Rabarber jälgimisele jätta

Ma oma eilses postituses mainisin, et kahtlustan oma rabarbritel mingit haigust, aga kui ma seal nendega tänagi aega veetsin (nimelt otsustasin nende ümbruse uuesti kinni katta ja üles multšida, sest no tõesti seda vilderjaldermanni ei jaksa muudkui rohida ja rohida), siis mõtlesin, et tegelikult peale veidrate värvilaikude pole neil puhmikutel ju häda midagi, elavad nagu loomad, on oma kolme eluaastaga nii jõuliselt laienenud ja puha. Istutasin nad ju siia 2015. aasta kevadel. Üks oli mu enda Haapsalu-rabarbri tükk, kaks sain Kaarna vanast aiast ja kaks väikest rabarbritaime leidsin lõkkeplatsi üleskündmise ajal sealt nõgeste ning pujude seest ning istutasin teistega samma ritta ogoroodinale.

Aga eelmisel suvel hakkas mind hämmastama see, et algul üks, siis teised järel, hakkasid nad leheservades punast värvi näitama. Seda küll suve teisel poolel, aga ikkagi suhteliselt massiliselt, ja mida sügise poole, seda rohkem  nad punaseks läksid. Mingi haiguse kartuses siis muudkui võtsin ära neid punaseks läinud lehtedega varsi ja hakkasin netist infot otsima, millega tegemist võib olla.

Sel kevadel aga üllatas mind, et juba maa seest tulles on otsustatud punaste toonide kasuks! Palun – siin nad on!

Esiteks see kõige punasem, mis neist kõigist üldse ülemöödunud aastal kõige esimesena ja kõige hullemini punastuma hakkas. Pilt on õhtune ja tuhm, aga seekord ta tuli maast lausa tumepurpursena.

rabarberpunane.jpg

See on toonides oluliselt mõõdukam. Kenad roosad servad.

rabarber2.jpg

See on see rabarber, mis mul Haapsalus kindlalt roheline oli.

rabarberH.jpg

Ja selline on lõkkaplatsi kündmisel leitud ja ümberistutatud raberber. Justkui teistest tervem, aga siiski.

rabarbersiinne.jpg

No ja oma internetiotsingutel sattusin ma Maakodu artiklile, mis tekitas minus kerge paanika. Refereerin lühidalt: autor Väino Pallum kirjeldab tõsisemaid rabarbrit kimbutavaid haigusi tuhklaiksust (põhjustaja seen Ramularia rhei, sümptomiteks suve teisest poolest alates lehtedel tasapisi suurenevad pruunikaspunased laigud, piklikud  veidi sissevajunud laigud ka rabarbrivartel ning kummivoolus, kuni lehed kuivavad.); rabarbri ebajahukaste (tekitaja Peronospora rumicis, kollakad ja hiljem pruunistuvad ebakorrapärased laigud lehtedel, nende all lehe alaküljel hallikas kirme); rabarbri-askohütoos ( tekitaja Ascochyta rhei, haiguslaikudele ilmuvad mustad täpid); aga lehtede punakaks värvumist ja lõpuks taime kärbumist põhjustab lillamädanik, mida tekitab mullas elav  ja rabarbri juuri nakatav patogeen Helicobasidium purpureum syn. Rhizoctonia crocorum. Selle seene violetjas niidistik olla ka näha nii juurtel kui varre alumisel osal. Ja selle viimase puhul ei olegi midagi muud teha, kui taim suure mullapalliga välja kaevata ning põletada ja istutada uued rabarbrid hoopis teise kohta, sest see seen elab mullas 4 – 5 aastat.

Ma täna siis uurisin neid tärganud rabarbreid õige hoolikalt, ja et ma naate nende ümber välja kaevates ka ühele juurele pihta sain, avanes mul võimalus ka juurt uurida. ma ei ütleks, et seal midagi haiguslikku näha oli. Terve ja ilus jumakas rabarbrijuur.

Nii et ma kohe ei tea.

Sest samas ma leidsin netist ka peaaegu täpselt selle pildi, kuidas mu rabarbrid servadest alates sissepoole punetama on löönud, ja selle juurest pika seletuse, kuidas see polevat õigupoolest midagi hullu. Vastupidi, seda juhtuvat rabarbritega, mis kasvavad täiskäikeses (nagu minu omad) ja näitab, et taimel on mingisugune stress või probleem (huvitav, mis minu omadel siis on?), mis tekitab neil klorofüllitootmise juures häireid. Aga selles artiklis peetakse seda ikkagi suve teise poole nähtuseks. Mida siis arvata, kui nad sellistena juba maa seest tulevad? Et siis miski VÄGA suur stress või??? 😀

Rabarber on ju nii vähenõudlik. Nad tahavad kasvada parasniiskes vett ilusti läbilaskvas pinnases, mitte liiga kuivas ja mitte liiga märjas. Või siis ikkagi päike? Sest rabarbri esimene eelistus on ju poolvari või hõre liikuv vari. Aga ma pole veel varem kuulnud, et kellelgi rabarber päikesest haigeks oleks jäänud!

Nii et ma praegu ei võtta mitte midagi ette peale tavahoolitsuse. Kuni nad muidu tunduvad tugevad ja kasvavad hästi ega näe välja, nagu nad kärbuksid või maha mädaneksid, seni ma hästi ei usu ka seda lillamädaniku asja. Ja noh, kui kärbuvad, eks siis tuleb kuskilt leida terved taimed ja neile kasvamiseks täiesti teine koht. Praegu veel ma selle pärast muretsema ei pea.

Lääne Elus hakkas sel laupäeval ilmuma mu aianduslike kolumnide sari “Käsi mullas”, kus ma jutustan oma aiandushaiguse arenemisest ja etappidest, erinevatest taimedest, kellega elus kokku olen puutunud, ja enda kogemustest nende kasvatamisel. Minu jaoks uus ja väga põnev töö. Vahetan hea meelega arvamuslugude kirjutamise  aianduslugude vastu! Pealegi teen seda väikese plaaniga nendesamade lugude põhjal kunagi tulevikus oma aiaraamat kokku panna.

Seni saab neid kolumne lugeda Lääne Elu paberlehest laupäeviti või siis veebist tasu eest – sest leht pani need tasuliseks. Seetõttu ei sobi ka minul oma tööandjale käru keerata ja neid tükke oma blogisse kopeerida. Vabandan kõigi ees, kes siit oleks neid lugeda tahtnud. Tuleb kas tulevane raamat ära oodata (ehk nii kolme aasta pärast…) või maksta Lääne Elule senti lugemise eest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: