Nüüd ongi pihta hakanud!

12. apr. 2018 kell 22:16 (Aed, Uncategorized)

Pärast kaunikesti pikaks veninud talve jõudis kevad ometi kord mürinaga pärale ja alustas peaaegu ette hoiatamata kahe umbes kahekümnekraadise aprillileitsakuga. Ma armastan neid esimesi sooje aprillipäevi! Pärast seda muidugi temperatuur taas kukkus ööpäevaga umbes 20 kraadi, aga hakkas jõudsasti taas kerkima ning hetkel on täitsa normaalne kevad ju.

See aga tähendab, et elu kandub järjest rohkem õue! Kui ma ei peaks just iga päev siiski ka kirjutuslauatööd tegema, siis ma arvatavasti tuppa ei saakski. Aga nüüd ma jagan ennast kuidagi läbi häda niimoodi kahe maailma vahel.

Aida taga on ogoroodinale tõepoolest ülihea koht. Seal on soojem kui kusagil mujal. Maja ees näiteks ei lähe veel labidaski maasse, külmunud on alles, aga aida taga olen ma nüüd juba terve rea päevi möllanud nii labidaga kui fokiniga, pole külmunud pinnasest jälgegi, ja peenrakastides on muld tahenenud ning üsna soe. Vihmaussid vingerdavad päris pealispinna lähedal. Ja ma tõesti arvan, et hakkan lähipäevil sinna redist, salatit, naerist ja spinatit külvama.

Hoolikal vaatamisel võib näha, kuidas ogoroodina külmemaski otsas küüslauk ennast mullast välja upitab.

Eile helistas naabrimees ja tuletas meelde, et ma olla temalt aasta eest multšimiseks põhku küsinud. Sügisel vilja lõigates ta siis mõtles mu peale, ja nüüd tõigi traktoriga otse ogoroodina serva kaks tüsedat rulli.

Täna aga liikusin edasi juba sügisel vaikselt alustatud projektiga, mis nägi ette kahe kasvuhoone vahe osalist katmist puiduhakkemultšiga, et sealt trimmerdama ei peaks, ja ülejäänud ala tegemist tuulevaikseks peenrakohaks, kuhu kasvama panna näiteks … gladioolid? Üheaastased astrid? Igatahes vaasilillede poole mu mõte liigub.

Praegu jääb see ala aga veel umbes kuuks või enamakski vana vaiba alla. Sest kõik selle all olev vilderjaldermann peaks viisakalt ära surema.