Täna tuli matustele minna. Jätsime hüvasti minu emapoolse vanaonuga, kelle maist matka jagus 92 pikaks aastaks. Ta oli aus, kohusetundlik ja töökas mees. Eluaja töötanud kutseõpetajana. Mul oli hea meel, et ta saadeti ära kirikliku talitusega ja sõnad luges kirikuõpetaja. Võrreldes ilmalike matustega tundub see kuidagi oluliselt väekam ja väärikam. Austavam. Kohasem. Palju inimväärsem ja isiklikum kui ilmaliku matja viisteist minutit krematooriumi leinatoas. (Mis mind viimasel ajal ilmalike matusetalituste juures üllatab, on see, et ka neisse on tänapäeval lülitatud vaimulikke elemente. Näiteks meieisapalve ning üksikud juhuslikud ja enamasti mitte eriti hästi valitud piiblitsitaadid. Aga johhaidii – kas ilmalik matus ei olegi mitte sellepärast ilmalik matus, et palveid ja piiblisõna ja viiteid usule EI soovita??? Sest vastasel korral oleks matus ju kiriklik ja matjaks vaimulik, kes piiblisõnaga hoopis osavamalt ringi käib? Või on siin mingi trikk, millest ma pole aru saanud? Peale selle on enamus ilmalikke matjaid, keda elus mul on tulnud kuulda, kõneldes kas lihtsalt igavad või banaalselt ilutsevad või siis suudavad tulla välja lausa koomiliste mõttearenduste või lausekonstruktsioonidega. Tegelikult ma olengi kohanud elus vaid üht ilmalikku matjat, kelle talitused mulle meeldivad, kes teeb oma asja minu mõõdupuu järgi hästi, ja tema on Haapsalus.)
Aga kirikliku talituse puhul on vähemalt alati teada, mis sealt tuleb, ja vägevad sõnad pannakse kadunule ka kaasa. Mul on hea meel, et vanaonu perekond nõnda otsustas.
Homme aga on palmipuudepüha ehk urbepäev, mis alustab vaikse nädala ehk urbenädala. Sel aastal langeb see kokku veel maarjapäevaga ka. Täna ja homme öösel ning ka terve järgmise nädala tuleb hoolega ilma jälgida, et hiljem otsustada, kas vanarahvas paneb oma ilmaennustustarkusega puusse või ei. Nimelt usuti, et kui öö vastu maarjapäeva on miinuskraadides, siis on veel 20 päeva kevade saabumiseni. Ning kui miinuskraadidega on ka maarjapäevajärgne öö, siis tulevat kevadsooja oodata veel tervelt 40 päeva. Ning ka maarjapäeva päevane ilm pole väheoluline, sest selle analoog olevat jüripäeva ilmgi. Soe maarjapäev toob sooja jüripäeva, külm külma.
Urbenädala järgi aga ennustatud, et kui sel ajal on külm, keerab pärast lihavõttepühi soojaks. Soe urbenädal toovat enda järel aga külma kevade. Ning kui urbenädal on kuiv, siis on ka suvi kuiv, aga kui urbenädalal palju sajab, siis sama toimub ka suvel. Vaatame!
Üsna äsja jäi seljataha ju ka pööripäev, mil ma samuti vanarahva tarkusest juhindudes tähelepanekuid tegin ja oleks tõesti huvitav näha, kas läheb nii, nagu vanarahvas arvab: kuni umbes jüripäevani külm ja sajune, jürist nelipühadeni soe ja ilus, kuid kuivavõitu, valdavad lõuna- ja edelatuuled, ja nelipühist jaani jälle külm ja sajune ning loodetuulega.
Tegelikult on see rahvalike tähtpäevade järgi ilmaennustamine minu meelest selline kahtlane värk, sest päevad on ju aja jooksul liikunud ja nihkunud, mille tõttu 1918. aastal isegi kalendrireform ette võeti ja 13 päeva vahepealt korstnasse kirjutati. Eks siis tea, mille järgi sa parasjagu ennustad.
Aidi Vallik avalikult 
tulpjatulp said,
26. märts 2018 kell 12:10
Mis tähtsust sel on, millist raamatut surnu juures kasutatakse? Ma ei mõtle, et inimene ei kuule. Piibel võib olla ainus pagana loetud raamat.
aidivallik said,
26. märts 2018 kell 16:56
Objektiivselt ei olegi ju tähtsust jah, mis sõnade või raamatu abil lahkunuga hüvasti jäetakse ja lähedaste hinge kinnitatakse. Väljendan siin täitsa isiklikku subjektiivset arvamust.
Mõtlesin veel, et millega seletada seda, et kiriklikud matusetalitused kipuvad puhttekstiliselt ja struktuurilt olema kuidagi paremad. Tõenäoliselt on põhjus see, et kiriklik talitus põhineb teatud kindlatel liturgilistel reeglitel ja pühakirja väljavõtetel, mis loob tugeva struktuuri ja matjal ei ole nii kerge selle raamidest välja n.ö uitvele minna oma mõttearendustega, mis hoiab ära ka tekstilised maitsevääratused.
Psühholoogiliselt liitub arvatavasti ka see, et siiski paljud tajuvad piiblitekste senini püha ja n.ö üle maise elu ulatuvana. Ilmalike matjate juures ma ausalt öeldes ei ole palju tsiteerimist kuulnudki. Vahel olen, aga siis ka osal juhtudest on tegemist olnud tekstiliselt ja mõttelt suhteliselt primitiivsete salmikestega, umbes nagu neid õnnitluskaartidele kirjutatakse, või kui luuletus ongi hea, siis ei oska ta ise luulet lugeda, nii et see mõjuma jõuaks … ja kõik sellised asjad ka kuidagi madaldavad rituaali, kuigi oli mõeldud vastupidiselt, eks.
See Haapsalu matja, keda korraks mainisin, ka tema kasutab luuletsitaate, aga väga heade autorite omi, ja kasutab neid tekstis väga hästi ja osavalt, nii et ka siin saab mitut moodi.
Ilmselt mu viga ongi see, et ma jään igal pool tekstidesse liiga kinni ja pööran neile liigselt tähelepanu. Enamik inimesi seda ei tee, ja siis ei ole järelikult ju ka matusetalituse tekstiline kvaliteet kuigi oluline. Vist.
Ma olen mõelnud, et väga huvitav oleks näha ka mõnd paganausu matust ja selle rituaali. Sest mismoodi see veel välja näha võiks, millised need tekstid seal on, sellest ei ole mul aimugi.
tulpjatulp said,
26. märts 2018 kell 20:00
Mina mõtlen nii… lein pole taskaalupoos, mis võiks häiritud saada. Viimati võtsin matusest osa 1990. aasta ilusal suvel, seega ammu. See matus oli ühe ajastu lõpp -ajastu- mil matus kestis 2-3 päeva.
Oma vana-vanaisa matustest tean (toimus varem), et sugulased tulid eelneval päeval kohale, öeldi talle tere ja öösse räägiti kõiksugu uudiseid ja lõbusaid lugusi, nalja ja naeru oli nabani, vaat et läks tantsuks, see kõik ei välistanud hardust. Kristlasele luges valju häälega vanaonu kodust minnes ja surnuaial olles mõned read “Piiblist”. Kirikus polevat keegi kunagi vanavanaisa näinud. Ristitud ta siiski oli, aga kuidas vanavanaema uskmatuga abielluda sai, jäägu see arvata.
Jah, teenusmatustele pole ma sattunud, kuigi varajasest lapsepõlvest on meenutada paari matust, kus hoidjatädi elukaaslane käis trompetit mängimas, mäletan nagu hoidjatädi kurjustamist, kui trompet surnuaial pakutud viina vastu võttis, surnutesse suhtusin uudishimulikult; kes nad olid, ei tea.
aidivallik said,
27. märts 2018 kell 03:12
Mul on kahjuks viimastel aastatel tulnud käia kokku vast kümmekonnal matusel. Eelmisel aastal kas kolmel või neljal, üle-eelmisel vist kah kolmel … ja nii ka veel aasta enne seda. Sellepärast vist ka on tekkinud selline ebaterve võrdlusmoment.
mustkaaren said,
3. apr. 2018 kell 13:22
Tekst ON oluline, sest teatud viisidel kõnelemist tajuvad inimesed muusikana.