Aidi Vallik avalikult

Ikka loobin puid. Jõudlus on kehvavõitu, sest selle jaoks jääb kõige muu kõrvalt vaid paar tundi iga õhtu.

Aga see-eest sain valmis filmistsena 8. drafti ja see on nüüd tõlkija käes. 5. aprillil peab see saadetud olema lugupeetud juhendajatele.

Ma ise olen praeguse tulemusega juba väga rahul, ei oskaks oma aruga seda küll enam paremaks teha. Aga kindlasti pärast Cannes’i ja uusi märkusi ning ettepanekuid olen jälle teist meelt.

Nagu paljudele juba rääkinud olen: see film räägib 8 – 10-aastaste laste kambast, kes alguses kogemata, aga pärast juba peaaegu meelega võtavad vangi ühe ebameeldiva täiskasvanu. Aga seejuures ei ole nad üldse halvad lapsed, vaid lihtsalt lapsed igaüks oma tausta ja koduga, iseloomu ja unistustega. Ja grupidünaamika vastu saamiseks pole küpsed paljud täiskasvanudki.

Promomaterjalidest kopeerin logline’i:

Kümneaastane Kristjan satub ränka vastasseisu oma sõpradega, kui nende mängu käigus kukub sügavasse auku nende mängumaad kurjalt valvanud Elmar. Tema vabastamine tähendaks sõprade hülgamist ja kambast väljaarvamist, aga kas kümneaastane oleks valmis seda hinda maksma?

Ja väike stiilinäide umbes filmi esimese pooltunni lõpust:

Peale selle sai kirjutatud ka too eespool mainitud 1800-tähemärgiline haridusteemaline artiklike Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasiumi aastapäevakogumikku.

Ning viimase ühikuni sai lõpuks läbi loetud ka eelmisel aastal ilmunud algupärane eesti lastekirjandus, kokku 125 erineva mahu ja iseloomuga raamatut. Kolmapäeval kogunesime oma žüriiga Tartu Linnaraamatukokku ning vaidlesime selgeks Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna nominendid, keda on kokku viis autorit. Aga nende nimesid ma praegu veel ei avalikusta, sest iga asi omal ajal ja ametlikult hõigatakse need välja umbes järgmisel reedel. Muide, mina tean juba ka seda, kes neist saab laureaadiks, aga ma ikka ei ütle 😀

Igatahes eile ja täna kirjutasin ma ülevaadet selle läinudaastase lastekirjandusseisu kohta, see läheb tuleval nädalal Lääne Ellu üle kahe lehekülje. Pikk lugu, rohkem kui 7000 tähemärki, aga ma oleks neid tähemärke rohkemgi vajanud, sest kirjutada on sellisest asjast ju palju ja see on põnev. Kui lehes see lugu ära ilmub, kopeerin selle kindlasti blogisse ka (loodan, et ei unusta) ja siis käin välja ka konkreetse nimekirja läinud aastal ilmunud raamatutest, mis võiks keskmisest enam korda minna.

Aga siis muidu … loopisin puid!

Et juba hulk inimesi on avaldanud imestust ja väljendanud üllatust, et filmistsenaariumist nii mitu versiooni kirjutatakse, võtan seda siis natuke seletada.

Et filmitegemine on väga kallis lugu (näiteks vaadake suvalise filmi lõputiitritest, millisele röögatule hulgale inimestele selle juures töö eest on vaja maksta, ja see pole ju ometi veel kõik, mille peale filmi tehes raha kulub), siis loomulikult tahetakse minna võimalikult parema tulemuse peale välja ja selle nimel käib ka stsenaariumiarendus esimesest versioonist kuni lõppversioonini. Nimetame neid draftideks. Maailmakuulsate kassahittide ja Oscari-filmide puhul olevat normaalne, et neid drafte on kirjutatud 15 – 20, aga olevat teada paar filmi lausa 25 draftiga (ma isegi kunagi teadsin neid nimetada, aga nüüd küll enam ei mäleta). Eestis peetakse normaalseks, et drafte on 5 – 10, 10 on juba palju. Aga võib olla ka vaid paar-kolm drafti, kui tegijad on kuulsad ning enesekindlad.

Iga drafti kirjutamise järel loevad seda üle igasugu filmieksperdid, avaldavad oma arvamust ja teevad ettepanekuid, kuidas saaks veel paremaks.

On olemas rahvusvahelised stsenaariumiarendamise programmid, mille käigus paar drafti kirjutatakse kohe kindlasti. Pluss üldine stsenaristikakoolitus töötubades, natuke režissööri- ja natuke produtsenditööst. Neisse saab kandideerida juba valmis kirjutatud drafti põhjal, korraldajad ise valivad nende hulgast siis välja, millised koolitusele vastu võetakse. Ühes neist programmidest, ScripTeastis, osalen minagi sügisest saadik. Nende programmide suur eelis on see, et seal saab töötada erinevatest rahvustest ja erinevat laadi, kuid peaaegu alati laia ja pikaajalise filmikogemusega juhendajatega, kellest mõnigi on filmimaailmas õige tunnustatud režissöör, stsenarist, produtsent või filmiülikooli professor. Igatahes saab sealt väga palju tuge ja väga konstruktiivset nõu.

Nõuanded näevad välja näiteks nii. Kopeerin oma sügisesest Poola-töötoast ühe tuutoriga kohtumisel tehtud märkmed, kuidas ma tema arust oma stsena paremaks saaksin.

Ja tema oli kõigest üks kuuest juhendajast. Ühtekokku tuli mul igasugu samas vaimus nõuandeid kokku tervelt kaheksale aaneljale. Nii et need on vaid ühe inimese tähelepanekud.

• Kristjani kui peategelase kohta: alguses ei ole vaatenurk kindel, kellel on kontroll, kes juhib sündmusi.

• Elmari personaliseerimine annaks oluliselt juurde. Tema koera söötmine annaks võimaluse tema tausta näidata ja ehitada Kristjani ja Elmari omavahelist suhet.

• Kuulujutt kadunud tüdrukust – Elmari ja konflikti juures väga tähtsad. Luua tihedam seos nende ja selle vahel, kuidas too info mõjutab vanemate hoiakuid, läbi vanemate lasteni jõuab ja saab neile otsekui julmuse õigustuseks.

• Elmaril võiks olla mingi omadus, mille poolest ta lastele juba alguses võõrastav ja eemaletõukav või naeruväärne on.

• Arieli ja Kristjani puhul põhjendada nende erinev suhtumine Elmarisse.

• Arieli vaatenurk ja taust tutvustada VAREM.

• Elmari ja Kristjani suhet võiks põhjendada isa eemalolek ja see, et Kristjan ei tunne end isa ja venna jaoks tähtsana. Auku kukkunud Elmari jaoks ON Kristjan tähtis, on keegi, kellest ta arvab oma saatuse sõltuvat, ja Kristjan vajab, et teda tähtsaks peetaks ja tõsiselt võetaks.

• Põhisündmustik on meil praegusel kujul paigas, aga tegevuse kulg tuleks paremini läbi mõelda, vajalikes kohtades forsseerida, rohkem kontrollida. Vaatenurgad!!!

• Selgemalt võiks välja mängida ka Mia-Margoti ja Kristjani vastanduse: Mia-Margoti südametunnistus ilmutab end unes ja fantaasiates, Kristjanil päriselus. Mia-Margot ei julge võtta vastutust ja põgeneb olukorrast, Kristjan võtab vastutuse ja astub reaalseid samme – see on tema küpsemise tee. Aga: mis hetkel hakkab Mia-Margot aduma, et nende mäng on lõppemas Elmari jaoks väga halvasti? (Peab taipama – sest hakkab ju nägema õudusunenägusid ja põgeneb.)

• Siimu ja Kristjani vastandus ehitada veidi selgemaks: nagu ühe poisi 2 erinevat külge?

• Ühegi akti pöördepunktid ja kesksed küsimused pole praeguses versioonis selged. Iga akt peaks vastama ühele konkreetsele küsimusele. Iga akt peab lõppema sündmusega, mis tõstatab uue, järgmise akti küsimuse.

• Tasuks joonistada ajaplaan: mida lapsed teavad ja mida vaataja teab? Vaataja teadmine peaks olema sammu võrra ees, et tajuda ohtu.

Igatahes selletaolised need märkused on, ja nende abil ma edasi töötan ja uued draftid muudkui valmivad. Viimati Berliinis sain juba kõigeks kaks aaneljatäit näpunäiteid, ja praegu olengi töös nende ellurakendamisega ehk stsenaariumi 8. drafti kirjutamisega. Huvitav on!!! See on nagu väga keerulise pusle kokkupanek, mis selle käigus samal ajal ka just nagu leiutada tuleks.

Muidugi mahub nüüdsesse kirjutamislünka märksa rohkem sündmusi, kui neist kirjutada jõuan, aga püüan siiski pealiskaudse ülevaate anda.

Käisin eelmisel nädalal esinemas Valga Põhikoolis, kus mind kuulas sadakond suurepärast seitsmendikku. Pilt interneti lahkel loal.

Ning kohe järgmisel päeval sõitsime toimetajaga koos Kohtla-Nõmmele, et ma saaksin kirjutada lugemikku veel viimase puuduoleva tükikese …

Ühel päeval vabastati meid salapärasest pikast ja raskest torust, mis meil puukuuris risti ja põiki jalus vedeles. Nüüd alustab see toru uut ja hoopis mõtestatumat karjääri metsateealuse truubina. Selle esimese pildi peal uurivad kolm meest toru. Ja teise pildi peal viiakse see meie elust minema.

Aga haiguse ajal alustasin ma ühele sõbrale kinnaste kudumist ja nüüd said need valmis. Reede õhtul, kui külla läksime, lootsin need pidulikult üle anda ja andsingi. Misjärel rikkus kogu pidulikkuse asjaolu, et sõrmed olid siiski poolteist sentimeetrit liiga pikad saanud ja ma pean need lühemaks harutama ning otsad uuesti kokku võtma. Oh, et ükski asi ka ei või olla niisama lihtne!

Käisime trükikojas ja tõime ära suure hunniku valminud Anni-raamatuid. Uue nädala keskel peaksid need ka poodidesse jõudma! ja muidugi saab osta ka otse minu käest, 12 eurot lugu pluss saatekulu, aga autogramm ilmtingimata! Kellel isu tuli, kirjutage mulle palun sellest meilile aidi.vallik@mail.ee, aga ärge väga pahandage, kui ma otsekohe ei vasta – mul on järgmisel nädalal seitse esinemist neljas koolis erinevates Eesti otstes, sest teadupärast kolmapäeval on emakeelepäev ja elus kirjanikud on siis kõige nõutum kaup üleüldse!

Teen kindlasti uuel nädalal selle raamatu kohta lausa eraldi postituse. (Kui ma nende kooliesinemiste järel õhtuti ikka elus olen muidugi.)