Ühendatud pühade- ja tööreis

3. apr. 2018 kell 18:06 (Muiduelu, Töised asjad, Uncategorized)

Niisuguseid lihavõttepühi pole mul küll enne olnud, et muudkui sõida aga kodunt minema, kui ometi vaiksel laupäeval said munad värvitud ja puha. (Tütar värvis huvitavate taimsete asjadega, nagu punapeet (mis koos äädikaga andis hoopis sinise), punane kapsas, kurkum … ja veel midagi … Sest minul ei olnud muidugi üldse aega, sest tegin tööd ja loopisin puid.)

Kauni ülestõusmispüha hommikul aga panime Otiga Saaremaa poole ajama, kus meid ootas ees kõigepealt üks pisuke külaskäik ja siis mul oli esmaspäevaks kolm esinemist kokku lepitud. Üks neist Kuressaares, keskraamatukogus.

Merel on jääminek.

Ranna lähedalt on veel päris jääs, aga eemal lahti, ja siis vahepeal need põnevad ulpivad jäätükid!

 

 

Ilm ei olnud veel hukka läinud, aga sellegipoolest ei meelitanud miski Kuressaare peale õhtusele jalutuskäigule, see null kraadi ja rasked pilved ja kõva tuul. Hotell polnud ka kesklinnast päris kiviga visata, kuigi kena ilmaga oleks jalutuskäigu ette võtnud tõesti. Ja linnusevaade oli. Nautisime seda pigem hotelli restoranist.

Ja elu näitas, et see oli väga õige otsus, sest õhtusöök, mille me tellisime, ja seejärel puhtalt elamusest ning uudishimust (et mida see kokk ometi VEEL oskab) tellitud magustoit, ületas kõrge kaarega minu igasugused lootused ja ootused. Sest see oli nii uskumatult hea. Mis hea, see oli nii pööraselt maitsev, nii leidlik, nii põnev. See oli toidusümfoonia. Toidu concerto grosso. See oli looming, see oli kunst. See oli nagu … ütleme nii, et on vahe kriipsujukude joonistamise ja kunstniku maalide vahel, eks ole. Ja samamoodi on vahe minusuguse perenaise lihtsalt hea toiduvalmistamise ja SELLE söögi vahel, mida GOSPA restorani kokk teeb. See mees on kunstnik, uskuge mind. Ja väga, väga andekas. Geniaalne. Ning kindlasti ka suurepäraste oskustega, aga AINULT oskustega niisugust kunsti juba ei tee.

Jumal, milline see õhtusöök ikka oli. Ja see oli elamuse mõttes täpselt nii, nagu oleks väga hea kontserdi ära kuulanud. Või väga hea filmi ära vaadanud. Selline joovastus ja katarsis. Ma juba ainult selle koka pärast tahaksin millalgi varsti uuesti Saaremaale minna.

Ma poleks kunagi arvanud, et ma tahan toidust niimoodi rääkida, aga näe, räägin. Ja selle toidukunstniku nime tahan ka meelde jätta: Alar Aksalu. Praegu seda blogi kirjutades huvi pärast googeldasin ka korraks, ja nett annab päris põnevaid linke: näiteks selle intervjuu.

Aga järgmine hommik tervitas juba kõrgete lumehangedega. Sõit Kuressaarest Salmesse oli seetõttu õige huvitav. Pidin seal alustama juba kell 9 umbes seitsmekümne erinevas vanuses särasilmaga. Oleksin väga näha tahtnud ka sealt väljakaevatud muistsete viikingite laevamatuste tähistatud ja markeeritud asukohta, ja pealegi asub see koht peaaegu sealsamas koolimaja õues, aga muidugi oli kõik nüüd lume all.

Seevastu on nii lahe, kuidas selline rahvusvaheliselt tähtis arheoloogiline leid on  mõjunud ka kohalikule identiteedile. Mulle räägiti, et palju turiste käib sellepärast nüüd seal, ja ka koolimaja remontimisel on seda temaatikat rakendatud nii toredasti. Fuajees jätab kustumatu mulje suur seinamaal ja epoksiidpõrand, mis kujutab merepõhja. Ning vesi nagu voolaks trepiastmetest alla.

 

 

Kuressaares suures raamatukogus esinesin kell 11 juba teismelistele, keda istus saalis ehk nii poolteistsada. Seal sebis ka mitu fotograafi, nii et lootsin täna netist mõne pildi leida, aga polnudki midagi. Noh, mis siis ikka.

Aga kell 13 tuli veel Lümanda kool. Vanas tsaariaegses koolimajas – need on minu lemmikud!!!

Teise pildi pealt on fassaadi kaunistavad vitraažid veel paremini näha:

Ning praegu alles taipasin, et seest ma maja ei pildistanudki, kuigi oli ka väga ilusasti renoveeritud. Laiadest laudadest põrandatega, kõrgete, kahe ja poole meetriste kahepoolsete ustega ja neljameetriste lagedega … oo, mm. Ning selles koolis on praegu õnn õppida umbes seitsmekümnel lapsel. Mind kuulaski terve koolipere, esimesest üheksanda klassini, ja kuidagi õnnestus seekord tõesti nii, et igav ei tundunud olevat ei kõige väiksematel ega kõige suurematel.

Pealegi tuli mind kohtumisele tervitama üks soe ja südamlik daam, pensionile jäänud kooliõpetaja, kes olla mind väikese titena hoidnud. Siis, kui ta Palivere koolis oma suunamisaega töötas ja minu tädi ning emaga sõbranna oli. Ma muidugi teda ei mäletanud, aga ma arvan, et ta kindlasti meeldis mulle juba siis, kui ma väike olin ja kui mul juuksed vannis käies igasse suunda turritasid ja ma r-tähe peal oma titenuttusid nutsin.

Nii et ma olen r-tähte osanud juba umbes sünnist saadik, nagu välja tuleb 😀

Pärast lumetormi olid Saarmaa teed aga suhteliselt väga jubedad, nii et tagasisõit Kuressaarde võttis planeeritust hoopis kauem aega ja edasi Kuivastusse mandrile toova praami peale, millele meil piletid olid ette ostetud, jõudsime sõna otseses mõttes nibin-nabin. Üks minut kauem – ja oleksime juba maha jäänud.

Mandril aga oli lund-lumekest juba hoopis kasinamalt ja teed juba lihtsalt märjad, mitte enam lumised, nii et ei saanud küll kurta. Õhtul kaheksa ajal jõudsime koju ja … Minuga pole vist kunagi varem juhtunud, et ma juba pool üheksa õhtul kukun voodisse ja jäängi päriselt magama, nii et esimene kord ärkasin alles kella viie paiku, siis magasin edasi … ja ausalt öeldes on terve see ülejäänud tänane päev olnud üks põhjalikult väsinud tunde päev. ma pole isegi tööle suutnud veel hakata, kuigi peaks.

Ja natuke võiks ikkagi puid ka täna ju loopida …