Möödunud lastekirjandusaastast

See artikkel ilmus aprillikuu esimestel päevadel Lääne Elu paberlehes. Et veebi see sealtpoolt ei läinud, panen selle teksti oma blogisse, kust see vast kõigile soovijatele leitav on.

  1. aasta tõi meie laste raamaturiiulisse juurde 125 algupärast teost. Seda on õige veidike vähem, kui eelneval, 2016. aastal, ja tundub, et ka kirjandusliku kvaliteedi mõttes ei ole aastad vennad. 2017. aasta lastekirjanduse üldpilt tundub kesisem. Tugevaid debütantegi on oluliselt vähem, ja vanad tunnustatud autorid pole ka esindatud just oma parimal võimalikul tasemel. Kuid siiski on paljusid läinud aasta töid põhjust ka kiita, on üllatusi ja pikkade ootuste täitumist.

Nimelt isiklikult pean parimaks 2017. aastal ilmunud algupäraseks lasteluulekoguks Jaanus Vaiksoo „Kolme sügist“.„Kolm sügist“ on kõige terviklikum, ühtlaseima tehnilise ja sisulise kvaliteediga lasteluuleraamat läinud aastal, sihtgrupiks umbes nii 9 – 13-aastased koolilapsed. Ja mul on kahju, et Kultuurkapitali lastekirjandusžürii selles osas minu arvamust ei jaga, sest teadupärast nende suur ja tähtis auhind läks hoopis Leelo Tungla „Halloole“. Ka see on muidugi tugev ja tore kogu, kuigi minu isikliku arvamuse järgi ei ületa see autori varasemate kogude kvaliteeti. Peaagu samad sõnad pean ütlema Ilmar Trulli kohta, kelle „Mannekeeni talu“ ei pääse tema 2016. aasta kogule „Jänese valitud palitud“ ka kuigi lähedale. Aga ikkagi nende autorite puhul on tegemist Eesti parima lasteluulega, selles võib kindel olla. Samuti rõõmustas Viiu Härmi „Pallimängu“ ja Milvi Panga „Mesikäpa esikäppade“ ja Wimbergi „Koduste lugude“ ilmumine. Lisaks neile tõi eelmine aasta rea vahvaid valikkogusid tuntud autorite varasemast lasteluulesalvest: Heljo Männi „Meie lapse jõulusalmid“, Milvi Panga „Jõulust jaani“, ja Joel Sanga „Tulge eile meile“. Eriline põhjus rõõmustamiseks on aga ka omal ajal peaaegu kultuslike „Lugemik-lugemiki“ ning „Pinni ja panni“ fännidel – sest need sõnamängulised ja viguriküllased lasteluule tüvitekstid on kah üle aastate taas ilmunud Paul-Eerik Rummo valikkogumikus „Tihane tõstab tiibu“.

Kuidagi toredasti on juhtunud, et kuueteistkümnest eelmisel aastal ilmunud originaalsest lasteluulekogust täpselt pooled sobivad lugemiseks noorematele ja algklassiealistele lastele, pooled aga põhikooliealistele, kelle puhul muidu on lasteluulega üks igavene ikaldus.

Täpselt samamoodi pean rõõmsa üllatusega nentima, et kui üle-eelmisel aastal oli kogu ilmunud lastekirjanduse maht väga tugevalt väikelaste ja koolieelikute poolde kaldu, siis 2017. aastal on see pilt ootamatult tasakaalustunud. Nimelt ilmus proosateosedki peaaegu täpselt võrdselt nii koolieelsetele kui kooliealistele lastele (kummalegi umbes 40 algupärandit), pluss veel üksteist noortejutustust või -romaani. (Võrdluseks: 2016. aastal ilmus koolieelsele sihtgrupile tubli kolmandiku võrra rohkem proosakirjandust kui kooliealistele!) Samuti on huvitav täheldada, et eelnevate aastatega võrreldes on fantaasiaelemendid noorema vanuserühma lastekirjanduses tuntavalt vähenenud. Ning nii nagu varem möllas põhiliselt kesk- ja vanema astme kirjandus realistlikus olustikus, nii on igapäevaelu ja isiklikult tunnetetav maailm nüüd pigem väikelasteraamatute pärusmaa. Silmapaistvamatena tahaksin neist nimetada Anti Saare lõbusat lugu „Pärt ei oska saltot“ ja Tiia Selli „Pelle parimat päeva“, samuti Kätlin Vainola „Poissi, kes joonistas kaarte“. Kuid et ka fantaasiaelement pole väikeste kirjandusest õnneks päris ära kadunud, annab tunnistust Anti Saare teine läinudaastane saavutus, mõtlik ja leinateemaga tegelev „Külaskäik“, või Mari Saadi kosmoloogiline ja muinasjutuline „Maa ja Taevas,“ samuti Helen Eikla üsna tubli debüüt, südamlik ja armas „Sennahoi ja Nurrnopsu“ ning humoorikalt olustikku pea peale keeravad „Eitahalood“ Venno Loosaare sulest.

Mõneti ootamatult oli 2017. aastal fantaasia vallutanud hoopis koolilastelele mõeldud kirjanduse. Umbes algklassiõpilastele võiks meeldida tore ülevaade igasugustest metsas elavatest fantastilistest tegelastest ja nende tegevusest, Reet Bobõlski „Mustikavõõpaja“. Samuti algklassidele saab soovitada Kätlin Vainola hoogsat ja põnevat lugu kaisulooma kaotsiminekust ja taasleidmisest – „Nähh Pariisis“. Piret Raud on umbes keskastmele aga välja käinud vaimuka ja absurdimagulise perekonnaloo „Kõik minu sugulased“. Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“ samale sihtgrupile räägib folkloorsete tegelaste ja sündmuste kaudu aga loo erinevuste aktsepteerimisest, inimese ja looduse suhetest ja kõige selle kandumisest üle põlvkondade. Kuuldavasti olevat just see hetkel lasteraamatukogudes ka laste poolt üks enim küsitud raamatuid. Ning fantastilisi detaile ja meeldejäävat iva leiab ka Wimbergi jutukogust „Salasõna“.

Realistlikus maailmas püsida armastavatele koolilaste nooremale otsale on peaaegu hädavajalik pihku pista Kadri Hinrikuse „Katariina ja herned“, mis on arvatavasti läinud aasta lastekirjanduse üks tugevamaid töid. Autor on eelnevalt tuntud dokumentalistikal põhineva autorina, kuid nüüdne sooritus on läbini ilukirjanduslik, kannab ilusaid ideid ja on kirja pandud väga hea oskusega. Heli-Illipe-Sootaki „Saada õps kuu peale!“ on vahva aga oma huumori ja ehtlapseliku vaatenurga poolest. Seda, kui huvitavalt annab kirjutada esimese klassi õpilaste argielust, näitab meile Indrek Koff oma „Kooliraamatus“.

Meie lastekirjanduses umbes seitsme aasta eest vallandunud loomalugude buum näitab nüüd juba tasapisi vaibumise märke. Neid ilmub veel küll, aga vähem kui varem ja kvaliteeti leiab suuremas osas neist vähe. Erandiks peab lugema Petrone Prindi loomalugude sarja, kus lati alt läbi joosta ei lasta: sel aastal sarjas ilmunud Loone Otsa „Kasvuhoonekoerad“ ja Kaja Sepa „Kassiiseloom“ räägivad põhikooliealistele lugusid autorite endi elus rolli mänginud loomadest.

Margus Karu „Hobune Henry unenägu“ tekitab aga nii ja naapidi mõtteid. Tegemist on fantastilise looga, mille ivagi on suur ja õige, aga selles raamatus peituv rusutus ja kurbus ei pruugi olla noorematele lastele mõistetav, ning kas põhikooliealised ostaksid ära „rääkivate loomade“ loo, on natuke kaheldav.

Mis puutub vanemale koolieale mõeldud kirjandusse, siis läinud aasta pakub seal õige huvitavat ja ebaharilikult mitmekesist pilti. Juba 2016. aastal andis paar teost aimu, et maailmakirjanduses edulainel oleva fantaasiakirjanduse mõjud ei jäta ka meie kirjandust puudutamata, ning läinud aasta ongi toonud meie noortele tugevad fantaasiaromaanid. Koidu V.G. Ferreira „Domineeriv värv. Tumepunane“ on ootamatult heatasemeline debüüt, mis originaalse mõtte, kirjandusliku ja ideelise kvaliteedi osas ei jää raasugi alla suures ingliskeelses maailmas loodud fantaasiatele. Raamatus on loodud originaalne düstoopia, mille reeglite ja suletuse raames esitatakse küsimusi inimeseks olemisest ja selleks jäämise kohta. Reeli Reinausi „San Agustini vereohvrid“ lõpetab tema mereröövlite ja nõidkaptenite triloogia (esimesed osad „Nõidkapteni needus“, 2010, ja „Poisid Mustalt Hobuselt“, 2012), mis müstiliste mereröövlilugude fännidele kindlasti on köitev ja huvitav lugemine, aga kahjuks „Kariibi mere piraatide“ järgses maailmas enam mitte nii väga originaalne. Selles viimases osas on autori suurem õnnestumine läinud aastal realistlik noorteromaan „Mõõkade äss“, milles on loodud tõesti väga ootamatu ja uudne intriig ning lugejat läbi terve paksu raamatu pingsalt põnevil hoidev sündmustik ilma igasuguse maagiatagi.

Eelmise aasta noortekirjandusest võiks omapärasena veel välja tuua Eliis Grigori dokumentalistliku alusega „Teibitud suu“, mis pakub mõtlemapanevat sissevaadet anoreksia käes vaevleva noore inimese ellu. Pikalt hoitud perekonnasaladustega tegeleb Reet Made romaanis „Peidust välja“, mis on hea lugu väga usutavate ja toredate karakteritega, aga mille lugemiseks peab ehk keskmisest enam kannatust varuma, sest sellest kõigest on kirjutatud pikalt ja sõnaohtralt. Mulle isiklikult meeldis ka Brigitta Davidjantsi nostalgiline „(Mitte just) armastuslugu“, mis viib lugeja 1990. aastate Tallinna tolleaegsete tüpaažide ja maamärkide vahele, aga ma kahjuks ei oska arvata, kuivõrd kõneleb see raamat tänapäeva noore lugejaga.

Klassikalist sotsiaalsete probleemidega küllastatud noortelugu pakub meile Marilin Karu romaaniga „Teine elu“ ja Margit Sarapiku „Õhku joonistatud naeratus“, ning noortele, keda huvitavad romantilised suhteteemad ja kes ei pelga ka üsna intiimseid kirjeldusi, võib sobida Agnes Kolga „Varjajad“.

Igatahes jagub eelmise aasta lasteraamatusaagist loodetavasti igaühele midagi, ning kui siin minu poolt esiletõstetute hulgast sobivat ei leia, tasub meeles pidada, et peale siinnimetatutele peitub raamatukogu riiulites veel peaaegu sadakond uudisteost. Head lugemist!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: