuesaja euroga.

Leping jäi muidugi allkirjastamata, vaid tegime sellesse eelnevat kokkulepet järgivad parandused ja saatsime kirjastusele tagasi. Veel samal päeval saabus vastus, et oih ja uups, vabandust ja meil on siin segadus sündinud. Igatahes leping sai allkirjastatud meie poolt õigeks parandatud numbritega, aga kas segadus sündinud kogemata või heameelega, kes seda võtaks lahuta.

Ma vihkan neid lepinguasju. Milline tööaeg nende peale kulub. Sest nagu elu näitab, kunagi ei või neisse suhtuda rahulikult ja teadmisega, et kokkulepped loevad. Millal ometi see üheksakümnendate kauboikapitalism oma aja ära elab ja ajalukku kaob? Vahepeal juba hakkab tunduma, et ongi kadunud, aga siis jälle … mingi üheksakümnendate kooliga müügi- või tegevjuht üritab sul riukalikult  tagumikku lohku tõmmata ja loodab, et sa aru ei saa. Fui.

Aga ma sain eile väga rõõmustavaid sõnumeid ka. Nimelt on küljendusjärgus minu lasteraamat “Piia ja hernetont”, mis peatselt ilmub Päikese ja Pilve kirjastuses kunstnik Katrin Ehrlichi piltidega! Ning neil piltidel ei ole eelnevalt kirjeldatud lepinguprobleemiga mitte ühtegi seost.

On ju ilusad, ilusad pildid?! Sest Katrin Ehrlich on üks minu lemmikuid.