Nii on. Pill TULEB pika ilu peale.

Olen Berliini filmifestivalilt ja selle ajal toimunud stsenaristikatöötoast küll juba mitu päeva tagasi, saabusin neljapäeval, aga nähtavasti kõige nähtu ja läbi elatud intensiivsete emotsioonide tulemusena jäin haigeks otsekohe, kui Tallinnas Tartu rongi peale istusin. Kõigepealt otsustas miski seljalihaste närv minuga koostöö lõpetada, mistõttu Oti endale lausa perroonile vastu helistasin, ja õhtul järgnes ränk palavik koos ebaselgete viirushaigusnähtudega, mis on minuga veel tänagi. Reedel sain õnneks ka arsti juurde, ja seetõttu tean, et ei ole mind vallutanud ei gripi A- ega B-tüvi ega ka mitte mõni põletikuhaigus.

Ühesõnaga, see, mis puhkes, on ilmselt mingis osas psühhosomaatiline ja teises osas mingi reaalne hingamisteede viirusnakkus, mis loodetavasti möödub peatselt ning püsivaid kahjustusi jätmata. Lihtsalt seni on vaja see välja kannatada ja loota, et mul ei õnnestu neidsamu ülemisi hingamisteid kogemata kombel välja köhida.

Sellepärast ei ole ma oma reisist veel ka kirjutanud. Ei suuda nagu, kui pidevalt olla ametis palaviku tõkestamisega, et ta 39-st ülespoole ei roniks jälle.

Aga Berliinis oli täiesti imeline. (Kui me välja jätame minu jaoks hirmsad ja paanikat põhjustavad paigad nagu lennujaamad.) Õpigraafik oli jällegi üsna tihe, kahel õhtul õnnestus ka filmi vaatama minna, kuigi ausalt – piletite saamine seal on suhteliselt võimatu missioon.

Kõik kohad on karusid täis, paari viitsisin ka pildistada.

karud.jpg

karu.jpg

Hotellis olime umbes kilomeeter Potsdami platsist, nii et täiesti kesklinnas.

berlin.jpg

Loengud ja kohtumised hommikust õhtuni. Ikka päris sügava õhtuni.

koolitund.jpg

Ja pärast kinos käimist ei olnudki midagi muud parata, et kui tahtsime omavahel ka veel joosta ja mängida, siis jäid selleks öötunnid. Leidsime vähem kui kilomeetri kauguselt oma hotellist kummalise väikese pubi, kus aeg oleks pärast Berliini müüri langemist justkui seisma jäänud. Ma ei uskunud, et midagi sellist Euroopast enam leiabki – suitsetajate pubi! 😀

Seda pidas ning vähemalt öösiti teenindas umbes 55-aastane pikkade lahtiste hallide juustega naisterahvas, kes nägi välja nagu natuke pahur öökull. ta arvatavasti teadis seda ise ka, sest seljas kandis ta öökullipildiga T-särki.

Aga nii metsikult naerda pole ma tükil ajal saanud, kui selles pubis oma väärtuslikku uneaega ohverdades. Meil on selle koolitusseltskonna ühest osast kujunenud nii lõbus kamp, et vaata et ei suuda maikuud ja Cannes’i kuidagi ära oodata.

Stresemann Bübchen.jpg

(“Mul on kahju seda öelda, aga me ei näe sellel pildil küll filmitegijate moodi välja,” leidis üks lauasistunu selle kohta. 😀 )

Ja meie hommikuid iseloomustab kõige paremini pilt meie Gruusia stsenaristist, kes ilmus ühel päeval hommikusöögile, küljes uksesilt, mis keelab segama tulla.

nino.jpg

Tagasi lendasin üle Riia, sest tol päeval otselendu ei olnud. Ja lend Berliinist Riiga jäi hiljaks, uuele lennule pealeminek juba käis, ning siis ma pidin Riias kihutusjooksu tegema ühest terminalist teise, et ikka jätkulennule jõuda … oh jummal. Vot selliste närvimängude pärast ma reisimist ei salligi. Eriti üksinda. Nagu ma neil Berliini lendudel olin. Aga mõne eriti toreda ja hea asja pärast ma olen edaspidigi valmis end kokku võtma ja lendama kuhu iganes.

Ning oma stsenaariumi eest sain juhendajatelt kiita, kiita ja kiita – ning parandusettepanekuid ainult detailides. Ning ma kuulsin pikalt ja mitmest suust, kui professionaalne ja andekas ma olen. Ja pärast seda palun vaadata taas ülalolevat pilti, kas võiks seda ehk kusagilt peale stsenaariumi enda näha olla 😀

Aga kui ma juba lootsin, et uue drafti kirjutamine läheb nagu lupsti, siis ei. Sest nüüd on mu režissöör avastanud, et ta tahaks praeguse drafti keskpunkti tuua hoopis kuhugi üsna algusesse, sest mitu inimest olla talle Eestis öelnud. Eks ma siis pea proovima. nagu juhendaja Tom Abramski ütles resigneerunult, kui temaga seda asja arutasime, et ega see olegi kuigi haruldane, et hiljem pöördutakse tagasi mõne varasema drafti juurde… Mu kõhutunne ütleb, et seekord meiega nii lähebki, aga noh, eks proovime.

Kõigepealt tahan ma aga terveks saada, enne ei juhtu midagi.

 

Advertisements

Sõidupäevad

Kolmapäeval võtsime Otiga taas pika sõidu ette: pidin varasel õhtutunnil esinema Läänemaa Lions-klubi daamidele. Rääkima kirjandusest ja kirjanikuelust.

Ning pärast tähistasime tagasihoidlikult ühe vana sõbra sünnipäeva. Sõber ise kadus pildi vasaku serva taha ära.

Talumehes.png

Loomulikult on emagi taas üle vaadatud, ja eile sõitsime põiki läbi Eesti koju tagasi. selle sõidu ajal meil ilmaga vedas, teed olid täitsa kenad ja midagi koledat taevast alla ei sadanud. Sellegipoolest sattusime suletud teelõigule, kus kaks valget kaubikut olid teine teisele poole teed kraavi põrutanud ja keset teed risti manööverdav transportöör, trossid taga, tegeles nende välja tõmbamisega. Me ei jäänud vahtima, mis ja kuidas, sest selle aja peale kiskus juba kiireks veidi. Keerasime otsa ringi ja tegime selle ülespidi-Rapla-nurga sisse, mis seal siis ikka.

Täna hommikul vara läksin rongi peale, sest Viimsis ja Randveres ootasid mind esimese ja teise klassi lapsed, kes olid just “Laste oma Eestit” lugenud. Ning osa ka “Roosit ja emmet” ja “Imelisi inimesi”. Küll see seitse-kaheksa eluaastat on üks armas iga!

Viimsi raamatukogu:

viimsirmtk.jpg

lasteleviimsis2.jpg

lastele viimsis1.jpg

lastele Viimsis.jpg

Ja Randvere kool – pilt on netist, sellepärast taas aastaaeg ei klapi – on värviline ning rõõmus nagu nukumaja!img_1083.jpg

 

Randveres.jpg

Randvere koolis meisterdatakse hiigelpikka mänguraudteed ja ajaloorongi, millest mõni näide siiagi. Küll see tuleb uhke asi, kui kõik need vagunid rööbastele asetatakse!

rongid.jpg

 

rongid1.jpg

 

rongid2.jpg

Pange tähele, Tallinna botaanikaaia asutamisele kuulub ka oma vagun.

Kampsun sõbrale

Sain valmis ühe väga suure kudumistöö, mida vahelduva edu ja järjekindlusega nikerdasin siin tervelt kaks aastat.

Lubasin Tomile tasuks selle eest, et ta meie peoaita pikad lauad ja pingid meisterdas, kududa umbes samasuguse kampsuni, mida Ott kannab (alates aastast 2011, kui talle selle kudusin ja kui see kiiresti kujunes tema lemmikkampsuniks). See tähendab troi mõjutustega musta ja halli geomeetrilise kirjaga kampsunit, mille kirja jaotavad sissekootud punased nöörid ja servi kaunistavad vitsad ja varrukate põhiosa on musta värvi ning koekirjaline.

See on nüüd siis Tomi kampsun:

tomikamps.jpg

 

tomikamps2.jpg

Tagant:

tomikamps1.jpg

Paraku ma avastasin, et just värskelt pressitud ja puhastatud kampsun jõuab ka paari loetud minuti ja kümmekonna sammu järel meie majapidamises Kata karvadega kaetud saada. Mina ei tea, kuidas see võimalik on, sest ausõna, kass ei käinud vahepeal selle kampsuni peal magamas.

Igatahes ilma kassita majapidamises on lootust, et kampsun ka karvutu püsib.

Ja siis ma loodan väga, et Tomile see meeldib. Ta saab selle täna õhtul kätte.

 

 

Lihtne lubada, raske teha

Ma mäletan küll, et veidi rohkem kui kuu aja eest lubasin vähemalt nädalas korra blogima hakata. Süütunne on silmini. Sest ei ole see mul välja tulnud. Töö-töö asjad käivad üle pea ja tähtajad põlevad lakkamatult ereda leegiga, kui ühe kaelast ära saad, siis huilgab teine märk juba punases, ja kui kirjutuslaua taga või kirjaniku “välitöödel” (st esinemas või žüriides vmt) ei ole, siis tahaks ainult hästi vaikselt kudumistööga diivaninurgas konutada ja National Geographicu pealt lennuõnnetusi vaadata ja iga telefonikõne vallandab tõmblused ning hüsteeria, sest “kõik kogu aeg tahavad midagi”.

Läinud nädalasse mahtus ühe keskmise paksusega raamatu toimetamistöö (ma ei tea, ma olen vist kogu eesti keeles oleva Osho ära toimetanud), millesse lõikus informatsioon, et ma olla lubanud kuu esimese nädala jooksul uue “Suletud uste” osa ära teha ja saata (ma ei tea, miks ma oinas unustasin selle oma töökalendrisse kirja panna ja seetõttu olin täiesti unustanud), mistõttu tuli see 45-leheküljeline stsena jutti kirjutada umbes 24 tunni jooksul valmis, aga enne seda läks terve kolmapäev veel Ida-Virumaa auks ja hüvanguks, kus ma esinesin Illuka koolis ja Iisaku gümnaasiumis.

Illuka kool liigitub arhitektuuri poolest automaatselt mu lemmikkoolide hulka. Olen varemgi kirjutanud, kui väga mulle meeldivad  vanades mõisates olevad koolid oma erilise atmosfääri poolest. Hoone välisvaade on netist – täpsemalt Põhjaranniku foto, seetõttu ei ole pildil nähtavad ilmastikuolud adekvaatsed.

illuka.jpg

Koridor:

illuka koridor.jpg

 

Õpetajate tuba:

optuba.jpg

Iisaku gümnaasium on nõukaaegses hoones, see-eest kasvab nende peaukse kõrval aga imetore kuusepuu!

Iisaku g.jpg

Reede hommik kulus veel stsena lõpetamisele, siis sain selle võidukalt ära saata, kirjutada Lääne Elule lullamilla sellest, kuidas Kalevipoeg oli ürghevikas ja rokkar ja andis oma needitud tagi hõlmast tüki siilile kasukaks, mistõttu on siil selline okkaline, nagu me tänapäeval kõik teame, ja mistõttu jõudis kogu sündmus ka meie rahvuseeposesse.

Umbes kuu aja eest sain Rudyard Kiplingi loomajutte toimetades tohutu innustuse ise ka proovida kirjutada lugusid sellest, kuidas loomad oma eripärase välimuse on saanud. Mina teen seda luulevormis muidugi. Ja kui neid värssjutte piisavalt palju saab, panen need kokku ja siis tuleb neist üks lõbus lasteraamat. Siiamaani olen kirjutanud rebasest, kes tahtis end jumekaks päevitada, aga läks liiale ja kõrbes punaseks; samuti sellest, kuidas ennemuiste nudipäine põder männilangil peadpidi okstesse kinni jäi ja seetõttu okstest sarved pähe sai; ning sellest, kuidas muiste ülbe ja vastik olnud jänes kõikidele oma plõksimisega närvidele käis, kuni hunt tal saba tagant ära hammustas, millest saadik ongi jänes lühikese sabajupi ja närvilise ning ara loomuga.

Lõunast umbes sõitsin Tartusse, et täita oma kohust laste Luuleprõmmu žürii ühe liikmena – koos luulur Jaan Malini, lastekirjanduse tundja Jaanika Palmi ning Tartu Keskraamatukogu lastekirjanduspealiku Ädu Neemrega.

lasteluulepr6mm.jpg

On väga ja väga sümpaatne, et on olemas nii palju andekaid ja ägedaid noori! Näiteks see noormees valge särgiga.

poiss.jpg

Ja vanema vanuserühma võitja:

v6itja.jpg

(Laua taga mõttes ei ole mitte mina, vaid Ädu.)

Päiksest ja Pilvest tuli minu uue lasteraamatu küljendus ülevaatamiseks ja kaanekujundus (ja Piiast on saanud Minna, sest muidu on uuemas lastekirjanduses liiga palju Piiasid ja need võivad omavahel segi minna):

minna ja hernetont kaas1.jpg

ERR tegi üleskutse, et inimesed saadaksid endist fotosid koos oma lemmikraamatutega ja minu jaoks oli suur rõõm, et ka mõni kaugel soojal maal elav laps minu raamatuga pilti tegi:

eestiraamatuga.jpg

Lääne Ellu sai ka üks arvamuslugu

… ja eile olin ma ennem surnud kui elus ja ainult tõmblesin tasakesi, kui telefon helises, sõnumisignaalid piiksusid ja ma sain järjest teada, millistele lihtlitsentsilepingutele ma ei ole veel digiallkirja andnud ja milliseid dokumente kuhugi kellelegi saatnud jne.

Aga ma ei teinud sellegipoolest midagi rohkemat kui vahtisin dokfilme ja õmblesin Tomile kootud kampsunit kokku. Õigus, päris õhtul läksin siiski sauna ka.