Töötöö keerisest

Ikka loobin puid. Jõudlus on kehvavõitu, sest selle jaoks jääb kõige muu kõrvalt vaid paar tundi iga õhtu.

Aga see-eest sain valmis filmistsena 8. drafti ja see on nüüd tõlkija käes. 5. aprillil peab see saadetud olema lugupeetud juhendajatele.

Ma ise olen praeguse tulemusega juba väga rahul, ei oskaks oma aruga seda küll enam paremaks teha. Aga kindlasti pärast Cannes’i ja uusi märkusi ning ettepanekuid olen jälle teist meelt.

Nagu paljudele juba rääkinud olen: see film räägib 8 – 10-aastaste laste kambast, kes alguses kogemata, aga pärast juba peaaegu meelega võtavad vangi ühe ebameeldiva täiskasvanu. Aga seejuures ei ole nad üldse halvad lapsed, vaid lihtsalt lapsed igaüks oma tausta ja koduga, iseloomu ja unistustega. Ja grupidünaamika vastu saamiseks pole küpsed paljud täiskasvanudki.

Promomaterjalidest kopeerin logline’i:

Kümneaastane Kristjan satub ränka vastasseisu oma sõpradega, kui nende mängu käigus kukub sügavasse auku nende mängumaad kurjalt valvanud Elmar. Tema vabastamine tähendaks sõprade hülgamist ja kambast väljaarvamist, aga kas kümneaastane oleks valmis seda hinda maksma?

Ja väike stiilinäide umbes filmi esimese pooltunni lõpust:

katkend.jpg

katkend1.jpg

 

Peale selle sai kirjutatud ka too eespool mainitud 1800-tähemärgiline haridusteemaline artiklike Haapsalu Täiskasvanute Gümnaasiumi aastapäevakogumikku.

Ning viimase ühikuni sai lõpuks läbi loetud ka eelmisel aastal ilmunud algupärane eesti lastekirjandus, kokku 125 erineva mahu ja iseloomuga raamatut. Kolmapäeval kogunesime oma žüriiga Tartu Linnaraamatukokku ning vaidlesime selgeks Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna nominendid, keda on kokku viis autorit. Aga nende nimesid ma praegu veel ei avalikusta, sest iga asi omal ajal ja ametlikult hõigatakse need välja umbes järgmisel reedel. Muide, mina tean juba ka seda, kes neist saab laureaadiks, aga ma ikka ei ütle 😀

Igatahes eile ja täna kirjutasin ma ülevaadet selle läinudaastase lastekirjandusseisu kohta, see läheb tuleval nädalal Lääne Ellu üle kahe lehekülje. Pikk lugu, rohkem kui 7000 tähemärki, aga ma oleks neid tähemärke rohkemgi vajanud, sest kirjutada on sellisest asjast ju palju ja see on põnev. Kui lehes see lugu ära ilmub, kopeerin selle kindlasti blogisse ka (loodan, et ei unusta) ja siis käin välja ka konkreetse nimekirja läinud aastal ilmunud raamatutest, mis võiks keskmisest enam korda minna.

Aga siis muidu … loopisin puid!

Advertisements

Puuloopimismõtted

Ma nüüd seisan silmitsi nende 20 rm küttepuudega järgmiseks talveks, mis just nüüd koormakaupa õue peale veerevad ja tuleb kuuri loopida ning seal riitadesse laduda. Just nüüd, kui mees on saabunud haiglast pimesoolelõikuselt ja on hapras tervislikus olukorras ning majapidamislikus mõttes täiesti kasutu.

Eile toodi üks viieruumine koorem ja täna teine. Nii et ma olen veetnud nüüd mõlemal õhtul rea tunde (sest hommikuti ja päeval on ju töö-töö) neid puid üksinda kuuri loopides, hing vaheldumisi täis enesehaletsust ja viha sellise asjakorralduse vastu. Ja läbi pea jooksevad umbes taolised mõtted.

  • Tegelikult ma peaksin rõõmus olema, et pärast pikka talvist pekikogumist on nüüd võimalus ennast tublisti liigutada ja lihased suure kevade ning aiatööde saabumise ajaks vormi ajada.
  • Aga pagan, need puud on nii jämedalt lõhutud, rasked ja toored ja see vehkimine on tegelikult päris raske, vaataks näiteks passist sünniaasta numbrit ka ja arvestaks seda fakti, et veebruari lõpus rängalt põetud gripilaadne viirushaigus on siiani mu hingamisteed mingit jama täis jätnud, mille tõttu pärast kümmet sammu on toss väljas ja ähi või pooleks ennast – ja nüüd need puud veel.
  • Pole midagi, ega pea ju vihtlema nagu saunaline, võib rahulikumas tempos ka, ega ole vajagi tervet hunnikut ühe õhtuga kuuri loopida, piisab, kui iga õhtu natuke … ja ühel päeval nad ongi kõik seal kuuris ju. Kui kannatust inimesel jätkuks.
  • Nojah, aga loobi siin neid läbi selle ukseaugu nagu nõelasilma, kui kohe ukse taha on Abikaasa mingil mulle teadvustamata aja jooksul kogunud ühe oma kuulsatest Hunnikutest, kuhu kuuluvad vanad lammutuslauad ja vanad euroalused ja lauajupid ja üldse selline jama, mille ta ammu oleks pidanud pliidi alla saagima. Kui ta oleks oma naist õigel ajal kuulanud. Aga need mehed. No ei kuula ju. Ja nüüd ma siin võitlen tema kokkukeeratud jamaga, püüdes küttepuid hoolsalt Hunnikust mööda loopida.Mma saeks ise need eest ära, aga elukogemus ütleb, et hakka mehe tegemata asju ise ära tegema, siis sa jäädki neid ära tegema kogu ülejäänud eluks. ja pealekauba, ma kardan mootorsaagi, sest see müriseb ja tuleb mulle kindlasti kallale.
  • Siis loobi edasi ja ära virise. Mõtle, kui kasulik see sulle on. Teed trenni ja.
  • Mis trenni, pärast on karpaalkanalid jälle umbes ja käed surnud, isegi veel enne, kui labida kevadel esimest korda maasse olen saanud lüüa.
  • Randmetoed panid? Ei pannud? Ei viitsinud otsida, kus need on? No siis on tervist küll, lase edasi ja ära virise.
  • Teeb ju meele haledaks kui eile, pärast esimese koorma tulekut, loopisin nii ilusti ukse eest terve laia riba vabaks, et käruga kuuri küttepuude järele saaksin, sest ahju on ju vaja kütta nende kuivade puudega, mis seal kuuri tagumises paremas nurgas on, ja täna tuli teine koorem ja kallutati täpselt sinnasamasse kuuri ette jälle maha. Nii et enne kui ma täna oma ahjupuudeni saan, mis enne ööd ka vaja on tuppa tuua, pean ma jälle ukseesise lagedaks loopima  et käruga mahuks.
  • Niikuinii tuleb need KÕIK sul lõpuks kuuri loopida ja seal ära laduda kah veel, nii et ära virise, loobi. Ja kuuri tagumised uksed tuleb täna enne ööd ka mõlemad pärani lükata, sest kui homme ahjupuude koorem teise ukse ette pannakse, siis sa enam neid uksi lahti ei saa.
  • MIS MA PEAN ÜLE OMA LOOBITUD PUUDE HUNNIKU NÜÜD TAGAUSTENI RONIMA VÕI?!?
  • Ise olid loll, oleksid eile võinud selle peale mõelda. Nüüd ronid ja ei virise. Ja roni ettevaatlikult, sest kui sa nende veerevate halgude peal oma kondid ära murrad, siis ei ole siin majapidamises enam ÜHTEGI teovõimelist inimest ja te kõik surete külma kätte. Või ei sure, aga maksate elektriarvega ennast lolliks. Ja solgiämber tuleks aknast välja tühjendada, sest Abikaasa ei tohi raskeid asju tõsta.
  • Huvitav, kas ma eile ikka 2 ruumi jõudsin sisse visata? Sest poolt eilsest koormast vist päris ei jõudnud, kui ma hunniku järgi vaatan. Kümme ruumi viie päevaga kuuri saada oleks siis ju täitsa mõeldav, aga vahepeal läheb ladumise peale ka … ütleme, neli päeva? Äkki kolm? Ja siis on veel kümme ruumi ahjupuid ootamas …  veel kaheksa päeva, aga ahjupuud on palju raskemad ja see võtab tempo maha … issand, ma vehinn nendega suure kevadeni siin.
  • Siis on täitsa hea, et varakult pihta hakkasid.
  • Huvitav, millal Abikaasa piisavalt paranenud on, et teda jälle ekspluateerida annab?
  • Teda tundes … umbes kuu. Ära üldse unista. Sul on selleks ajaks need puud juba kuuris ja riidas kõik, nii et anna aga minna.
  • Kui kuur on sisseloobitud puude hunnikut täis, siis tädi Tötsu ei saa enam minna sinna elevantside püüdmise auke kaevama ja kurvastab.
  • Jajah, mida iganes.
  • Ja ma pean loopides vaatama, et mulle jääks puudevaba rada kuuri tagumisse nurka kuivade ahjupuudeni. Et ma käruga läbi saaksin.
  • Siis vaata, kuhu sa viskad, mitte ära pillu suvaliselt tagantkätt.
  • Päris pimedaks on läinud, varsti enam ei näe midagi.
  • Kuuris sees on pime jah, aga kuni sa siin väljas seda hunnikut näed, seni loobi ikka. Halge ju ka veel näed, eks ole. nii et vara viriseda. Ilus täiskuu ka paistab, vaata, kui valge tegelikult on.
  • Aga kui hundid tulevad? Kooserdavad ju viimasel ajal igal pool. Kui nad tulevad ja ma neid halgudega pildudes peletama hakkan, siis pärast ju jälle häda, korja neid halge mööda poolt õue. Kui nad halgudega pildumist üldse kardavadki. Hangu mul siin puukuuris ka ei ole, ainult kirves. Aga ma pole kunagi hundiga lähivõitluses olnud ja ei tea, kuidas teda kirvega lüüa, kui kallale hüppab.
  • Metsas oled käinud? Oled. Hundijälgi siin näinud oled? Ei ole. Siis lõpeta lolluste väljamõtlemine. Hundid on Läänemaal. Läänemaa on kaugel. Pole midagi kirvega visata. Loobi aga rahulikult.
  • KEEGI võiks toas tule pliidi alla teha ja söögi sooja panna.
  • Tuppa puid viisid? Ei? No mis sa siis ootad. Hopp-hopp, puudekorviga sauna varjualusesse pliidipuude järele. Ja nendega tuppa.
  • Aga kui ma juba toas olen, siis läbi akna õue vaadata on ikka juba JUMALA pime. ja pealegi, mul on täna õhtul veel kindlasti vaja üks 1800-tähemärgiline lugu kirjutada ühe haridusküsimuse teemal. Ma lubasin. Täna õhtu ongi kõige viimane aeg see ära saata.
  • Oi, pagan. See ka veel. Siis tuleb tõesti tuppa minna. Ega siin tõesti ei näe enam eriti midagi … paistku see kuu pealegi.

 

Taimenimekirjad ja statistika

Veetsin täna kirjatööst ülejääva aja eelmisel aastal istutatud taimede nimekirja koostades. Mullasest aiakaustikust istutamise käigus tehtud jooksvad ülestähendused tuleb ikka lõpuks loetavas kirjas ja tähestikulises järjekorras arvutisse ornungisse panna. Viimane aeg seda teha, sest kohe tungib uus hooaeg peale ja siis on uus mullane aiakaustik uute taimede ülestähendamiseks ja kellelgi pole enam aega neid eelmise aasta istutusi veel nimekirjadesse sisestada.

Vaatan küll teatava üllatusega neid oma nimekirju ja ei mõista, kuidas kõigest kolme hooajaga on need juba nii pikaks veninud.

Arvude keeles.

2017. aasta aiahooajal istutasin 58 okaspuud. Kolme hooaja jooksul olen istutanud oma aeda aga juba 85 okaspuud. (Ma ei loe siia hulka kuuseheki 200 taime.)

2017. aastal istutasin 6 viljapuud või marjapõõsast. Kolme aasta jooksul aga olen neid istutanud 22.

2017. aastal istutasin oma aeda 145 püsikut ja rohtset ronitaime. Kolme aasta jooksul olen neid aga endale ahnitsenud siia juba 401 taksonit.

2017. aastal istutasin 64 lehtpuud ja -põõsast. Aga kolme hooaja jooksul on mul neid istutatud kokku 97.

2017. aastal panin mulda 23 erinevat sibullille. Kolme aasta jooksul aga olen neid istutanud 78, ja ma ei loe nende hulka begooniaid ja daaliaid, mida tuleb talveks maast üles võtta.

Ma vaatan neid numbreid ja see ausõna ei tundu tervemõistuslik. Ja teiseks, ma ei saa aru, mis raha eest ma neid taimi olen ostnud. Seda raha justkui ei olegi kunagi, aga taimede jaoks näib alati jätkuvat. Tõsi, tegelikult väga suure osa taimi olen sõberaednikelt tasuta saanud. Ja siis veel, et mis ajal ma neid ometi olen maha istutada jõudnud.

Peale kõige selle on ju ka ogoroodina. Köögiviljataimi ja üheaastasi lilli ei ole ma küll kokku lugenud, see veel puuduks.

OGOROODINA.jpg

Ogoroodinal on vähemalt näha, et midagi on tehtud.

Mujal ei ole mitte midagi näha. Ma ei tea, kuhu need umbes 600 ilutaime, puud ja põõsakest siin ära hajuvad, et neid üldse pildis pole.

Eelmise aasta juunis oli paraadpeenar ju lausa lage lugu.

PP.jpg

Kuigi üle-eelmisel aastal Tsiil pildistas siinsamas mingeid müstilisi lillemägesid.

LILLEPIDU.jpg

No mis teha. Kuni püsikud on veel pisikesed, peavad üheaastased lilled ja hellikud daaliad nende aset täitma.

Aga varsti läheb jälle lahti!!!

 

Vastu urbepäeva

Täna tuli matustele minna. Jätsime hüvasti minu emapoolse vanaonuga, kelle maist matka jagus 92 pikaks aastaks. Ta oli aus, kohusetundlik ja töökas mees. Eluaja töötanud kutseõpetajana. Mul oli hea meel, et ta saadeti ära kirikliku talitusega ja sõnad luges kirikuõpetaja. Võrreldes ilmalike matustega tundub see kuidagi oluliselt väekam ja väärikam. Austavam. Kohasem. Palju inimväärsem ja isiklikum kui ilmaliku matja viisteist minutit krematooriumi leinatoas. (Mis mind viimasel ajal ilmalike matusetalituste juures üllatab, on see, et ka neisse on tänapäeval lülitatud vaimulikke elemente. Näiteks meieisapalve ning üksikud juhuslikud ja enamasti mitte eriti hästi valitud piiblitsitaadid. Aga johhaidii – kas ilmalik matus ei olegi mitte sellepärast ilmalik matus, et palveid ja piiblisõna ja viiteid usule EI soovita??? Sest vastasel korral oleks matus ju kiriklik ja matjaks vaimulik, kes piiblisõnaga hoopis osavamalt ringi käib? Või on siin mingi trikk, millest ma pole aru saanud? Peale selle on enamus ilmalikke matjaid, keda elus mul on tulnud kuulda, kõneldes kas lihtsalt igavad või banaalselt ilutsevad või siis suudavad tulla välja lausa koomiliste mõttearenduste või lausekonstruktsioonidega. Tegelikult ma olengi kohanud elus vaid üht ilmalikku matjat, kelle talitused mulle meeldivad, kes teeb oma asja minu mõõdupuu järgi hästi, ja tema on Haapsalus.)

Aga kirikliku talituse puhul on vähemalt alati teada, mis sealt tuleb, ja vägevad sõnad pannakse kadunule ka kaasa. Mul on hea meel, et vanaonu perekond nõnda otsustas.

matused.jpg

Homme aga on palmipuudepüha ehk urbepäev, mis alustab vaikse nädala ehk urbenädala. Sel aastal langeb see kokku veel maarjapäevaga ka. Täna ja homme öösel ning ka terve järgmise nädala tuleb hoolega ilma jälgida, et hiljem otsustada, kas vanarahvas paneb oma ilmaennustustarkusega puusse või ei. Nimelt usuti, et kui öö vastu maarjapäeva on miinuskraadides, siis on veel 20 päeva kevade saabumiseni. Ning kui miinuskraadidega on ka maarjapäevajärgne öö, siis tulevat kevadsooja oodata veel tervelt 40 päeva. Ning ka maarjapäeva päevane ilm pole väheoluline, sest selle analoog olevat jüripäeva ilmgi. Soe maarjapäev toob sooja jüripäeva, külm külma.

Urbenädala järgi aga ennustatud, et kui sel ajal on külm, keerab pärast lihavõttepühi soojaks. Soe urbenädal toovat enda järel aga külma kevade. Ning kui urbenädal on kuiv, siis on ka suvi kuiv, aga kui urbenädalal palju sajab, siis sama toimub ka suvel. Vaatame!

Üsna äsja jäi seljataha ju ka pööripäev, mil ma samuti vanarahva tarkusest juhindudes tähelepanekuid tegin ja oleks tõesti huvitav näha, kas läheb nii, nagu vanarahvas arvab: kuni umbes jüripäevani külm ja sajune, jürist nelipühadeni soe ja ilus, kuid kuivavõitu, valdavad lõuna- ja edelatuuled, ja nelipühist jaani jälle külm ja sajune ning loodetuulega.

Tegelikult on see rahvalike tähtpäevade järgi ilmaennustamine minu meelest selline kahtlane värk, sest päevad on ju aja jooksul liikunud ja nihkunud, mille tõttu 1918. aastal isegi kalendrireform ette võeti ja 13 päeva vahepealt korstnasse kirjutati. Eks siis tea, mille järgi sa parasjagu ennustad.

 

 

Näide stsenaariumiarendusest

Et juba hulk inimesi on avaldanud imestust ja väljendanud üllatust, et filmistsenaariumist nii mitu versiooni kirjutatakse, võtan seda siis natuke seletada.

Et filmitegemine on väga kallis lugu (näiteks vaadake suvalise filmi lõputiitritest, millisele röögatule hulgale inimestele selle juures töö eest on vaja maksta, ja see pole ju ometi veel kõik, mille peale filmi tehes raha kulub), siis loomulikult tahetakse minna võimalikult parema tulemuse peale välja ja selle nimel käib ka stsenaariumiarendus esimesest versioonist kuni lõppversioonini. Nimetame neid draftideks. Maailmakuulsate kassahittide ja Oscari-filmide puhul olevat normaalne, et neid drafte on kirjutatud 15 – 20, aga olevat teada paar filmi lausa 25 draftiga (ma isegi kunagi teadsin neid nimetada, aga nüüd küll enam ei mäleta). Eestis peetakse normaalseks, et drafte on 5 – 10, 10 on juba palju. Aga võib olla ka vaid paar-kolm drafti, kui tegijad on kuulsad ning enesekindlad.

Iga drafti kirjutamise järel loevad seda üle igasugu filmieksperdid, avaldavad oma arvamust ja teevad ettepanekuid, kuidas saaks veel paremaks.

On olemas rahvusvahelised stsenaariumiarendamise programmid, mille käigus paar drafti kirjutatakse kohe kindlasti. Pluss üldine stsenaristikakoolitus töötubades, natuke režissööri- ja natuke produtsenditööst. Neisse saab kandideerida juba valmis kirjutatud drafti põhjal, korraldajad ise valivad nende hulgast siis välja, millised koolitusele vastu võetakse. Ühes neist programmidest, ScripTeastis, osalen minagi sügisest saadik. Nende programmide suur eelis on see, et seal saab töötada erinevatest rahvustest ja erinevat laadi, kuid peaaegu alati laia ja pikaajalise filmikogemusega juhendajatega, kellest mõnigi on filmimaailmas õige tunnustatud režissöör, stsenarist, produtsent või filmiülikooli professor. Igatahes saab sealt väga palju tuge ja väga konstruktiivset nõu.

Nõuanded näevad välja näiteks nii. Kopeerin oma sügisesest Poola-töötoast ühe tuutoriga kohtumisel tehtud märkmed, kuidas ma tema arust oma stsena paremaks saaksin.

Ja tema oli kõigest üks kuuest juhendajast. Ühtekokku tuli mul igasugu samas vaimus nõuandeid kokku tervelt kaheksale aaneljale. Nii et need on vaid ühe inimese tähelepanekud.

  • Kristjani kui peategelase kohta: alguses ei ole vaatenurk kindel, kellel on kontroll, kes juhib sündmusi.
  • Elmari personaliseerimine annaks oluliselt juurde. Tema koera söötmine annaks võimaluse tema tausta näidata ja ehitada Kristjani ja Elmari omavahelist suhet.
  • Kuulujutt kadunud tüdrukust – Elmari ja konflikti juures väga tähtsad. Luua tihedam seos nende ja selle vahel, kuidas too info mõjutab vanemate hoiakuid, läbi vanemate lasteni jõuab ja saab neile otsekui julmuse õigustuseks.
  • Elmaril võiks olla mingi omadus, mille poolest ta lastele juba alguses võõrastav ja eemaletõukav või naeruväärne on.
  • Arieli ja Kristjani puhul põhjendada nende erinev suhtumine Elmarisse.
  • Arieli vaatenurk ja taust tutvustada VAREM.
  • Elmari ja Kristjani suhet võiks põhjendada isa eemalolek ja see, et Kristjan ei tunne end isa ja venna jaoks tähtsana. Auku kukkunud Elmari jaoks ON Kristjan tähtis, on keegi, kellest ta arvab oma saatuse sõltuvat, ja Kristjan vajab, et teda tähtsaks peetaks ja tõsiselt võetaks.
  • Põhisündmustik on meil praegusel kujul paigas, aga tegevuse kulg tuleks paremini läbi mõelda, vajalikes kohtades forsseerida, rohkem kontrollida. Vaatenurgad!!!
  • Selgemalt võiks välja mängida ka Mia-Margoti ja Kristjani vastanduse: Mia-Margoti südametunnistus ilmutab end unes ja fantaasiates, Kristjanil päriselus. Mia-Margot ei julge võtta vastutust ja põgeneb olukorrast, Kristjan võtab vastutuse ja astub reaalseid samme – see on tema küpsemise tee. Aga: mis hetkel hakkab Mia-Margot aduma, et nende mäng on lõppemas Elmari jaoks väga halvasti? (Peab taipama – sest hakkab ju nägema õudusunenägusid ja põgeneb.)
  • Siimu ja Kristjani vastandus ehitada veidi selgemaks: nagu ühe poisi 2 erinevat külge?
  • Ühegi akti pöördepunktid ja kesksed küsimused pole praeguses versioonis selged. Iga akt peaks vastama ühele konkreetsele küsimusele. Iga akt peab lõppema sündmusega, mis tõstatab uue, järgmise akti küsimuse.
  • Tasuks joonistada ajaplaan: mida lapsed teavad ja mida vaataja teab? Vaataja teadmine peaks olema sammu võrra ees, et tajuda ohtu.

Igatahes selletaolised need märkused on, ja nende abil ma edasi töötan ja uued draftid muudkui valmivad. Viimati Berliinis sain juba kõigeks kaks aaneljatäit näpunäiteid, ja praegu olengi töös nende ellurakendamisega ehk stsenaariumi 8. drafti kirjutamisega. Huvitav on!!! See on nagu väga keerulise pusle kokkupanek, mis selle käigus samal ajal ka just nagu leiutada tuleks.

 

Emakeelenädal … ja veel

Emakeelenädal on lastekirjaniku kõige esinemisrohkem aeg aastas. Minu nädalagraafikusse mahtusid näiteks esmaspäevale Tallinna Kuristiku gümnaasiumi seitsmendad ja kaheksandad klassid kahes jaos.

Kuristiku.jpg

Teisipäeval oli Tartu Mart Reiniku koolis kõigepealt saalitäis kaheksandikke ja seejärel saalitäis seitsmendikke.

Reiniku.JPG

Kolmapäeval kõnelesin Tartu Hansa kooli seitsmendikele.

tartu hansa.jpg

Ja neljapäeval olin Läänemaal Oru Koolis põhikooli vanema astme ees.

orukool.jpg

Kõik pildid koolidest on interneti lahke loaga. Sest ma ise ei taipa kunagi vajalikul hetkel pilti teha. Ma pean selle suutma endal kuidagi harjumuseks muuta, aga ma ei tea, kuidas.

Muide, seekord nähtud kahe Tartu kooli pealt, võrreldes neid paljude muude koolidega Eestis, kus käinud olen, tekib kummaline ja kurb järeldus, nagu Tartu linn ei hooliks oma koolidest piisavalt – vähemalt neist kahest. Võrreldes 90% teiste koolidega, kus käinud olen, oli neis kahes nagu aeg seisma jäänud umbes aastasse 1995. Nii hädasti oleks vaja nende koolikeskkondade kaasajastamist ja lihtlabast remontigi. Ma saan aru, et raha ei ole, aga raha pole ju kunagi kuskil kellelgi. Tundub, et koolide kordategemine ja nende interjööride tänapäevaselt õpilassõbralikuks muutmine kas lihtsalt on prioriteet või ei ole … ja tõesti pani mind imestama, et heade mõtete linnas nagu ei ole? Kui võrrelda Valga või Jõhvi või Illuka või Iisaku või Oru kooliga, Tallinna omadest rääkimata … imelik.

Pildi peal on küll näha Hansa kooli remonti, aga see pilt on aastast 2015 või 2016 ja see remont ei olnud kuigi ulatuslik. Neljandale korrusele ma igatahes ei sattunud ja selle remondi tulemust ei näinud.

Teisipäeval pärast Reiniku koolis toimunud esinemist õnnestus meil avarii teha (jah, meie olime süüdi, et ei märganud, kui oleksime pidanud märkama …) ja kogu ülejäänud päevapool läks asjaajamistele kindlustuse ja remonditöökojaga. Nüüd oleme varuosade ootel. Auto õnneks sõidab, kuigi logisedes ja ma kogu aeg kardan, et stange või tuled kukuvad küljest ära. Peaasi, et remondini koos püsiks.

Ja kõige selle kõrvalt olen siin tegelenud 2017. aastal ilmunud algupärase eesti laste- ja noortekirjanduse masslugemisega, sest juba aprillis alguseks peab minu juhatatav žürii välja kuulutama Tartu Lapsepõlve lastekirjanduspreemia nominendid. Eelmisel aastal ilmus meie autoritelt 125 laste- ja noorsooraamatut ja ma olen nüüd märtsikuus jõudnud neist valdava osa ka läbi lugeda, väike sabake on veel jäänud, aga jõuan õigeks ajaks. Kindlasti kirjutan sellest veel, sest terve aasta lastekirjanduse põhjal on huvitav igasuguseid järeldusi teha.

Lähipäevil pean end aga taas puurima filmistsenaariumisse, et õigeks ajaks jõuaks selle 8. draft tõlkesse ja seejärel ScripTeasti õpetajate kätte. Et nad siis Cannes’is saaksid mulle veel kord öelda, mis nad asjast arvavad ja mis mul seal veel paremaks õnnestuks teha.

Aga muide, päris raske on keskenduda, kui samal ajal pakub ka argielu olulisi väljakutseid. Nimelt eile pärast 12-tunnist piina ja valu pidin Otile kiirabi kutsuma, ta viidi haiglasse ja täna hommikul lõigati pimesool tema seest välja. Käisime Muhedikupapaga täna pärast lõikust teda vaatamas ja lohutamas. Reedel lastakse ta koju, aga jumal paraku, laupäeval tuleb mul jõuda ilma temata Põltsamaale vanaonu matustele ja uuel nädalal lubati meile järgmiseks talveks 20 rm küttepuid kohale vedada. Et Ott peab paranema ja kosuma, siis pole ilmselt kahtlust, kes selle hunnikuga üksinda tegelema peab. Ja stsenaariumi kirjutama. Ja eelmise aasta lastekirjandust lugema. “Ahh mina vaine tillu tsirgu, siuts-säuts,” kui väljenduda tillude vabameeste vaimus.

Täna pakuti mulle uut telesarja kirjutada.

Ma ütlesin ära.

Sest ma tõesti lähen vist puruks muidu.

Sain terveks ja tegutsen edasi

Muidugi mahub nüüdsesse kirjutamislünka märksa rohkem sündmusi, kui neist kirjutada jõuan, aga püüan siiski pealiskaudse ülevaate anda.

Käisin eelmisel nädalal esinemas Valga Põhikoolis, kus mind kuulas sadakond suurepärast seitsmendikku. Pilt interneti lahkel loal.

valga_pohikool

Ning kohe järgmisel päeval sõitsime toimetajaga koos Kohtla-Nõmmele, et ma saaksin kirjutada lugemikku veel viimase puuduoleva tükikese …

mina kaevanduses

läbistaja

kombainilaava

dresiinmees

kaevandus1

Ühel päeval vabastati meid salapärasest pikast ja raskest torust, mis meil puukuuris risti ja põiki jalus vedeles. Nüüd alustab see toru uut ja hoopis mõtestatumat karjääri metsateealuse truubina. Selle esimese pildi peal uurivad kolm meest toru. Ja teise pildi peal viiakse see meie elust minema.uurivad toru

toru lahkub

Aga haiguse ajal alustasin ma ühele sõbrale kinnaste kudumist ja nüüd said need valmis. Reede õhtul, kui külla läksime, lootsin need pidulikult üle anda ja andsingi. Misjärel rikkus kogu pidulikkuse asjaolu, et sõrmed olid siiski poolteist sentimeetrit liiga pikad saanud ja ma pean need lühemaks harutama ning otsad uuesti kokku võtma. Oh, et ükski asi ka ei või olla niisama lihtne!

kindad Aulile

Käisime trükikojas ja tõime ära suure hunniku valminud Anni-raamatuid. Uue nädala keskel peaksid need ka poodidesse jõudma! ja muidugi saab osta ka otse minu käest, 12 eurot lugu pluss saatekulu, aga autogramm ilmtingimata! Kellel isu tuli, kirjutage mulle palun sellest meilile aidi.vallik@mail.ee, aga ärge väga pahandage, kui ma otsekohe ei vasta – mul on järgmisel nädalal seitse esinemist neljas koolis erinevates Eesti otstes, sest teadupärast kolmapäeval on emakeelepäev ja elus kirjanikud on siis kõige nõutum kaup üleüldse!

ANNkaas1

Teen kindlasti uuel nädalal selle raamatu kohta lausa eraldi postituse. (Kui ma nende kooliesinemiste järel õhtuti ikka elus olen muidugi.)