Lilli ja lugusid ka

16. apr. 2018 kell 13:42 (Aed, Kallid loomad, Töised asjad, Uncategorized)

Tegelikult mul õitsevad siiski mõned lilled ka. Ma ei saa aru, kuidas neid ikka nii vähe on, enda arust ma olen muudkui istutanud ja istutanud.

Lõunapeenras möllas sügisel mingi suuremat ja hirmsamat mõõtu mutt (või vesirott?), keda mutipüssiga maha võtta lihtsalt ei õnnestunud, ja ma kahtlustan, et tema tõttu on kadunud osa võrkiiristest ja herberti krookustest. Naturaliseerunud lumikellukeste paiknemisest ei ole võimalik üldse aru saada, mis toimunud on.

Siis mul on veel Muhedikelt saadud amuuri adoonised, mis millegipärast kah pole tahtnud eriti paljuneda …

… ja Eve käest saadud lumekupud, mis osalt õitsesid ära vist küll juba lume all.

Käesoleva seisuga ja hoolimata istutusaja ametlikust puudumisest olen külvanud peenrakastidesse redise, salatid, paksoi, tilli, jääsalati, hiina kapsa, spinati ja rukola, varased herned ja paar rida suhkruhernest, ning et ei saanud eile kuidagi pidama, siis ka peenrakastitäie põldube, kuigi neile võib vist veel liiga vara olla. Aga ma mõtlen, et tegemist on selle kõige aidaseinaäärsema kastireaga, kus muld on juba täitsa soe, on tuulevaikne ja isegi öökülmale see seinaäärne riba eriti ei meeldi … nii et vaatame. Täna tahaksin jõuda varase porgandi, pastinaagi, naeri ja mustjuurega sama kaugele, aga kahtlustan, et ühe päeva jaoks on seda programmi natuke palju.

Sest muud asjad on ka vaja ju ära teha, nagu eelmise kuu kuludokumendid kokku korjata ja mõni hilja peale jäänud arve vormistada. Ning siis lugeda “Anni” II osa toimetust, sest meil on plaanis see ka nüüd ühe jutiga välja anda, siis on mõneks ajaks “Annidega” ehk jälle rahu maa peal.

Tartu Keskraamatukogu presenteerib Tartu Lapsepõlve lastekirjandusauhinna nominentide arvustusi (minu kirjutatud) ja neid saab lugeda siit. Algul oli jutt, et lähevad ka Tartu Postimehesse, aga ju siis ei läinud. Ka pressiteadet, mille jaoks ma arvustustest lühemad versioonid tegin, ei leia ma praegu veel kuskilt.

Lääne Elus ilmus juba kuu hakul minu poolt neile kirjutatud lastekirjandusaasta ülevaade, aga nad pole seda veebi pannud ja järelikult pean selle eraldi siia kopeerima. Aga ma teen seda ehk homme, sest kes see muidu viitsib neid ülipikki postitusi lugeda.

Muide, ühes oma eelnevatest postitustest kurtsin, et lumesöömispeole peab minemata jätma, sest on vaja minna hoopis matustele –  aga tuli välja, et nii traagiline ei olnud see kõik sugugi. Nimelt ma ise, udupea, mäletasin lumesöömispeo kuupäeva täiesti valesti, ning ma olin väga rõõmus, kui selgus, et see pidu toimub hoopiski nädal hiljem. See tähendab, toimus nüüd üleeile. Imelise sooja ilmaga. Ja õnneks polnud enam alles ka lund, mida süüa, ning pidime piirduma grillitud lihatoodete ja Moldaaviale tüüpiliste hõrkude roogadega. Paar meeleolupildikest Moldaaviast:

 

Pererahva poolt küll ilmselt teisel eesmärgil soetatud mullakotid osutusid õhtu käigus ootamatult otstarbekaks investeeringuks, sest peol oli hulk väikelapsi ja kui neil ühel hetkel igav ning tüütu hakkas, oli vaja neile vaid aiakühvlid ja mullakotid kätte anda 😀

Aga eile oli mul enesevigastamise päev. Või õigemini, enesevigastamise tsükli viimane vaatus, ma loodan. Nimelt neljapäeval, kui ma kahe kasvuhoone vahet katsin, osutus vahepeal vajalikuks laskuda põlvili, et noaseljaga kattekanga äärt kasvuhoone raami alla kinni toppida (et vilderjaldermann vahelt välja kasvama ei hakkaks), ja et see protsess ei pidanud vältama umbes üle poole minuti, ei viitsinud ma minna aidast mingit asja põlvede alla tooma. No oli jah vastu kasvuhoone serva veel külmavõitu, aga see kestis tõesti nii imevähe aega … ja seda suurem oli mu üllatus kui reede õhtul pärast sauna nagu välk selgest taevas tabas mind selline põlvevalu, et vaata et õitsev artriit lahti poleks saanud. Ma ei saanud arugi, kust ma selle sain, kurtsin Otile, ja Ott küsiski: “Ega sa kuskil ometi juba põlvili maas pole olnud?” Hmm, jaa …

Et mul polnud kodus mingeid mõistlikke põlvemäärimise asju, nagu hobusevõiet või Voltareni salvi, siis mõtlesin, et prooviks Lendava toodud kopranõresalviga määrida, halvemaks ikka ei tee. Kusjuures ei teinudki! Vaid aitas! Võib-olla on platseebo, kust mina tean, aga vahet pole, kui aitab. Nii et praeguseks hetkeks on mu põlved jälle peaaegu korras, ja kui ma veel mõni õhtu ja hommik kopraonusalvi peale annan, siis saab kindlasti päris korda.

Aga enesevigastamise tsükkel jätkus pühapäeval, kui ma pesu triikides ettevaatamatult natuke oma vasemat kätt ka triikisin (ja et mul kodus Burnshieldi ei olnud, siis panin taas kopraonu salvi peale – täna näitab seda traumat vaid õrn roosa rant käenahal), ja siis kaklevaid kasse lahutades Kata hambad omale sügavale kätte sain. Jajah, nende kasside vahel valitseb siiamaani surmavaen, ja kahjuks juhtus eile nii, et kui Kata oli õues, lasi laps kogemata murdja Kõssa toast välja ja see pani otsejoones Katale kallale. Mina jooksin toast sokkides õue ja haarasin Kata sealt puntrast osava käeliigutusega kõrgele oma sülle, mispeale see loom ei jõudnud taibata, et on juba päästetud, vaid jätkas kaklust ja lõi kihvad mulle kätte. Igatahes viisin ma ta tuppa ja Kõssa jäi õue ja mu käsi on paistes ja nüüd kohe ma lähengi perearsti juurde teetanuse vaktsiini saama, sest kass kassiks, paistetus ja valu lähevad peagi ära, aga mullatööd haavade korral võivad juba eluohtlikuks kujuneda.

Nõnda hoogsalt meie pool siis. Noh, vähemalt energiad voolavad kohinaga!