Näide stsenaariumiarendusest

Et juba hulk inimesi on avaldanud imestust ja väljendanud üllatust, et filmistsenaariumist nii mitu versiooni kirjutatakse, võtan seda siis natuke seletada.

Et filmitegemine on väga kallis lugu (näiteks vaadake suvalise filmi lõputiitritest, millisele röögatule hulgale inimestele selle juures töö eest on vaja maksta, ja see pole ju ometi veel kõik, mille peale filmi tehes raha kulub), siis loomulikult tahetakse minna võimalikult parema tulemuse peale välja ja selle nimel käib ka stsenaariumiarendus esimesest versioonist kuni lõppversioonini. Nimetame neid draftideks. Maailmakuulsate kassahittide ja Oscari-filmide puhul olevat normaalne, et neid drafte on kirjutatud 15 – 20, aga olevat teada paar filmi lausa 25 draftiga (ma isegi kunagi teadsin neid nimetada, aga nüüd küll enam ei mäleta). Eestis peetakse normaalseks, et drafte on 5 – 10, 10 on juba palju. Aga võib olla ka vaid paar-kolm drafti, kui tegijad on kuulsad ning enesekindlad.

Iga drafti kirjutamise järel loevad seda üle igasugu filmieksperdid, avaldavad oma arvamust ja teevad ettepanekuid, kuidas saaks veel paremaks.

On olemas rahvusvahelised stsenaariumiarendamise programmid, mille käigus paar drafti kirjutatakse kohe kindlasti. Pluss üldine stsenaristikakoolitus töötubades, natuke režissööri- ja natuke produtsenditööst. Neisse saab kandideerida juba valmis kirjutatud drafti põhjal, korraldajad ise valivad nende hulgast siis välja, millised koolitusele vastu võetakse. Ühes neist programmidest, ScripTeastis, osalen minagi sügisest saadik. Nende programmide suur eelis on see, et seal saab töötada erinevatest rahvustest ja erinevat laadi, kuid peaaegu alati laia ja pikaajalise filmikogemusega juhendajatega, kellest mõnigi on filmimaailmas õige tunnustatud režissöör, stsenarist, produtsent või filmiülikooli professor. Igatahes saab sealt väga palju tuge ja väga konstruktiivset nõu.

Nõuanded näevad välja näiteks nii. Kopeerin oma sügisesest Poola-töötoast ühe tuutoriga kohtumisel tehtud märkmed, kuidas ma tema arust oma stsena paremaks saaksin.

Ja tema oli kõigest üks kuuest juhendajast. Ühtekokku tuli mul igasugu samas vaimus nõuandeid kokku tervelt kaheksale aaneljale. Nii et need on vaid ühe inimese tähelepanekud.

  • Kristjani kui peategelase kohta: alguses ei ole vaatenurk kindel, kellel on kontroll, kes juhib sündmusi.
  • Elmari personaliseerimine annaks oluliselt juurde. Tema koera söötmine annaks võimaluse tema tausta näidata ja ehitada Kristjani ja Elmari omavahelist suhet.
  • Kuulujutt kadunud tüdrukust – Elmari ja konflikti juures väga tähtsad. Luua tihedam seos nende ja selle vahel, kuidas too info mõjutab vanemate hoiakuid, läbi vanemate lasteni jõuab ja saab neile otsekui julmuse õigustuseks.
  • Elmaril võiks olla mingi omadus, mille poolest ta lastele juba alguses võõrastav ja eemaletõukav või naeruväärne on.
  • Arieli ja Kristjani puhul põhjendada nende erinev suhtumine Elmarisse.
  • Arieli vaatenurk ja taust tutvustada VAREM.
  • Elmari ja Kristjani suhet võiks põhjendada isa eemalolek ja see, et Kristjan ei tunne end isa ja venna jaoks tähtsana. Auku kukkunud Elmari jaoks ON Kristjan tähtis, on keegi, kellest ta arvab oma saatuse sõltuvat, ja Kristjan vajab, et teda tähtsaks peetaks ja tõsiselt võetaks.
  • Põhisündmustik on meil praegusel kujul paigas, aga tegevuse kulg tuleks paremini läbi mõelda, vajalikes kohtades forsseerida, rohkem kontrollida. Vaatenurgad!!!
  • Selgemalt võiks välja mängida ka Mia-Margoti ja Kristjani vastanduse: Mia-Margoti südametunnistus ilmutab end unes ja fantaasiates, Kristjanil päriselus. Mia-Margot ei julge võtta vastutust ja põgeneb olukorrast, Kristjan võtab vastutuse ja astub reaalseid samme – see on tema küpsemise tee. Aga: mis hetkel hakkab Mia-Margot aduma, et nende mäng on lõppemas Elmari jaoks väga halvasti? (Peab taipama – sest hakkab ju nägema õudusunenägusid ja põgeneb.)
  • Siimu ja Kristjani vastandus ehitada veidi selgemaks: nagu ühe poisi 2 erinevat külge?
  • Ühegi akti pöördepunktid ja kesksed küsimused pole praeguses versioonis selged. Iga akt peaks vastama ühele konkreetsele küsimusele. Iga akt peab lõppema sündmusega, mis tõstatab uue, järgmise akti küsimuse.
  • Tasuks joonistada ajaplaan: mida lapsed teavad ja mida vaataja teab? Vaataja teadmine peaks olema sammu võrra ees, et tajuda ohtu.

Igatahes selletaolised need märkused on, ja nende abil ma edasi töötan ja uued draftid muudkui valmivad. Viimati Berliinis sain juba kõigeks kaks aaneljatäit näpunäiteid, ja praegu olengi töös nende ellurakendamisega ehk stsenaariumi 8. drafti kirjutamisega. Huvitav on!!! See on nagu väga keerulise pusle kokkupanek, mis selle käigus samal ajal ka just nagu leiutada tuleks.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: