Emakeelenädal … ja veel

Emakeelenädal on lastekirjaniku kõige esinemisrohkem aeg aastas. Minu nädalagraafikusse mahtusid näiteks esmaspäevale Tallinna Kuristiku gümnaasiumi seitsmendad ja kaheksandad klassid kahes jaos.

Kuristiku.jpg

Teisipäeval oli Tartu Mart Reiniku koolis kõigepealt saalitäis kaheksandikke ja seejärel saalitäis seitsmendikke.

Reiniku.JPG

Kolmapäeval kõnelesin Tartu Hansa kooli seitsmendikele.

tartu hansa.jpg

Ja neljapäeval olin Läänemaal Oru Koolis põhikooli vanema astme ees.

orukool.jpg

Kõik pildid koolidest on interneti lahke loaga. Sest ma ise ei taipa kunagi vajalikul hetkel pilti teha. Ma pean selle suutma endal kuidagi harjumuseks muuta, aga ma ei tea, kuidas.

Muide, seekord nähtud kahe Tartu kooli pealt, võrreldes neid paljude muude koolidega Eestis, kus käinud olen, tekib kummaline ja kurb järeldus, nagu Tartu linn ei hooliks oma koolidest piisavalt – vähemalt neist kahest. Võrreldes 90% teiste koolidega, kus käinud olen, oli neis kahes nagu aeg seisma jäänud umbes aastasse 1995. Nii hädasti oleks vaja nende koolikeskkondade kaasajastamist ja lihtlabast remontigi. Ma saan aru, et raha ei ole, aga raha pole ju kunagi kuskil kellelgi. Tundub, et koolide kordategemine ja nende interjööride tänapäevaselt õpilassõbralikuks muutmine kas lihtsalt on prioriteet või ei ole … ja tõesti pani mind imestama, et heade mõtete linnas nagu ei ole? Kui võrrelda Valga või Jõhvi või Illuka või Iisaku või Oru kooliga, Tallinna omadest rääkimata … imelik.

Pildi peal on küll näha Hansa kooli remonti, aga see pilt on aastast 2015 või 2016 ja see remont ei olnud kuigi ulatuslik. Neljandale korrusele ma igatahes ei sattunud ja selle remondi tulemust ei näinud.

Teisipäeval pärast Reiniku koolis toimunud esinemist õnnestus meil avarii teha (jah, meie olime süüdi, et ei märganud, kui oleksime pidanud märkama …) ja kogu ülejäänud päevapool läks asjaajamistele kindlustuse ja remonditöökojaga. Nüüd oleme varuosade ootel. Auto õnneks sõidab, kuigi logisedes ja ma kogu aeg kardan, et stange või tuled kukuvad küljest ära. Peaasi, et remondini koos püsiks.

Ja kõige selle kõrvalt olen siin tegelenud 2017. aastal ilmunud algupärase eesti laste- ja noortekirjanduse masslugemisega, sest juba aprillis alguseks peab minu juhatatav žürii välja kuulutama Tartu Lapsepõlve lastekirjanduspreemia nominendid. Eelmisel aastal ilmus meie autoritelt 125 laste- ja noorsooraamatut ja ma olen nüüd märtsikuus jõudnud neist valdava osa ka läbi lugeda, väike sabake on veel jäänud, aga jõuan õigeks ajaks. Kindlasti kirjutan sellest veel, sest terve aasta lastekirjanduse põhjal on huvitav igasuguseid järeldusi teha.

Lähipäevil pean end aga taas puurima filmistsenaariumisse, et õigeks ajaks jõuaks selle 8. draft tõlkesse ja seejärel ScripTeasti õpetajate kätte. Et nad siis Cannes’is saaksid mulle veel kord öelda, mis nad asjast arvavad ja mis mul seal veel paremaks õnnestuks teha.

Aga muide, päris raske on keskenduda, kui samal ajal pakub ka argielu olulisi väljakutseid. Nimelt eile pärast 12-tunnist piina ja valu pidin Otile kiirabi kutsuma, ta viidi haiglasse ja täna hommikul lõigati pimesool tema seest välja. Käisime Muhedikupapaga täna pärast lõikust teda vaatamas ja lohutamas. Reedel lastakse ta koju, aga jumal paraku, laupäeval tuleb mul jõuda ilma temata Põltsamaale vanaonu matustele ja uuel nädalal lubati meile järgmiseks talveks 20 rm küttepuid kohale vedada. Et Ott peab paranema ja kosuma, siis pole ilmselt kahtlust, kes selle hunnikuga üksinda tegelema peab. Ja stsenaariumi kirjutama. Ja eelmise aasta lastekirjandust lugema. “Ahh mina vaine tillu tsirgu, siuts-säuts,” kui väljenduda tillude vabameeste vaimus.

Täna pakuti mulle uut telesarja kirjutada.

Ma ütlesin ära.

Sest ma tõesti lähen vist puruks muidu.

4 kommentaari

  1. eve labi said,

    22. märts 2018 kell 07:32

    Oi, Otile kiiret paranemist ja sulle muidugi tohutut naiselikku jõudu

    • aidivallik said,

      22. märts 2018 kell 19:07

      Aitäh, läheb vaja.

  2. trumm said,

    23. märts 2018 kell 18:10

    mu poolt ka veel Otile kiiret taastumist ja Sulle jõudu ja kannatlikku meelt!
    Ma ei tea kohe, mis aeg see selline on… mul on juba 3 kuud tööl selline tamp taga, et ei jõua enam selle üle imestada ka. nüüd viimasel paaril nädalal läheb aina hullemaks, ülesandeid sajab uksest ja aknast… ja juba nädal aega kodus korralikult haige laps – ega see tõesti olukorda kergemaks tee.

  3. mustkaaren said,

    3. apr. 2018 kell 13:26

    Oh, jummal, millega sa vaesid vabamehi karistada võtad.
    Jõudu ja pikka meelt raskete nädalate jaoks.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: