Nüüd ongi pihta hakanud!

Pärast kaunikesti pikaks veninud talve jõudis kevad ometi kord mürinaga pärale ja alustas peaaegu ette hoiatamata kahe umbes kahekümnekraadise aprillileitsakuga. Ma armastan neid esimesi sooje aprillipäevi! Pärast seda muidugi temperatuur taas kukkus ööpäevaga umbes 20 kraadi, aga hakkas jõudsasti taas kerkima ning hetkel on täitsa normaalne kevad ju.

See aga tähendab, et elu kandub järjest rohkem õue! Kui ma ei peaks just iga päev siiski ka kirjutuslauatööd tegema, siis ma arvatavasti tuppa ei saakski. Aga nüüd ma jagan ennast kuidagi läbi häda niimoodi kahe maailma vahel.

Aida taga on ogoroodinale tõepoolest ülihea koht. Seal on soojem kui kusagil mujal. Maja ees näiteks ei lähe veel labidaski maasse, külmunud on alles, aga aida taga olen ma nüüd juba terve rea päevi möllanud nii labidaga kui fokiniga, pole külmunud pinnasest jälgegi, ja peenrakastides on muld tahenenud ning üsna soe. Vihmaussid vingerdavad päris pealispinna lähedal. Ja ma tõesti arvan, et hakkan lähipäevil sinna redist, salatit, naerist ja spinatit külvama.

Hoolikal vaatamisel võib näha, kuidas ogoroodina külmemaski otsas küüslauk ennast mullast välja upitab.

küsla.jpg

Eile helistas naabrimees ja tuletas meelde, et ma olla temalt aasta eest multšimiseks põhku küsinud. Sügisel vilja lõigates ta siis mõtles mu peale, ja nüüd tõigi traktoriga otse ogoroodina serva kaks tüsedat rulli.

põhk.jpg

Täna aga liikusin edasi juba sügisel vaikselt alustatud projektiga, mis nägi ette kahe kasvuhoone vahe osalist katmist puiduhakkemultšiga, et sealt trimmerdama ei peaks, ja ülejäänud ala tegemist tuulevaikseks peenrakohaks, kuhu kasvama panna näiteks … gladioolid? Üheaastased astrid? Igatahes vaasilillede poole mu mõte liigub.

kh vahe.jpg

Praegu jääb see ala aga veel umbes kuuks või enamakski vana vaiba alla. Sest kõik selle all olev vilderjaldermann peaks viisakalt ära surema.

 

 

 

Jälle üks hüvastijätt

Kurb nädalavahetus oli. Muidugi olime Läänemaal ja Haapsalus, Andrest viimsele teele saatmas. Ma loodan väga, et Lääne Elu fotograaf Arvo ei pahanda, kui kasutan siinkohal tema tehtud pilti, mis on üleval ka ärasaatmisest tehtud suuremas fotogaleriis.

ammas-matus31.jpg

Minu poolt kolmapäeval kirjutatud järelhüüe ilmus laupäevases lehes, aga on ka veebis ja ma arvan, et kopeerin selle ka siia eraldi.

Andres Ammas oli mõõdupuu ja tugisammas

Aidi Vallik

 

Ehmatuse ja kurbusega võtsin vastu teate Andres Ammase liigvarajasest lahkumisest. See kaotus on ühtaegu nii isiklik, professionaalne kui ühiskondlik, sest kõiges selles mängis Andres Ammas mu elus kujundavat, suunavat ja toetavat rolli. Andres Ammase soojal toetusel ilmusid 1990. aastate keskpaiku Lääne Elus mu kõige esimesed ajakirjanduslikud tekstid, et 2000. aastatel järjest sageneda. Ma saan öelda, et just Andres tegi minust arvamuskirjutaja, sest tema asjatundlik tagasiside ja tähelepanelikkus mu kirjatööde suhtes andis mulle ajapikku selle julguse, mida arvamuskirjutajal vaja läheb – julguse öelda välja oma seisukohti ja jagada oma arutluskäike.

Andrese soovil ja soovitusel võtsin 2000. aastal ärakolivalt Priit-Kalev Partsilt üle „Lehm Ljudmilla lasteka“ kirjutamise, mille juures esimestel aastatel jätkasin Priit-Kalevi sissetöötatud satiirilist stiili – kuigi ei arvanud alguses end selles valdkonnas kuigi tugeva olevat. Aga jälle oli Andres minu võimetest rohkem teadlik, kui ma ise.

Meie pere ei unusta ka kunagi, mitte kunagi seda, et Ott Valliku tegevus karikaturisti ja illustraatorina algas just nimelt sellest päevast, kui ta umbes 1998. aastal paari oma suvalise sirgeldisega Lääne Elu toimetusse Andres Ammasele neid näitama läks … ja on koos minuga jäänud Lääne Elu meeskonna ridadesse nüüd juba kahekümneks aastaks. Aga sellest algas ometi kõik muugi: ajalehekarikatuuridele järgnesid koomiksid ja tänaseks päevaks üle kolmekümne illustreeritud lasteraamatu, karikatuuri- ja illustratsiooniauhinnad. Seda poleks arvatavasti tulnud ilma Andreseta. Või poleks tulnud nii lihtsalt ja peaaegu nagu iseenesest.

Andres Ammas oskas ära tunda andeid ja toetada nende kujunemise ebakindlat ja kahtlusterohket teed. See, mida tema turvaline toetus ja asjatundlik tagasiside meie perele on andnud, on erakordne. Kuid ka koolis töötamise ajal oma õpilastega koolilehte tehes nägin palju kordi, kui heatahtlikult oli Andres alati nõus meie gruppi kas toimetuses vastu võtma või ka meie juurde koolimajja tulema, et lehetegemist õpetada, ja kui tasakaalukalt, rahulikult ja soojalt suutis ta pulbitseva nooruse pööraseid ideid vastavalt vajadusele kas toetada või rahustada.

Hiljem kohaliku tasandi poliitikasse astudes oli mul võimalus näha, et selleski maailmas talitas Andres Ammas sarnasel tasakaalukal ja arukal moel. Olen õnnelik, et elu andis mulle võimaluse jälgida tema tegutsemist volikogu mitme koosseisu vältel, ja sellest õppida, et poliitika pale ei pruugi olemuslikult sugugi olla korruptiivne või moraalitu. Kahtlemata on see raske kunst, see on kokkulepete, järeleandmiste ja veenmiste kunst, kuid sedagi on võimalik teha käsi määrimata ja hea tava ning südametunnistusega vastuollu minemata.

Oli maailma avardav ja silmiavav kuulata Andrese mõttekäike mitme raskema eesseisva otsuse puhul, kui püüdsime kujundada ühiseid seisukohti. Ning ma uskusin nägevat toona, ja usun ka nüüd, et Andresel oli ka kõigi poliitiliste tuulepuhangute ja tormide küüsis laveerides vägagi paigas tema oma sisemine mastipuu ja moraalitunnetus. See ei teinud ta elu poliitikas küll paraku lihtsamaks. Aga ega Andres ju olnudki lihtsate lahenduste otsija.

Andres Ammas minu nägemust mööda oligi rohkem kriisi- kui olupoliitik. Ega ta muidu olnukski 1991. aasta 20. augustil nende rahvasaadikute seas, kes Eesti Vabariigi taastamise poolt hääletasid, või olnuks Mart Laari valitsuse teenistuses selle turbulentseimatel aegadel. Andrese otsiv vaim ja õiglusjanuline meel ei saanud hilisematel järjest inertsemaks muutuvatel olupoliitika-aegadel vist küll seda koormust, mida oleks otsinud. Ning ta leidis otsekui uue energia ja hoo endas siis, kui asus looma Vabaerakonda. Ta kutsus sinna mindki, aga et ma vist siiski polnud suutnud omandada tema antud kannatlikkuse, strateegilise mõtlemise ja tasakaalukuse õppetunde, olin oma kärsituse juures poliitikas juba pettunud ega tahtnud enam kuulda ühestki erakonnast.

Mul on nii südamest kahju, et elu ei andnudki Andresele enam võimalust näha Vabaerakonna teekonda Eesti poliitikas pikemalt. Ja mul on nii kahju, et kadunud on üks ühiskonnatundlik ja missioonitundega poliitik, keda ma usaldasin, kelle kommentaare teravate ühiskondlike sündmuste ajal alati ootasin, keda ma uskusin. Ja et oleme Otiga kaotanud oma loomingu olulise toetaja ja tugisamba, oma õpetaja.

 

Esitlesime Viljandis pilliportaali

Eile oli selline päev, mis terve nädalalõpu plaanid ümber mängis ja töögraafiku ka segi paiskas. Nimelt hommik tõi järjekordse surmasõnumi, ja minu ja Oti ilmumatajätmine ärasaatmisele ei tule meie enda mõtte järgi lihtsalt kõne allagi (sest see mees on meie elus tähtsat rolli mänginud üle kahekümne aasta).

Nii sõidamegi nädalavahetusel Haapsalusse olulise inimesega hüvasti jätma, mitte ei lähe Kirjanike Liidu üldkogule ja Moldaaviasse lume ärasöömise peole. Mul on mõlemast ärajätmisest nii kahju, aga veel rohkem kahju on, et ma seda inimest enam iialgi ei näe, kes nii ehmatavalt ja ootamatult meie seast lahkus.

Kohe samal hommikul pärast esimest ehmatust helistasin peatoimetajale, kes, nagu välja tuli, oli parasjagu juba ka mulle helistamas, et millal ärasaatmised-asjad … ja siis oli hoobilt ka päevaplaan muutunud, kahe lasteraamatuarvustuse asemel, mis algse plaani järgi pidin kirjutama Tartu Keskraamatukogule, oli vaja hoopis kirjutada lehe trükkimineku ajaks pikem hüvastijätutekst Andresele.

Aga ma ei saanud ju sellega ka kohe pihta hakata, sest olime just sõitmas Viljandisse, kus pidi esitletama minu kirjutatud tekstidega koostatud Pilliportaali, uhke avalik üritus, kellad ja viled ja ERR. (Ma olen nende tekstide kirjutamist maininud  selles postituses. )

Tegelikult jätkus seda tööd veel kuude kaupa, kokku kirjutasin neile umbes kahekümne viie (?) või rohkema pilli kohta pikad artiklid, tehes materjali leidmiseks taustatööd korraga umbes viie ingliskeelse allikaga korraga. See oli tegelikult tohutu hulk tööd. Ja mul on väga hea meel, et sellest lõpuks on ka reaalset kasu tõusnud – kõigile lastele ja noortele, kes orkestri- ja pärimuspillide kohta infot vajavad.

pilliportaal.jpg

Pildil kätlen Marko Mäega, kes samuti töötas selle portaali tekstidega.

pilliportaal1.jpg

Koju tagasi jõudnud, asusin kirjatöö manu …  eks ikka selle juurde, mida postituse alguses juba nimetasin … ja siis jälle puid kuuri loopima.

Tänase seisuga on vähemalt pliidipuud sees. Hunnikus. Mitte riidas – nii et see ka veel. Aga teise ukse juures ootavad nüüd veel pikad ahjupuud.

Nood kaks lasteraamatuarvustust tulevad aga tänase arvele, homseks jääb viimane – ja siis nad võivad minu poolest Tartu Lapsepõlve auhinna nominendid välja kuulutada.

Ning mida veel – avastasin, et pole tükk aega oma arvamuslugusid Lääne Elus siia linkinud, aga võib-olla tahaksid needki, kes igapäevased Lääne Elu lugejad pole, neile pilgu peale heita. Kõiki pole paraku veebi pandud, aga osa ikka. Näiteks veebruarikuine arutlus pensionide tulumaksustamisest ja sellega seonduvast ning üks märtsikuine lugu depressiooniinfo kampaaniast.

 

 

 

 

Ühendatud pühade- ja tööreis

Niisuguseid lihavõttepühi pole mul küll enne olnud, et muudkui sõida aga kodunt minema, kui ometi vaiksel laupäeval said munad värvitud ja puha. (Tütar värvis huvitavate taimsete asjadega, nagu punapeet (mis koos äädikaga andis hoopis sinise), punane kapsas, kurkum … ja veel midagi … Sest minul ei olnud muidugi üldse aega, sest tegin tööd ja loopisin puid.)

munad.jpg

Kauni ülestõusmispüha hommikul aga panime Otiga Saaremaa poole ajama, kus meid ootas ees kõigepealt üks pisuke külaskäik ja siis mul oli esmaspäevaks kolm esinemist kokku lepitud. Üks neist Kuressaares, keskraamatukogus.

29400502_1725567490864109_546600013652819968_n(1).jpg

Merel on jääminek.

laevas.jpg

Ranna lähedalt on veel päris jääs, aga eemal lahti, ja siis vahepeal need põnevad ulpivad jäätükid!

jääpiir.jpg

 

tõll.jpg

 

jääminek.jpg

Ilm ei olnud veel hukka läinud, aga sellegipoolest ei meelitanud miski Kuressaare peale õhtusele jalutuskäigule, see null kraadi ja rasked pilved ja kõva tuul. Hotell polnud ka kesklinnast päris kiviga visata, kuigi kena ilmaga oleks jalutuskäigu ette võtnud tõesti. Ja linnusevaade oli. Nautisime seda pigem hotelli restoranist.

resto.jpg

Ja elu näitas, et see oli väga õige otsus, sest õhtusöök, mille me tellisime, ja seejärel puhtalt elamusest ning uudishimust (et mida see kokk ometi VEEL oskab) tellitud magustoit, ületas kõrge kaarega minu igasugused lootused ja ootused. Sest see oli nii uskumatult hea. Mis hea, see oli nii pööraselt maitsev, nii leidlik, nii põnev. See oli toidusümfoonia. Toidu concerto grosso. See oli looming, see oli kunst. See oli nagu … ütleme nii, et on vahe kriipsujukude joonistamise ja kunstniku maalide vahel, eks ole. Ja samamoodi on vahe minusuguse perenaise lihtsalt hea toiduvalmistamise ja SELLE söögi vahel, mida GOSPA restorani kokk teeb. See mees on kunstnik, uskuge mind. Ja väga, väga andekas. Geniaalne. Ning kindlasti ka suurepäraste oskustega, aga AINULT oskustega niisugust kunsti juba ei tee.

Jumal, milline see õhtusöök ikka oli. Ja see oli elamuse mõttes täpselt nii, nagu oleks väga hea kontserdi ära kuulanud. Või väga hea filmi ära vaadanud. Selline joovastus ja katarsis. Ma juba ainult selle koka pärast tahaksin millalgi varsti uuesti Saaremaale minna.

Ma poleks kunagi arvanud, et ma tahan toidust niimoodi rääkida, aga näe, räägin. Ja selle toidukunstniku nime tahan ka meelde jätta: Alar Aksalu. Praegu seda blogi kirjutades huvi pärast googeldasin ka korraks, ja nett annab päris põnevaid linke: näiteks selle intervjuu.

Aga järgmine hommik tervitas juba kõrgete lumehangedega. Sõit Kuressaarest Salmesse oli seetõttu õige huvitav. Pidin seal alustama juba kell 9 umbes seitsmekümne erinevas vanuses särasilmaga. Oleksin väga näha tahtnud ka sealt väljakaevatud muistsete viikingite laevamatuste tähistatud ja markeeritud asukohta, ja pealegi asub see koht peaaegu sealsamas koolimaja õues, aga muidugi oli kõik nüüd lume all.

Seevastu on nii lahe, kuidas selline rahvusvaheliselt tähtis arheoloogiline leid on  mõjunud ka kohalikule identiteedile. Mulle räägiti, et palju turiste käib sellepärast nüüd seal, ja ka koolimaja remontimisel on seda temaatikat rakendatud nii toredasti. Fuajees jätab kustumatu mulje suur seinamaal ja epoksiidpõrand, mis kujutab merepõhja. Ning vesi nagu voolaks trepiastmetest alla.

salme seinamaal.jpg

 

salme.jpg

 

salme vesi.jpg

Kuressaares suures raamatukogus esinesin kell 11 juba teismelistele, keda istus saalis ehk nii poolteistsada. Seal sebis ka mitu fotograafi, nii et lootsin täna netist mõne pildi leida, aga polnudki midagi. Noh, mis siis ikka.

Aga kell 13 tuli veel Lümanda kool. Vanas tsaariaegses koolimajas – need on minu lemmikud!!!

lümanda.jpg

Teise pildi pealt on fassaadi kaunistavad vitraažid veel paremini näha:

lümanda1.jpg

Ning praegu alles taipasin, et seest ma maja ei pildistanudki, kuigi oli ka väga ilusasti renoveeritud. Laiadest laudadest põrandatega, kõrgete, kahe ja poole meetriste kahepoolsete ustega ja neljameetriste lagedega … oo, mm. Ning selles koolis on praegu õnn õppida umbes seitsmekümnel lapsel. Mind kuulaski terve koolipere, esimesest üheksanda klassini, ja kuidagi õnnestus seekord tõesti nii, et igav ei tundunud olevat ei kõige väiksematel ega kõige suurematel.

Pealegi tuli mind kohtumisele tervitama üks soe ja südamlik daam, pensionile jäänud kooliõpetaja, kes olla mind väikese titena hoidnud. Siis, kui ta Palivere koolis oma suunamisaega töötas ja minu tädi ning emaga sõbranna oli. Ma muidugi teda ei mäletanud, aga ma arvan, et ta kindlasti meeldis mulle juba siis, kui ma väike olin ja kui mul juuksed vannis käies igasse suunda turritasid ja ma r-tähe peal oma titenuttusid nutsin.

Nii et ma olen r-tähte osanud juba umbes sünnist saadik, nagu välja tuleb 😀

Pärast lumetormi olid Saarmaa teed aga suhteliselt väga jubedad, nii et tagasisõit Kuressaarde võttis planeeritust hoopis kauem aega ja edasi Kuivastusse mandrile toova praami peale, millele meil piletid olid ette ostetud, jõudsime sõna otseses mõttes nibin-nabin. Üks minut kauem – ja oleksime juba maha jäänud.

Mandril aga oli lund-lumekest juba hoopis kasinamalt ja teed juba lihtsalt märjad, mitte enam lumised, nii et ei saanud küll kurta. Õhtul kaheksa ajal jõudsime koju ja … Minuga pole vist kunagi varem juhtunud, et ma juba pool üheksa õhtul kukun voodisse ja jäängi päriselt magama, nii et esimene kord ärkasin alles kella viie paiku, siis magasin edasi … ja ausalt öeldes on terve see ülejäänud tänane päev olnud üks põhjalikult väsinud tunde päev. ma pole isegi tööle suutnud veel hakata, kuigi peaks.

Ja natuke võiks ikkagi puid ka täna ju loopida …

 

 

 

Newer entries »