Jälle üks hüvastijätt

Kurb nädalavahetus oli. Muidugi olime Läänemaal ja Haapsalus, Andrest viimsele teele saatmas. Ma loodan väga, et Lääne Elu fotograaf Arvo ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema tehtud pilti, mis on üleval ka ärasaatmisest tehtud suuremas fotogaleriis.

ammas-matus31.jpg

Minu poolt kolmapäeval kirjutatud järelhüüe ilmus laupäevases lehes, aga on ka veebis ja ma arvan, et kopeerin selle ka siia eraldi.

Andres Ammas oli mõõdupuu ja tugisammas

Aidi Vallik

 

Ehmatuse ja kurbusega võtsin vastu teate Andres Ammase liigvarajasest lahkumisest. See kaotus on ühtaegu nii isiklik, professionaalne kui ühiskondlik, sest kõiges selles mängis Andres Ammas mu elus kujundavat, suunavat ja toetavat rolli. Andres Ammase soojal toetusel ilmusid 1990. aastate keskpaiku Lääne Elus mu kõige esimesed ajakirjanduslikud tekstid, et 2000. aastatel järjest sageneda. Ma saan öelda, et just Andres tegi minust arvamuskirjutaja, sest tema asjatundlik tagasiside ja tähelepanelikkus mu kirjatööde suhtes andis mulle ajapikku selle julguse, mida arvamuskirjutajal vaja läheb – julguse öelda välja oma seisukohti ja jagada oma arutluskäike.

Andrese soovil ja soovitusel võtsin 2000. aastal ärakolivalt Priit-Kalev Partsilt üle „Lehm Ljudmilla lasteka“ kirjutamise, mille juures esimestel aastatel jätkasin Priit-Kalevi sissetöötatud satiirilist stiili – kuigi ei arvanud alguses end selles valdkonnas kuigi tugeva olevat. Aga jälle oli Andres minu võimetest rohkem teadlik, kui ma ise.

Meie pere ei unusta ka kunagi, mitte kunagi seda, et Ott Valliku tegevus karikaturisti ja illustraatorina algas just nimelt sellest päevast, kui ta umbes 1998. aastal paari oma suvalise sirgeldisega Lääne Elu toimetusse Andres Ammasele neid näitama läks … ja on koos minuga jäänud Lääne Elu meeskonna ridadesse nüüd juba kahekümneks aastaks. Aga sellest algas ometi kõik muugi: ajalehekarikatuuridele järgnesid koomiksid ja tänaseks päevaks üle kolmekümne illustreeritud lasteraamatu, karikatuuri- ja illustratsiooniauhinnad. Seda poleks arvatavasti tulnud ilma Andreseta. Või poleks tulnud nii lihtsalt ja peaaegu nagu iseenesest.

Andres Ammas oskas ära tunda andeid ja toetada nende kujunemise ebakindlat ja kahtlusterohket teed. See, mida tema turvaline toetus ja asjatundlik tagasiside meie perele on andnud, on erakordne. Kuid ka koolis töötamise ajal oma õpilastega koolilehte tehes nägin palju kordi, kui heatahtlikult oli Andres alati nõus meie gruppi kas toimetuses vastu võtma või ka meie juurde koolimajja tulema, et lehetegemist õpetada, ja kui tasakaalukalt, rahulikult ja soojalt suutis ta pulbitseva nooruse pööraseid ideid vastavalt vajadusele kas toetada või rahustada.

Hiljem kohaliku tasandi poliitikasse astudes oli mul võimalus näha, et selleski maailmas talitas Andres Ammas sarnasel tasakaalukal ja arukal moel. Olen õnnelik, et elu andis mulle võimaluse jälgida tema tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja sellest õppida, et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja hea tava ning südametunnistusega vastuollu minemata.

Oli maailma avardav ja silmiavav kuulata Andrese mõttekäike mitme raskema eesseisva otsuse puhul, kui püüdsime kujundada ühiseid seisukohti. Ning ma uskusin nägevat toona, ja usun ka nüüd, et Andresel oli ka kõigi poliitiliste tuulepuhangute ja tormide küüsis laveerides vägagi paigas tema oma sisemine mastipuu ja moraalitunnetus. See ei teinud ta elu poliitikas küll paraku lihtsamaks. Aga ega Andres ju olnudki lihtsate lahenduste otsija.

Andres Ammas minu nägemust mööda oligi rohkem kriisi- kui olupoliitik. Ega ta muidu olnukski 1991. aasta 20. augustil nende rahvasaadikute seas, kes Eesti Vabariigi taastamise poolt hääletasid, või olnuks Mart Laari valitsuse teenistuses selle turbulentseimatel aegadel. Andrese otsiv vaim ja õiglusjanuline meel ei saanud hilisematel järjest inertsemaks muutuvatel olupoliitika-aegadel vist küll seda koormust, mida oleks otsinud. Ning ta leidis otsekui uue energia ja hoo endas siis, kui asus looma Vabaerakonda. Ta kutsus sinna mindki, aga et ma vist siiski polnud suutnud omandada tema antud kannatlikkuse, strateegilise mõtlemise ja tasakaalukuse õppetunde, olin oma kärsituse juures poliitikas juba pettunud ega tahtnud enam kuulda ühestki erakonnast.

Mul on nii südamest kahju, et elu ei andnudki Andresele enam võimalust näha Vabaerakonna teekonda Eesti poliitikas pikemalt. Ja mul on nii kahju, et kadunud on üks ühiskonnatundlik ja missioonitundega poliitik, keda ma usaldasin, kelle kommentaare teravate ühiskondlike sündmuste ajal alati ootasin, keda ma uskusin. Ja et oleme Otiga kaotanud oma loomingu olulise toetaja ja tugisamba, oma õpetaja.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: