Lihtne lubada, raske teha

Ma mäletan küll, et veidi rohkem kui kuu aja eest lubasin vähemalt nädalas korra blogima hakata. Süütunne on silmini. Sest ei ole see mul välja tulnud. Töö-töö asjad käivad üle pea ja tähtajad põlevad lakkamatult ereda leegiga, kui ühe kaelast ära saad, siis huilgab teine märk juba punases, ja kui kirjutuslaua taga või kirjaniku “välitöödel” (st esinemas või žüriides vmt) ei ole, siis tahaks ainult hästi vaikselt kudumistööga diivaninurgas konutada ja National Geographicu pealt lennuõnnetusi vaadata ja iga telefonikõne vallandab tõmblused ning hüsteeria, sest “kõik kogu aeg tahavad midagi”.

Läinud nädalasse mahtus ühe keskmise paksusega raamatu toimetamistöö (ma ei tea, ma olen vist kogu eesti keeles oleva Osho ära toimetanud), millesse lõikus informatsioon, et ma olla lubanud kuu esimese nädala jooksul uue “Suletud uste” osa ära teha ja saata (ma ei tea, miks ma oinas unustasin selle oma töökalendrisse kirja panna ja seetõttu olin täiesti unustanud), mistõttu tuli see 45-leheküljeline stsena jutti kirjutada umbes 24 tunni jooksul valmis, aga enne seda läks terve kolmapäev veel Ida-Virumaa auks ja hüvanguks, kus ma esinesin Illuka koolis ja Iisaku gümnaasiumis.

Illuka kool liigitub arhitektuuri poolest automaatselt mu lemmikkoolide hulka. Olen varemgi kirjutanud, kui väga mulle meeldivad  vanades mõisates olevad koolid oma erilise atmosfääri poolest. Hoone välisvaade on netist – täpsemalt Põhjaranniku foto, seetõttu ei ole pildil nähtavad ilmastikuolud adekvaatsed.

illuka.jpg

Koridor:

illuka koridor.jpg

 

Õpetajate tuba:

optuba.jpg

Iisaku gümnaasium on nõukaaegses hoones, see-eest kasvab nende peaukse kõrval aga imetore kuusepuu!

Iisaku g.jpg

Reede hommik kulus veel stsena lõpetamisele, siis sain selle võidukalt ära saata, kirjutada Lääne Elule lullamilla sellest, kuidas Kalevipoeg oli ürghevikas ja rokkar ja andis oma needitud tagi hõlmast tüki siilile kasukaks, mistõttu on siil selline okkaline, nagu me tänapäeval kõik teame, ja mistõttu jõudis kogu sündmus ka meie rahvuseeposesse.

Umbes kuu aja eest sain Rudyard Kiplingi loomajutte toimetades tohutu innustuse ise ka proovida kirjutada lugusid sellest, kuidas loomad oma eripärase välimuse on saanud. Mina teen seda luulevormis muidugi. Ja kui neid värssjutte piisavalt palju saab, panen need kokku ja siis tuleb neist üks lõbus lasteraamat. Siiamaani olen kirjutanud rebasest, kes tahtis end jumekaks päevitada, aga läks liiale ja kõrbes punaseks; samuti sellest, kuidas ennemuiste nudipäine põder männilangil peadpidi okstesse kinni jäi ja seetõttu okstest sarved pähe sai; ning sellest, kuidas muiste ülbe ja vastik olnud jänes kõikidele oma plõksimisega närvidele käis, kuni hunt tal saba tagant ära hammustas, millest saadik ongi jänes lühikese sabajupi ja närvilise ning ara loomuga.

Lõunast umbes sõitsin Tartusse, et täita oma kohust laste Luuleprõmmu žürii ühe liikmena – koos luulur Jaan Malini, lastekirjanduse tundja Jaanika Palmi ning Tartu Keskraamatukogu lastekirjanduspealiku Ädu Neemrega.

lasteluulepr6mm.jpg

On väga ja väga sümpaatne, et on olemas nii palju andekaid ja ägedaid noori! Näiteks see noormees valge särgiga.

poiss.jpg

Ja vanema vanuserühma võitja:

v6itja.jpg

(Laua taga mõttes ei ole mitte mina, vaid Ädu.)

Päiksest ja Pilvest tuli minu uue lasteraamatu küljendus ülevaatamiseks ja kaanekujundus (ja Piiast on saanud Minna, sest muidu on uuemas lastekirjanduses liiga palju Piiasid ja need võivad omavahel segi minna):

minna ja hernetont kaas1.jpg

ERR tegi üleskutse, et inimesed saadaksid endist fotosid koos oma lemmikraamatutega ja minu jaoks oli suur rõõm, et ka mõni kaugel soojal maal elav laps minu raamatuga pilti tegi:

eestiraamatuga.jpg

Lääne Ellu sai ka üks arvamuslugu

… ja eile olin ma ennem surnud kui elus ja ainult tõmblesin tasakesi, kui telefon helises, sõnumisignaalid piiksusid ja ma sain järjest teada, millistele lihtlitsentsilepingutele ma ei ole veel digiallkirja andnud ja milliseid dokumente kuhugi kellelegi saatnud jne.

Aga ma ei teinud sellegipoolest midagi rohkemat kui vahtisin dokfilme ja õmblesin Tomile kootud kampsunit kokku. Õigus, päris õhtul läksin siiski sauna ka.

 

 

 

Advertisements

2 kommentaari

  1. eve labi said,

    12. veebr. 2018 kell 07:15

    Need loomalood-lullad tõotavad ühte ülitoredat raamatut

  2. mustkaaren said,

    13. veebr. 2018 kell 20:01

    Ja lihtrahvas arvab, et kirjaniku elu on ainult lilledes hõljumine ja nii muuseas värsside puistamine…


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: