Rabarber jälgimisele jätta

Ma oma eilses postituses mainisin, et kahtlustan oma rabarbritel mingit haigust, aga kui ma seal nendega tänagi aega veetsin (nimelt otsustasin nende ümbruse uuesti kinni katta ja üles multšida, sest no tõesti seda vilderjaldermanni ei jaksa muudkui rohida ja rohida), siis mõtlesin, et tegelikult peale veidrate värvilaikude pole neil puhmikutel ju häda midagi, elavad nagu loomad, on oma kolme eluaastaga nii jõuliselt laienenud ja puha. Istutasin nad ju siia 2015. aasta kevadel. Üks oli mu enda Haapsalu-rabarbri tükk, kaks sain Kaarna vanast aiast ja kaks väikest rabarbritaime leidsin lõkkeplatsi üleskündmise ajal sealt nõgeste ning pujude seest ning istutasin teistega samma ritta ogoroodinale.

Aga eelmisel suvel hakkas mind hämmastama see, et algul üks, siis teised järel, hakkasid nad leheservades punast värvi näitama. Seda küll suve teisel poolel, aga ikkagi suhteliselt massiliselt, ja mida sügise poole, seda rohkem  nad punaseks läksid. Mingi haiguse kartuses siis muudkui võtsin ära neid punaseks läinud lehtedega varsi ja hakkasin netist infot otsima, millega tegemist võib olla.

Sel kevadel aga üllatas mind, et juba maa seest tulles on otsustatud punaste toonide kasuks! Palun – siin nad on!

Esiteks see kõige punasem, mis neist kõigist üldse ülemöödunud aastal kõige esimesena ja kõige hullemini punastuma hakkas. Pilt on õhtune ja tuhm, aga seekord ta tuli maast lausa tumepurpursena.

rabarberpunane.jpg

See on toonides oluliselt mõõdukam. Kenad roosad servad.

rabarber2.jpg

See on see rabarber, mis mul Haapsalus kindlalt roheline oli.

rabarberH.jpg

Ja selline on lõkkaplatsi kündmisel leitud ja ümberistutatud raberber. Justkui teistest tervem, aga siiski.

rabarbersiinne.jpg

No ja oma internetiotsingutel sattusin ma Maakodu artiklile, mis tekitas minus kerge paanika. Refereerin lühidalt: autor Väino Pallum kirjeldab tõsisemaid rabarbrit kimbutavaid haigusi tuhklaiksust (põhjustaja seen Ramularia rhei, sümptomiteks suve teisest poolest alates lehtedel tasapisi suurenevad pruunikaspunased laigud, piklikud  veidi sissevajunud laigud ka rabarbrivartel ning kummivoolus, kuni lehed kuivavad.); rabarbri ebajahukaste (tekitaja Peronospora rumicis, kollakad ja hiljem pruunistuvad ebakorrapärased laigud lehtedel, nende all lehe alaküljel hallikas kirme); rabarbri-askohütoos ( tekitaja Ascochyta rhei, haiguslaikudele ilmuvad mustad täpid); aga lehtede punakaks värvumist ja lõpuks taime kärbumist põhjustab lillamädanik, mida tekitab mullas elav  ja rabarbri juuri nakatav patogeen Helicobasidium purpureum syn. Rhizoctonia crocorum. Selle seene violetjas niidistik olla ka näha nii juurtel kui varre alumisel osal. Ja selle viimase puhul ei olegi midagi muud teha, kui taim suure mullapalliga välja kaevata ning põletada ja istutada uued rabarbrid hoopis teise kohta, sest see seen elab mullas 4 – 5 aastat.

Ma täna siis uurisin neid tärganud rabarbreid õige hoolikalt, ja et ma naate nende ümber välja kaevates ka ühele juurele pihta sain, avanes mul võimalus ka juurt uurida. ma ei ütleks, et seal midagi haiguslikku näha oli. Terve ja ilus jumakas rabarbrijuur.

Nii et ma kohe ei tea.

Sest samas ma leidsin netist ka peaaegu täpselt selle pildi, kuidas mu rabarbrid servadest alates sissepoole punetama on löönud, ja selle juurest pika seletuse, kuidas see polevat õigupoolest midagi hullu. Vastupidi, seda juhtuvat rabarbritega, mis kasvavad täiskäikeses (nagu minu omad) ja näitab, et taimel on mingisugune stress või probleem (huvitav, mis minu omadel siis on?), mis tekitab neil klorofüllitootmise juures häireid. Aga selles artiklis peetakse seda ikkagi suve teise poole nähtuseks. Mida siis arvata, kui nad sellistena juba maa seest tulevad? Et siis miski VÄGA suur stress või??? 😀

Rabarber on ju nii vähenõudlik. Nad tahavad kasvada parasniiskes vett ilusti läbilaskvas pinnases, mitte liiga kuivas ja mitte liiga märjas. Või siis ikkagi päike? Sest rabarbri esimene eelistus on ju poolvari või hõre liikuv vari. Aga ma pole veel varem kuulnud, et kellelgi rabarber päikesest haigeks oleks jäänud!

Nii et ma praegu ei võtta mitte midagi ette peale tavahoolitsuse. Kuni nad muidu tunduvad tugevad ja kasvavad hästi ega näe välja, nagu nad kärbuksid või maha mädaneksid, seni ma hästi ei usu ka seda lillamädaniku asja. Ja noh, kui kärbuvad, eks siis tuleb kuskilt leida terved taimed ja neile kasvamiseks täiesti teine koht. Praegu veel ma selle pärast muretsema ei pea.

Lääne Elus hakkas sel laupäeval ilmuma mu aianduslike kolumnide sari “Käsi mullas”, kus ma jutustan oma aiandushaiguse arenemisest ja etappidest, erinevatest taimedest, kellega elus kokku olen puutunud, ja enda kogemustest nende kasvatamisel. Minu jaoks uus ja väga põnev töö. Vahetan hea meelega arvamuslugude kirjutamise  aianduslugude vastu! Pealegi teen seda väikese plaaniga nendesamade lugude põhjal kunagi tulevikus oma aiaraamat kokku panna.

Seni saab neid kolumne lugeda Lääne Elu paberlehest laupäeviti või siis veebist tasu eest – sest leht pani need tasuliseks. Seetõttu ei sobi ka minul oma tööandjale käru keerata ja neid tükke oma blogisse kopeerida. Vabandan kõigi ees, kes siit oleks neid lugeda tahtnud. Tuleb kas tulevane raamat ära oodata (ehk nii kolme aasta pärast…) või maksta Lääne Elule senti lugemise eest.

Advertisements

Saime esimese äikese

Milline mõnus pühapäev. Mina mängisin mulla ja taimedega, mehed mängisid aidas pilli. Ja äikesetorm lähenes.

Pikeerisin esimese külvi kapsalisi, siis tegin kapsaliste teise külvi, lisaks veel basiilikut ja peterselli ja varssellerit. Puhastasin rabarbrite ja sparglite rea, kuhu metsikult jälle vilderjaldermanni sisse on ajanud. Fokin ja labidas ja mitu ämbritäit vilderjaldermanni juurikaid. Rabarbritel on pealegi arvatavasti üks kole haigus küljes, tegelikult hakkasin seda juba eelmisel aastal kahtlustama, aga nüüd muutun järjest kindlamaks. Aga ma teen sellel teemal postituse siis, kui taipan sümptomid üles pildistada.

Aga siis õhtu hakul saabus äikesetorm, mille tulekut on ka videost näha. Ja kui tuli, siis kangutas mu kasvuhoone ühe otsapaneeli lahti. Nii et ma pidin oma vaese abikaasa pärast vihma veel välja saatma seda parandama … peaasi, et terve kasvuhoone tükkidena üle põllu metsa poole ajama ei pane, eks.

 

 

 

Võsatöömõtted

Lõpuks oleme jõudnud sellesse varakevadesse planeeritud töö juurde, mida Oti pimesoolelõikus oma kuu aega edasi lükkas ja mis nüüdki veel mõne päeva vahepeal toppama jäi, sest mõlemad meil olemasolevad saed läksid puruks ja nende seisukorra kaardistamine ja uue sae hankimine nõudsid kah oma aja.

Jutt käib meie aia lõunaservast, mida tammedest köögiviljaaiani palistab vana vabakujuline sirelihekk. Hea küll, sirelid on toredad. Aga probleem seisneb selles, et aastakümnete eest ennast sellesse hekki sisse külvanud vahtrad (põhiliselt), pihlakad ja saared hakkasid sirelite kõrgust ületama juba paari meetri jagu ning on võtnud sirelitelt ära tiheduse, tugevuse ja jõu. Ja valgust loomulikult ka. Valgust hakkasid need järjest kõrgemaks kasvavad lehtpuud röövima muidugi ka meie kolm aastat tagasi istutatud noortelt õuna- ja kirsipuudelt, ning veel kolme aasta pärast arvatavasti poleks läbi nende tihedate võrade päikesevalgust ka meie akendesse enam jõudnud. Seetõttu oli selge, et sel olukorral ei saa lasta enam edasi kesta ja sirelihekk tuleb kõrgekasvulistest lehtpuudest puhtaks rookida, enne kui tõesti hilja.

Selle foto peal oleme heki puhastamisega peaaegu poole peal, tööjärg on vana suitsuahju taga, kust edasi kõrguvad üle sirelite nood noored vahtrad ja pihlakad.

sireliheki puhastamine.jpg

Nagu näete, võsa tuleb sealt HIRMSASTI. Ja sirelihekk, millest lehtpuuvõsa välja on saetud, näeb ootamatult hõre välja – aga nüüd on noortel võrsetel vähemalt ruumi kasvada ja ma usun, et järgmisel kevadel on pilt juba hoopis parem.

Iseküsimus on, kuidas edaspidi teostada nende mahavõetud vahtrate ja pihlakate järelkasvu üle järelevalvet, sest kindlasti hakkavad nad rõõmsalt võsu ajama ka edaspidi, ja äkki isegi hullemini kui enne, sest valgust on heki all nüüd oluliselt rohkem ja juurdekasv lõikusega ju samuti stimuleeritud.

Kas peabki iga kevadet alustama heki all oksakääridega ringi ragistades või on veel mõni muu võimalus? Kutsuda keegi kännufreesiga mees ja lasta tal need tüükad maatasa lihvida – kas aitab? Või katta need haralised kännutüükad vana presendiga ja vedada mulda raskuseks peale ja loota, et sealt läbi ei tule? Veel midagi?

2017. aasta soovitavat lastekirjandust

Olen valmis saanud nüüd ka omaenda nimekirja, mis tasub lugemist 2017. aastal ilmunud eesti lastekirjandusest. Kogu sellest jorust olen allakriipsutustega eristanud veel soovituslikud raamatud. Seda võib võtta umbes nii, et allakriipsutustega on hinne “5” ja teised hindele “4”. Nii et siis  millegi poolest väga head ja lihtsalt head … või noh, normaalsed. Siin on niisiis 73 raamatut läinud aastal ilmunud saja kahekümne viiest. Ja ma vaatan praegu, et see kvaliteediprotsent ei olegi vist nii paha.

LASTELUULE

Viiu Härm „Pallimäng“ (väiksematele)

Heljo Mänd „Päike, kuu ja tähed“ (keskastmele)

Heljo Mänd „Meie lapse jõulusalmid“ (väiksematele, valikkogu)

Aime Paeveer „Põrsapere lood“ (väikestele)

Milvi Panga „Mesikäpa esikäpad“ (algkooliealistele)

Milvi Panga „Jõulust jaani“ (väiksematele, valikkogu)

Paul-Eerik Rummo „Tihane tõstab tiibu“ (mahukas valikkogu)

Joel Sang „Tulge eile meile“ (mahukas valikkogu)

Ilmar Trull „Mannekeeni talu“ (pigem koolilastele)

Leelo Tungal „Halloo“ (nii väiksematele kui suurematele)

Jaanus Vaiksoo „Kolm sügist“ (koolilastele)

Jaanus Vaiksoo „Laul Eestimaast“ (väiksematele)

Heiki Vilep „Tähesära“ (väiksematele)

Wimberg „Kodused lood“ (väiksematele)

VÄIKELAPSED JA KOOLIEELIKUD

Helen Eikla „Sennahoi ja Nurrnopsu“

Piret Jaaks „Kadunud soki saladus“

Venno Loosaar „Eitahalood“

Indrek Noormets „Moosisai“

Jaana Ojakäär „Minu armas südameloom“

Aino Pervik „Sinivant joonistab“

Aino Pervik „Tähenärija raamatukogu“ (juttude valikkogu)

Epp Petrone „Lennukiga lõunamaale“

Marko Pikkat „Trulla ja Tralla lõbusad jutuajamised“

Marko Pikkat „Trulla ja Tralla arukad vestlused“

Reeli Reinaus „Suusi ja kadunud uni“

Anti Saar „Pärt ei oska saltot“

Anti Saar „Külaskäik“

Olivia Saar „Kippu ega kõppu“

Mari Saat „Maa ja taevas“

Liis Sein „Kuidas Saara suureks kasvas“

Tiia Selli „Pelle parim päev“

Ilmar Tomusk „Triinu tomat“

Ilmar Tomusk „Isamoodi unejutud“

Leelo Tungal „Delfiin Delila suur sõber“

Ülle Tõnumaa „Onu Atsi ametid“

Kätlin Vainola „Poiss, kes joonistas kaarte“

Merle Veesalu-Rand „Päev isaga“

ALGKLASSID

Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja ja teised lood“

Peep Ehasalu „Hambad ja haldjad“

Kadri Hinrikus „Katariina ja herned“

Heli Illipe-Sootak „Saada õps kuu peale“

Indrek Koff „Kooliraamat“

Kadri Lepp „Tüdruk, kellel oli saladus“

Tiina Männapsoo „Lemmiklooma teine elu“

Epp Petrone „Võlusõnad“ (muinasjuttude ümberjutustused)

Juhani Püttsepp „Kodu täis nukkude jutte“

Heidi Raba „Härra Hopsti“

Hilli Rand „Esimene A klass ja jõuluaeg“

Jürgen Rooste „Lendrebased ja teised“

Mari Saat „Kuu king“

Tiia Toomet „Vingus näoga klouni pihtimus“ (juttude valikkogu)

Kätlin Vainola „Nähh Pariisis“

Wimberg „Salasõna“

„Kaval-Ants ja Vanapagan: Eesti igihaljad rahvajutud koos sõnaseletuste ja küsimustega“

KESKASTMELE

Mika Keränen „Fantoomrattur“

Helen Käit „Kristiine poisid tegutsevad“

Tiit Kändler „Läbi musta augu“ (aimeraamat universumist ja kosmosest)

Loone Ots „Kasvuhoonekoerad“

Inga Raitar „Väikese taimetarga 12 saladust“ (aimeraamat ravimtaimedest)

Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Reeli Reinaus „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“

Reeli Reinaus „Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid“

Kaja Sepp „Kassiiseloom“

Ilmar Tomusk „Seiklused paralleelmaailmas“ (järg raamatule „Algaja ajaränduri seiklused“

Hugo Vaher „Vääna jäljekütid“

NOORED

Brigitta Davidjants „(Mitte just) armastuslugu“

Koidu V. G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“

Eliis Grigor „Teibitud suu“

Agnes Kolga „Varjajad“

Reet Made „Peidust välja“

Reeli Reinaus „San Agustini vereohvrid“ (NB! Kolmas osa triloogiast!)

Reeli Reinaus „Mõõkade äss“

Margit Sarapik „Õhku joonistatud naeratus“

 

 

Noorte teatrikonverentsil

Tänase päeva täitis Vanemuise teatri juures korraldatud noortekonverents “Igavene teater”, kus pidin esinema ettekandega ja päeva teisel poolel aitama läbi viia osaluskohviku-töötuba. Ma pean tunnistama, et olin ettevalmistava perioodi ajal selle asja suhtes natuke skeptiline, aga ilmaaegu. Mu eilne töö ettekannet ette valmistades ei olnud üldse mitte ilmaasjata tehtud, ja hästi tore ja turvaline on esineda noortele, kes on kohal täiesti vabatahtlikult, kelle silmad säravad ja kes oskavad ning tahavad õigeid küsimusi esitada ja kaasa arutada ja mõtet laiendada. Väga vägev oli.

Vaimustust tekitas ka korraldajate organiseeritud lavatehnika-sõu konverentsi avaosas. See tundus nii uskumatu, kuidas kõik need stanged pannakse tantsima ja pöördlava mehhanismid suudavad keereldes, tõustes ja langedes mõjuda nagu ballett. Väga, väga äge ja omapärane etendus! Tõeline tantsunumber.

Pärast töötube tuli aga veel noortebändi minikontsert.

igaveneteater1.jpg

Igaveneteater.jpg

maskid.jpg

igaveneteater2.jpg

Nojah, igatahes ma tulin õhtul sealt konverentsilt tagasi tõesti hoopis targemana ja hoopis rohkemate mõtetega, kui olin sinna läinud! Ja üks töö oli jälle tehtud.

Aga nüüd ma pean kindlasti pidurid peale panema, sest sellist intensiivsust mu kere enam pikemalt välja ei kannata. Ma ausalt öeldes tunnen juba nädalajagu aega, et olen läbipõlemise äärel, ja täna hommikul oli enesetunne selline, et ma sain aru – see ongi kohe käes. Kohe. Peaaegu juba ongi. Ja ma pean nüüd kiiresti tagasi tõmbama ning mõnda aega oma energiavarude taastamisega tegelema. Sest kahe nädala pärast tuleb väga intensiivne nädalane koolitus Cannes’sis, mida ma vahepeal puhkamata ei pruugi suuta välja kannatada.

Mul on küll kuidagi kurb igasugustele töö- ja esinemispakkumistele ära öelda, aga ma pean enda kestmise huvides seda nüüd tegema.

Möödunud lastekirjandusaastast

See artikkel ilmus aprillikuu esimestel päevadel Lääne Elu paberlehes. Et veebi see sealtpoolt ei läinud, panen selle teksti oma blogisse, kust see vast kõigile soovijatele leitav on.

  1. aasta tõi meie laste raamaturiiulisse juurde 125 algupärast teost. Seda on õige veidike vähem, kui eelneval, 2016. aastal, ja tundub, et ka kirjandusliku kvaliteedi mõttes ei ole aastad vennad. 2017. aasta lastekirjanduse üldpilt tundub kesisem. Tugevaid debütantegi on oluliselt vähem, ja vanad tunnustatud autorid pole ka esindatud just oma parimal võimalikul tasemel. Kuid siiski on paljusid läinud aasta töid põhjust ka kiita, on üllatusi ja pikkade ootuste täitumist.

Nimelt isiklikult pean parimaks 2017. aastal ilmunud algupäraseks lasteluulekoguks Jaanus Vaiksoo „Kolme sügist“.„Kolm sügist“ on kõige terviklikum, ühtlaseima tehnilise ja sisulise kvaliteediga lasteluuleraamat läinud aastal, sihtgrupiks umbes nii 9 – 13-aastased koolilapsed. Ja mul on kahju, et Kultuurkapitali lastekirjandusžürii selles osas minu arvamust ei jaga, sest teadupärast nende suur ja tähtis auhind läks hoopis Leelo Tungla „Halloole“. Ka see on muidugi tugev ja tore kogu, kuigi minu isikliku arvamuse järgi ei ületa see autori varasemate kogude kvaliteeti. Peaagu samad sõnad pean ütlema Ilmar Trulli kohta, kelle „Mannekeeni talu“ ei pääse tema 2016. aasta kogule „Jänese valitud palitud“ ka kuigi lähedale. Aga ikkagi nende autorite puhul on tegemist Eesti parima lasteluulega, selles võib kindel olla. Samuti rõõmustas Viiu Härmi „Pallimängu“ ja Milvi Panga „Mesikäpa esikäppade“ ja Wimbergi „Koduste lugude“ ilmumine. Lisaks neile tõi eelmine aasta rea vahvaid valikkogusid tuntud autorite varasemast lasteluulesalvest: Heljo Männi „Meie lapse jõulusalmid“, Milvi Panga „Jõulust jaani“, ja Joel Sanga „Tulge eile meile“. Eriline põhjus rõõmustamiseks on aga ka omal ajal peaaegu kultuslike „Lugemik-lugemiki“ ning „Pinni ja panni“ fännidel – sest need sõnamängulised ja viguriküllased lasteluule tüvitekstid on kah üle aastate taas ilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogumikus „Tihane tõstab tiibu“.

Kuidagi toredasti on juhtunud, et kuueteistkümnest eelmisel aastal ilmunud originaalsest lasteluulekogust täpselt pooled sobivad lugemiseks noorematele ja algklassiealistele lastele, pooled aga põhikooliealistele, kelle puhul muidu on lasteluulega üks igavene ikaldus.

Täpselt samamoodi pean rõõmsa üllatusega nentima, et kui üle-eelmisel aastal oli kogu ilmunud lastekirjanduse maht väga tugevalt väikelaste ja koolieelikute poolde kaldu, siis 2017. aastal on see pilt ootamatult tasakaalustunud. Nimelt ilmus proosateosedki peaaegu täpselt võrdselt nii koolieelsetele kui kooliealistele lastele (kummalegi umbes 40 algupärandit), pluss veel üksteist noortejutustust või -romaani. (Võrdluseks: 2016. aastal ilmus koolieelsele sihtgrupile tubli kolmandiku võrra rohkem proosakirjandust kui kooliealistele!) Samuti on huvitav täheldada, et eelnevate aastatega võrreldes on fantaasiaelemendid noorema vanuserühma lastekirjanduses tuntavalt vähenenud. Ning nii nagu varem möllas põhiliselt kesk- ja vanema astme kirjandus realistlikus olustikus, nii on igapäevaelu ja isiklikult tunnetetav maailm nüüd pigem väikelasteraamatute pärusmaa. Silmapaistvamatena tahaksin neist nimetada Anti Saare lõbusat lugu „Pärt ei oska saltot“ ja Tiia Selli „Pelle parimat päeva“, samuti Kätlin Vainola „Poissi, kes joonistas kaarte“. Kuid et ka fantaasiaelement pole väikeste kirjandusest õnneks päris ära kadunud, annab tunnistust Anti Saare teine läinudaastane saavutus, mõtlik ja leinateemaga tegelev „Külaskäik“, või Mari Saadi kosmoloogiline ja muinasjutuline „Maa ja Taevas,“ samuti Helen Eikla üsna tubli debüüt, südamlik ja armas „Sennahoi ja Nurrnopsu“ ning humoorikalt olustikku pea peale keeravad „Eitahalood“ Venno Loosaare sulest.

Mõneti ootamatult oli 2017. aastal fantaasia vallutanud hoopis koolilastelele mõeldud kirjanduse. Umbes algklassiõpilastele võiks meeldida tore ülevaade igasugustest metsas elavatest fantastilistest tegelastest ja nende tegevusest, Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja“. Samuti algklassidele saab soovitada Kätlin Vainola hoogsat ja põnevat lugu kaisulooma kaotsiminekust ja taasleidmisest – „Nähh Pariisis“. Piret Raud on umbes keskastmele aga välja käinud vaimuka ja absurdimagulise perekonnaloo „Kõik minu sugulased“. Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ samale sihtgrupile räägib folkloorsete tegelaste ja sündmuste kaudu aga loo erinevuste aktsepteerimisest, inimese ja looduse suhetest ja kõige selle kandumisest üle põlvkondade. Kuuldavasti olevat just see hetkel lasteraamatukogudes ka laste poolt üks enim küsitud raamatuid. Ning fantastilisi detaile ja meeldejäävat iva leiab ka Wimbergi jutukogust „Salasõna“.

Realistlikus maailmas püsida armastavatele koolilaste nooremale otsale on peaaegu hädavajalik pihku pista Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“, mis on arvatavasti läinud aasta lastekirjanduse üks tugevamaid töid. Autor on eelnevalt tuntud dokumentalistikal põhineva autorina, kuid nüüdne sooritus on läbini ilukirjanduslik, kannab ilusaid ideid ja on kirja pandud väga hea oskusega. Heli-Illipe-Sootaki „Saada õps kuu peale!“ on vahva aga oma huumori ja ehtlapseliku vaatenurga poolest. Seda, kui huvitavalt annab kirjutada esimese klassi õpilaste argielust, näitab meile Indrek Koff oma „Kooliraamatus“.

Meie lastekirjanduses umbes seitsme aasta eest vallandunud loomalugude buum näitab nüüd juba tasapisi vaibumise märke. Neid ilmub veel küll, aga vähem kui varem ja kvaliteeti leiab suuremas osas neist vähe. Erandiks peab lugema Petrone Prindi loomalugude sarja, kus lati alt läbi joosta ei lasta: sel aastal sarjas ilmunud Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“ ja Kaja Sepa „Kassiiseloom“ räägivad põhikooliealistele lugusid autorite endi elus rolli mänginud loomadest.

Margus Karu „Hobune Henry unenägu“ tekitab aga nii ja naapidi mõtteid. Tegemist on fantastilise looga, mille ivagi on suur ja õige, aga selles raamatus peituv rusutus ja kurbus ei pruugi olla noorematele lastele mõistetav, ning kas põhikooliealised ostaksid ära „rääkivate loomade“ loo, on natuke kaheldav.

Mis puutub vanemale koolieale mõeldud kirjandusse, siis läinud aasta pakub seal õige huvitavat ja ebaharilikult mitmekesist pilti. Juba 2016. aastal andis paar teost aimu, et maailmakirjanduses edulainel oleva fantaasiakirjanduse mõjud ei jäta ka meie kirjandust puudutamata, ning läinud aasta ongi toonud meie noortele tugevad fantaasiaromaanid. Koidu V.G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ on ootamatult heatasemeline debüüt, mis originaalse mõtte, kirjandusliku ja ideelise kvaliteedi osas ei jää raasugi alla suures ingliskeelses maailmas loodud fantaasiatele. Raamatus on loodud originaalne düstoopia, mille reeglite ja suletuse raames esitatakse küsimusi inimeseks olemisest ja selleks jäämise kohta. Reeli Reinausi „San Agustini vereohvrid“ lõpetab tema mereröövlite ja nõidkaptenite triloogia (esimesed osad „Nõidkapteni needus“, 2010, ja „Poisid Mustalt Hobuselt“, 2012), mis müstiliste mereröövlilugude fännidele kindlasti on köitev ja huvitav lugemine, aga kahjuks „Kariibi mere piraatide“ järgses maailmas enam mitte nii väga originaalne. Selles viimases osas on autori suurem õnnestumine läinud aastal realistlik noorteromaan „Mõõkade äss“, milles on loodud tõesti väga ootamatu ja uudne intriig ning lugejat läbi terve paksu raamatu pingsalt põnevil hoidev sündmustik ilma igasuguse maagiatagi.

Eelmise aasta noortekirjandusest võiks omapärasena veel välja tuua Eliis Grigori dokumentalistliku alusega „Teibitud suu“, mis pakub mõtlemapanevat sissevaadet anoreksia käes vaevleva noore inimese ellu. Pikalt hoitud perekonnasaladustega tegeleb Reet Made romaanis „Peidust välja“, mis on hea lugu väga usutavate ja toredate karakteritega, aga mille lugemiseks peab ehk keskmisest enam kannatust varuma, sest sellest kõigest on kirjutatud pikalt ja sõnaohtralt. Mulle isiklikult meeldis ka Brigitta Davidjantsi nostalgiline „(Mitte just) armastuslugu“, mis viib lugeja 1990. aastate Tallinna tolleaegsete tüpaažide ja maamärkide vahele, aga ma kahjuks ei oska arvata, kuivõrd kõneleb see raamat tänapäeva noore lugejaga.

Klassikalist sotsiaalsete probleemidega küllastatud noortelugu pakub meile Marilin Karu romaaniga „Teine elu“ ja Margit Sarapiku „Õhku joonistatud naeratus“, ning noortele, keda huvitavad romantilised suhteteemad ja kes ei pelga ka üsna intiimseid kirjeldusi, võib sobida Agnes Kolga „Varjajad“.

Igatahes jagub eelmise aasta lasteraamatusaagist loodetavasti igaühele midagi, ning kui siin minu poolt esiletõstetute hulgast sobivat ei leia, tasub meeles pidada, et peale siinnimetatutele peitub raamatukogu riiulites veel peaaegu sadakond uudisteost. Head lugemist!

Tartu Lapsepõlve auhindamine

Minu laupäev kulus ühe suure töö lõpetamisele. Pärast rohkem kui saja lasteraamatu läbilugemist ja põgusamat või sügavamat analüüsimist, mitut arupidamist teiste žüriiliikmetega, viie pika ja viie lühikese teksti kirjutamist jõudis asi niikaugele, et saime välja kuulutada Tartu Lapsepõlve kirjandusauhinna laureaadi ja õnnitleda kõiki nominente.

Kõigist nominentidest on ülevaatlikult kirjutanud Tartu Linnaraamatukogu oma vastavas pressiteates. Soovitan lugeda!

Ning uudise laureaadi kohta avaldas Eesti Päevaleht, ning sündmust kajastas ka eilne (21.04.18) Aktuaalne Kaamera, kus armsa laureaadi Kadri kõrval sain ka mina žürii esimehena paar lauset selle raamatu kohta rääkida.

Ma näitan pilte ka, kõik erinevate inimeste tehtud. Aitäh, Jaanus, Linda ja Anne, nende eest!

nominentidega.jpg

kõik.jpg

laureaadiga.jpg

 

 

nominendid1.jpg

nominendid.jpg

Pärast oli väike tore vastuvõtt ja sealt edasi liikusime veel isekeskis natukeseks tähistama.

Õhtu pärast sellest suurest sündmusest toibumist jõudsin enne pimedust veel vaid vanad vaarikavarred peenrast välja lõigata, muud midagi. Jätkasin täna selle rea servade katmise ja uuestimultšimisega, lõpuks puhastasin ära ka oma teise kasvuhoone ja kandsin selles eelmisel hooajal multšiks olnud saepuru välja vaarikatele. Olgu nad õnnelikud (kuigi ma ei tee endale vähimaidki illusioone, et hiljemalt jaanipäevaks on vilderjaldermann sellest kasukast läbi tulnud, sest peenra keskelt ma ju tõhusamate materjalidega katta ei saanud – uued vaarikavõsud peavad ikkagi suutma sealt ju läbi tõusta).

Aga minu sellekevadised terrassipotid näevad välja sellised:

sarvkannikesed.jpg

Ja mind teeb nii rõõmsaks, et esimest korda õitseb mu tilluke Mandžuuria forsüütia, mille ma 2014. aasta sügisel Võhma Juurikalt ostsin ja Haapsalu aeda istutasin, siis märtsis 2015 selle välja kaevasin ja siia kolisin – ja et ta selle kõik on üle elanud ning et ta praegune koht ei olegi liiga külm ega tuuline, nagu välja tuleb! Aga Mandžuuria forsüütiat peetakse ka kõige külmakindlamaks forsüütiaks muidugi.

Praegu on ta ikkagi tilluke. Aga kui palju rõõmu teeb!

forsüütia.jpg

 

Jeti on tagasi ja kohe Tallinna

Nii, meie hall Jeti on remondist tagasi ja jälle täie tervise juures. Arvel loetletud tööde nimekiri, mis temaga kõik tehti ja mis vahetati, on küll ootamatult pikk. Jääb mulje, et enne remonti sõitsime mitu nädalat ikka jumala puruks autoga ringi! (Aga ta ju ikkagi sõitis, ja õige hästi veel!)

Igatahes väga hea, et Jeti jälle kodus on, sest neljapäevast Tallinna-sõitu nüüd küll ei oleks tahtnud punase Käulaga teha, piisab meile nüüd mõneks ajaks Rakvere elamustest küll.

Tallinnas oli mul esinemine Nõmme gümnaasiumi kolmandate klasside öölaagris. Kujutate ette, mõnes koolis ei taha lapsed isegi ööseks ära minna. Ning kell seitse õhtul siis tuleb kirjanik ja loeb ja jutustab.

NõmmeG.jpg

 

NõmmeG1.jpg

Käisime ka Elina ja Joonas Sildrel külas, polnud neid tõesti ammu näinud ja nüüd oli põhjust minna ka – tuli välja, et mõniteist “Maailma naba” oli veel meie kätte jäänud ja Joonas vajas neid oma promomaterjalide hulka või reklaamkingitusteks või midagi niisugust. Nõnda viisimegi need ära ja peoga peale veel meie endi vahepeal ilmunud raamatuid ka. Ja Oti joonistatud aabitsa nende noorima lapse jaoks.

Ega too päev muud ei jõudnudki midagi, alles vastu südaööd jõudsime koju. Vahepeal oli kuller käinud ja ära toonud mu esimese blogiraamatu, mille ma lõpuks raatsisin oma blogi järgi teha lasta. Seni pole viitsinud või raatsinud või ma ei tea, mille taga asi oli, samal ajal kui suur osa kaasaalujaid reeglipäraselt lasevad oma blogi ka raamatukaante vahele köita. Ma tahtsin ju ka. Seda blogi on ikkagi ju terve dekaadi vältel peetud ja kogu mu tööelu ja ühiskondliku elu ja pereelu kümne aasta kroonika on selles. Ning kui internet või ka ainult WordPressi keskkond peaks ühel päeval ennast ära lõpetama, siis ei jää ju mu elukümnendist märkigi maha.

Nii et mina ka lõpuks lasin Blog2Prindil oma 2008. ja 2009. blogiaasta raamatusse raiuda. Olgu pealegi see üks ja ainus eksemplar, vähemalt ta on.

 

blogiraamat.jpg

Ning kui neil järgmine kord kampaaniahinnad on, siis tellin 2010. aasta raamatu, ja siis kunagi 2011. aasta oma ja nii edasi. Siis ei maksa ennast ühe korraga vigaseks. Sest tuleb välja, et mu ühe aasta blogipostitused võtavad selles A4-formaadis raamatus tervelt umbes 250 lehekülge.

Täna muidugi olin surmväsinud, nagu pärast laste ees käimisi ikka. Aga hommikul pidin tegema Cannes’i jaoks oma stsenaristika-töötoa materjale (uued sünopsised ja loglainid jne), ning pärast seda Lullamilla … ja siis ma magasin paar tunnikest, et õhtu õues mängides veeta. Sain ühe kasvuhoone eelmise suve saepurumultši välja veetud ja küüslaukudele laotatud ning välja kaevatud kasvuhoonesse multši alla tunginud vilderjaldermanni, st orasheina ja naati. Ning kobestatud kõik läbi. Kui jumal annab ja jõudu jagub, tahaks homme vaarikapõõsaste rea ära puhastada, vanad varred välja lõigata ja alt fokiniga vilderjaldermanni vähemaks rookida, et siis teise kasvuhoone kallale asuda. Ka see vajab puhastamist ja ka selle vana saepurumultš kuhugi mujale sokutamist. Vaarikad oleksid tänulikud.

 

 

 

Eile esinesime Otiga Rakveres

Eile oli ajalooline hetk: esinesime laste ees Otiga koos. Ott teeb seda üli-, no tõesti üli-üliharva, sest ta usub, et tunneb end esinedes väga halvasti ega saa sõna suust. Aga ka tema esinemisi tahetakse tegelikult üsna sageli, õigemini meie koosesinemisi, kus mina räägiks sõnast ja Ott räägiks pildist.

Seekord juhtuski täitsa ainulaadne lugu, et Ott nõustus minuga koos laste ette tulema ja näitama, kuidas ta oma graafikalauaga lasteraamatutesse pilte joonistab.

Meid kuulasid ja vaatasid Lääne-Virumaa koolide õpilased, kes olid osalenud Nukitsa hääletusel ja teinud oma lemmikraamatutest videoblogisid ehk vlogisid. Seega kirjandushuvilised lapsed. Spetsiaalne ja huvitatud publik. Ja väga tore oli neile rääkida ja pilte näidata.

Ottrakveres1.jpg

 

jooned.jpg

Minu kirjutatud raamatud ja Oti joonistatud raamatud ja Nukitsal koha saanud raamatud (kahjuks seekord mitte meie omad!).

stend.jpg

 

otiga.jpg

 

minuga.jpg

Nii et see esinemine oli ülitore, ja Rakvere raamatukogu rahvas ja lapsed on ka ülitoredad! Mis aga üldse tore ei olnud, oli see, et pidime sinna sõitma mitte oma turvalise ja stabiilse Jetiga, vaid hoopis vana punase Käulaga, kes nagunii kargab nagu kits, on peale selle talvega kuuris seistes uskumatult rooste läinud ja hakkas juba enne kohalejõudmist ühel möödasõidul äkitsi nii jubedat häält tegema, nagu tahaks kohapeal tükkideks laguneda. Aga raamatukogutöötajate uskumatult lahkel abil õnnestus lasta see masin sealsamas Rakveres enne tagasisõitu töökojas üles tõsta ja üle vaadata – et kas julgeb hakata sellega Tartu suunas tagasi sõitma, või oleks mõistlikum see sealsamas Rakveres hüljata ja bussiga koju tulla. Õnneks avaldas remondimees arvamust, et peaksime sellega ikka koju saama, ja nagu elu näitas – saimegi, kuigi selle käigus kulus päris palju närvirakke.

Aga miks jälle see Käula, see vana pann ja õudne kits, kelle halbade kommete pärast ja enda turvalisuse huvides me lihtsalt olime sunnitud üle-eelmise aasta novembris Jeti hankima? Sellepärast, sõbrad, et ma olen teile kirjutama jätnud piinliku ja jubeda loo sellest, kuidas meil õnnestus linnaliikluses Jetiga pisike avarii teha. Sellest on nüüd oma kuu aega möödas. Nagu isegi aru saate, inimesed kõik terved, ja isegi jeti sõitis pärast seda pauku mitu nädalat oma mõlkide ja loksuvate tuledega ringi. Sest remondiga läks asi venima. Aga nüüd viimase nädala veetis Jeti töökojas, kus talle pandi uus stange ja tuled ja särgid-värgid. Pidime ta kätte saame esmaspäeval, aga võta näpust.

Nii et vahepeal sai omajagu nalja Käulat kuurist välja meelitada püüdes. Ta sunnik ei tahtnud tulla, sest kõigepealt oli aku surnud ja teiseks käsipidur kinni roostetanud. Aga õnneks tol päeval meile viimast koormat puid toonud külamehed asusid kuuri juures Otile appi ja käepäraste leidlike meetoditega saadi Käula lõpuks välja ja isegi sõitma, mis ausalt öeldes oli üle ootuste.

Et te siis teate nüüd ka. Ma ei tea, miks mul siis läks meelest ära sellest kirjutada, kui see palagan parasjagu toimus. Nii tüüpiline.

Nagu tänagi – istutasin terrassipottidesse sarvkannikesi ja võõrasemasid ja unustasin pildistada.

Ja avastasin, et mu Haapsalust kaasa kolitud nooruke Mandžuuria forsüütia õitseb esimest korda – hurraa, lõpuks, oh, kui tore, ja see koht ei olegi talle liiga külm! –, aga unustasin pildistada.

Vaatame neid pilte homme.

 

 

Lilli ja lugusid ka

Tegelikult mul õitsevad siiski mõned lilled ka. Ma ei saa aru, kuidas neid ikka nii vähe on, enda arust ma olen muudkui istutanud ja istutanud.

Lõunapeenras möllas sügisel mingi suuremat ja hirmsamat mõõtu mutt (või vesirott?), keda mutipüssiga maha võtta lihtsalt ei õnnestunud, ja ma kahtlustan, et tema tõttu on kadunud osa võrkiiristest ja herberti krookustest. Naturaliseerunud lumikellukeste paiknemisest ei ole võimalik üldse aru saada, mis toimunud on.

LP.jpg

reticulatad.jpg

herbertid.jpg

Siis mul on veel Muhedikelt saadud amuuri adoonised, mis millegipärast kah pole tahtnud eriti paljuneda …

adoonised.jpg

… ja Eve käest saadud lumekupud, mis osalt õitsesid ära vist küll juba lume all.

lumekupud.jpg

Käesoleva seisuga ja hoolimata istutusaja ametlikust puudumisest olen külvanud peenrakastidesse redise, salatid, paksoi, tilli, jääsalati, hiina kapsa, spinati ja rukola, varased herned ja paar rida suhkruhernest, ning et ei saanud eile kuidagi pidama, siis ka peenrakastitäie põldube, kuigi neile võib vist veel liiga vara olla. Aga ma mõtlen, et tegemist on selle kõige aidaseinaäärsema kastireaga, kus muld on juba täitsa soe, on tuulevaikne ja isegi öökülmale see seinaäärne riba eriti ei meeldi … nii et vaatame. Täna tahaksin jõuda varase porgandi, pastinaagi, naeri ja mustjuurega sama kaugele, aga kahtlustan, et ühe päeva jaoks on seda programmi natuke palju.

Sest muud asjad on ka vaja ju ära teha, nagu eelmise kuu kuludokumendid kokku korjata ja mõni hilja peale jäänud arve vormistada. Ning siis lugeda “Anni” II osa toimetust, sest meil on plaanis see ka nüüd ühe jutiga välja anda, siis on mõneks ajaks “Annidega” ehk jälle rahu maa peal.

Tartu Keskraamatukogu presenteerib Tartu Lapsepõlve lastekirjandusauhinna nominentide arvustusi (minu kirjutatud) ja neid saab lugeda siit. Algul oli jutt, et lähevad ka Tartu Postimehesse, aga ju siis ei läinud. Ka pressiteadet, mille jaoks ma arvustustest lühemad versioonid tegin, ei leia ma praegu veel kuskilt.

Lääne Elus ilmus juba kuu hakul minu poolt neile kirjutatud lastekirjandusaasta ülevaade, aga nad pole seda veebi pannud ja järelikult pean selle eraldi siia kopeerima. Aga ma teen seda ehk homme, sest kes see muidu viitsib neid ülipikki postitusi lugeda.

Muide, ühes oma eelnevatest postitustest kurtsin, et lumesöömispeole peab minemata jätma, sest on vaja minna hoopis matustele –  aga tuli välja, et nii traagiline ei olnud see kõik sugugi. Nimelt ma ise, udupea, mäletasin lumesöömispeo kuupäeva täiesti valesti, ning ma olin väga rõõmus, kui selgus, et see pidu toimub hoopiski nädal hiljem. See tähendab, toimus nüüd üleeile. Imelise sooja ilmaga. Ja õnneks polnud enam alles ka lund, mida süüa, ning pidime piirduma grillitud lihatoodete ja Moldaaviale tüüpiliste hõrkude roogadega. Paar meeleolupildikest Moldaaviast:

moldaavias.jpg

 

lumesöömine.jpg

Pererahva poolt küll ilmselt teisel eesmärgil soetatud mullakotid osutusid õhtu käigus ootamatult otstarbekaks investeeringuks, sest peol oli hulk väikelapsi ja kui neil ühel hetkel igav ning tüütu hakkas, oli vaja neile vaid aiakühvlid ja mullakotid kätte anda 😀

Aga eile oli mul enesevigastamise päev. Või õigemini, enesevigastamise tsükli viimane vaatus, ma loodan. Nimelt neljapäeval, kui ma kahe kasvuhoone vahet katsin, osutus vahepeal vajalikuks laskuda põlvili, et noaseljaga kattekanga äärt kasvuhoone raami alla kinni toppida (et vilderjaldermann vahelt välja kasvama ei hakkaks), ja et see protsess ei pidanud vältama umbes üle poole minuti, ei viitsinud ma minna aidast mingit asja põlvede alla tooma. No oli jah vastu kasvuhoone serva veel külmavõitu, aga see kestis tõesti nii imevähe aega … ja seda suurem oli mu üllatus kui reede õhtul pärast sauna nagu välk selgest taevas tabas mind selline põlvevalu, et vaata et õitsev artriit lahti poleks saanud. Ma ei saanud arugi, kust ma selle sain, kurtsin Otile, ja Ott küsiski: “Ega sa kuskil ometi juba põlvili maas pole olnud?” Hmm, jaa …

Et mul polnud kodus mingeid mõistlikke põlvemäärimise asju, nagu hobusevõiet või Voltareni salvi, siis mõtlesin, et prooviks Lendava toodud kopranõresalviga määrida, halvemaks ikka ei tee. Kusjuures ei teinudki! Vaid aitas! Võib-olla on platseebo, kust mina tean, aga vahet pole, kui aitab. Nii et praeguseks hetkeks on mu põlved jälle peaaegu korras, ja kui ma veel mõni õhtu ja hommik kopraonusalvi peale annan, siis saab kindlasti päris korda.

Aga enesevigastamise tsükkel jätkus pühapäeval, kui ma pesu triikides ettevaatamatult natuke oma vasemat kätt ka triikisin (ja et mul kodus Burnshieldi ei olnud, siis panin taas kopraonu salvi peale – täna näitab seda traumat vaid õrn roosa rant käenahal), ja siis kaklevaid kasse lahutades Kata hambad omale sügavale kätte sain. Jajah, nende kasside vahel valitseb siiamaani surmavaen, ja kahjuks juhtus eile nii, et kui Kata oli õues, lasi laps kogemata murdja Kõssa toast välja ja see pani otsejoones Katale kallale. Mina jooksin toast sokkides õue ja haarasin Kata sealt puntrast osava käeliigutusega kõrgele oma sülle, mispeale see loom ei jõudnud taibata, et on juba päästetud, vaid jätkas kaklust ja lõi kihvad mulle kätte. Igatahes viisin ma ta tuppa ja Kõssa jäi õue ja mu käsi on paistes ja nüüd kohe ma lähengi perearsti juurde teetanuse vaktsiini saama, sest kass kassiks, paistetus ja valu lähevad peagi ära, aga mullatööd haavade korral võivad juba eluohtlikuks kujuneda.

Nõnda hoogsalt meie pool siis. Noh, vähemalt energiad voolavad kohinaga!

 

« Older entries