Olen Berliini filmifestivalilt ja selle ajal toimunud stsenaristikatöötoast küll juba mitu päeva tagasi, saabusin neljapäeval, aga nähtavasti kõige nähtu ja läbi elatud intensiivsete emotsioonide tulemusena jäin haigeks otsekohe, kui Tallinnas Tartu rongi peale istusin. Kõigepealt otsustas miski seljalihaste närv minuga koostöö lõpetada, mistõttu Oti endale lausa perroonile vastu helistasin, ja õhtul järgnes ränk palavik koos ebaselgete viirushaigusnähtudega, mis on minuga veel tänagi. Reedel sain õnneks ka arsti juurde, ja seetõttu tean, et ei ole mind vallutanud ei gripi A- ega B-tüvi ega ka mitte mõni põletikuhaigus.
Ühesõnaga, see, mis puhkes, on ilmselt mingis osas psühhosomaatiline ja teises osas mingi reaalne hingamisteede viirusnakkus, mis loodetavasti möödub peatselt ning püsivaid kahjustusi jätmata. Lihtsalt seni on vaja see välja kannatada ja loota, et mul ei õnnestu neidsamu ülemisi hingamisteid kogemata kombel välja köhida.
Sellepärast ei ole ma oma reisist veel ka kirjutanud. Ei suuda nagu, kui pidevalt olla ametis palaviku tõkestamisega, et ta 39-st ülespoole ei roniks jälle.
Aga Berliinis oli täiesti imeline. (Kui me välja jätame minu jaoks hirmsad ja paanikat põhjustavad paigad nagu lennujaamad.) Õpigraafik oli jällegi üsna tihe, kahel õhtul õnnestus ka filmi vaatama minna, kuigi ausalt – piletite saamine seal on suhteliselt võimatu missioon.
Kõik kohad on karusid täis, paari viitsisin ka pildistada.
Hotellis olime umbes kilomeeter Potsdami platsist, nii et täiesti kesklinnas.
Loengud ja kohtumised hommikust õhtuni. Ikka päris sügava õhtuni.
Ja pärast kinos käimist ei olnudki midagi muud parata, et kui tahtsime omavahel ka veel joosta ja mängida, siis jäid selleks öötunnid. Leidsime vähem kui kilomeetri kauguselt oma hotellist kummalise väikese pubi, kus aeg oleks pärast Berliini müüri langemist justkui seisma jäänud. Ma ei uskunud, et midagi sellist Euroopast enam leiabki – suitsetajate pubi! 😀
Seda pidas ning vähemalt öösiti teenindas umbes 55-aastane pikkade lahtiste hallide juustega naisterahvas, kes nägi välja nagu natuke pahur öökull. ta arvatavasti teadis seda ise ka, sest seljas kandis ta öökullipildiga T-särki.
Aga nii metsikult naerda pole ma tükil ajal saanud, kui selles pubis oma väärtuslikku uneaega ohverdades. Meil on selle koolitusseltskonna ühest osast kujunenud nii lõbus kamp, et vaata et ei suuda maikuud ja Cannes’i kuidagi ära oodata.
(“Mul on kahju seda öelda, aga me ei näe sellel pildil küll filmitegijate moodi välja,” leidis üks lauasistunu selle kohta. 😀 )
Ja meie hommikuid iseloomustab kõige paremini pilt meie Gruusia stsenaristist, kes ilmus ühel päeval hommikusöögile, küljes uksesilt, mis keelab segama tulla.
Tagasi lendasin üle Riia, sest tol päeval otselendu ei olnud. Ja lend Berliinist Riiga jäi hiljaks, uuele lennule pealeminek juba käis, ning siis ma pidin Riias kihutusjooksu tegema ühest terminalist teise, et ikka jätkulennule jõuda … oh jummal. Vot selliste närvimängude pärast ma reisimist ei salligi. Eriti üksinda. Nagu ma neil Berliini lendudel olin. Aga mõne eriti toreda ja hea asja pärast ma olen edaspidigi valmis end kokku võtma ja lendama kuhu iganes.
Ning oma stsenaariumi eest sain juhendajatelt kiita, kiita ja kiita – ning parandusettepanekuid ainult detailides. Ning ma kuulsin pikalt ja mitmest suust, kui professionaalne ja andekas ma olen. Ja pärast seda palun vaadata taas ülalolevat pilti, kas võiks seda ehk kusagilt peale stsenaariumi enda näha olla 😀
Aga kui ma juba lootsin, et uue drafti kirjutamine läheb nagu lupsti, siis ei. Sest nüüd on mu režissöör avastanud, et ta tahaks praeguse drafti keskpunkti tuua hoopis kuhugi üsna algusesse, sest mitu inimest olla talle Eestis öelnud. Eks ma siis pea proovima. nagu juhendaja Tom Abramski ütles resigneerunult, kui temaga seda asja arutasime, et ega see olegi kuigi haruldane, et hiljem pöördutakse tagasi mõne varasema drafti juurde… Mu kõhutunne ütleb, et seekord meiega nii lähebki, aga noh, eks proovime.
Kõigepealt tahan ma aga terveks saada, enne ei juhtu midagi.
Aidi Vallik avalikult 