Olen tagasi

Pikk lünk on siia blogisse tekkinud, sest teate, Cannes’ist ei olnud sugugi aega raporteerida, mis ja kuidas. Sellega ma õigupoolest teadsin juba ette arvestada, et meie ajakava on niikuinii seekordki peaaegu lõhkemiseni täis tuubitud, ja enam-vähem nii oligi. Jutt käib loomulikult stsenaristikakoolituse ja stsenaariumiarenduse kolmandast ja viimasest sessioonist, mis äsja Cannes’is filmifestivali ajal toimus. Sügisel mäletatavasti oli esimene sessioon Poolas Sterdynis, teine oli veebruaris Berlinalel ja nüüd Cannes’is see viimane.

Ühtlasi oli see mul esimene kord üldse Prantsusmaal ja Vahemere ääres käia. Aga paraku vaatamisväärsuste ja ringisõitmiste osa meie ajakavas ei olnud. Mis siis, sellegipoolest oli tohutu tore. Kuigi väsitav ja kurnav. Jagasime taas ennast loengute, töötubade, isikliku juhendaja konsultatsioonide ja festivalifilmide vahel. Ning loomulikult öine sotsiaalse suhtluse osa mererannas, linna kohvikutes-baarides, hotelli õues ja meie tubade rõdudel.

Hotell oli armas ja väike, kõrge trepiga sissekäik kauni haljastusega ümbritsetud.

hotell.jpg

Üldse avastasin paljudest väikestest suletud siseõuedest paiknevatest kohvikutest-kohtadest imeliselt kauni, läbimõeldud ja hoolitsetud haljastuse.

mina.jpg

Hotell asus kesklinna äärel, meie loengu- ja töötubade koht aga sellest poolteist kilomeetrit allamäge, peaaegu mere ääres. Iga päev sai seda vahet käia edasi-tagasi vähemalt kaks korda, mõni päev ka kolm või neli, nii et hakkas juba jalgades tunda andma. Nende rannaäärne puiestee, Croisette, oli festivalimelu oluline asupaik.

Croisette.jpg

Festivali palee ise külje pealt (hulk saale, filmiturg, seal linastus ka enamik filme):

palee.jpg

Ja ees see kuulus punase vaibaga kaetud peasissekäik ja trepp:

punase vaiba koht.jpg

Punase vaiba ümbrust püüdsin õhtuti vältida, sest seal käis metsik trügimine; uskumatud rahvamassid kogunesid piirete taha passima ja vahtima, et mõnd kuulsust näha ja pildistada … ja jumala eest, see ambitsioon ei olnud küll minu jaoks. Ma sain ühe õhtuse linastuse pileti, aga kinkisin selle südamerahuga ühele oma kaasõpilasele, sest esiteks ei fänna ma nagunii selle režissööri loomingut eriti (ei ütle, kellest räägin), teiseks tahtsin vältida kontsade kandmise kohustust (sest õhtustel linastustel Cannes’is on daamidel pidulik kleit ja kõrged kontsad kohustuslikud, turvateenistus ei lase ilma nendeta ei sisse ega vaibalegi), kolmandaks oli see igaõhtune rahvamass seal minu jaoks liig.

Päevasi linastusi käisin küll vaatamas, sest nende puhul taolisi etiketipiiranguid polnud ja rahvahulk püsis ka hoomatavas suuruses.

Meie koolituse viimase päeva õhtu tseremoonial pidime kõik ükshaaval avalikult üles astuma ja tutvustama end ja oma filmiprojekti kaheminutilise kõnega. See oli tõsiselt õudne, sest tseremoonial viibis sadakond või sinnakanti täiesti võõrast produtsenti, talendiotsijat, projektijahtijat jne. Selle tehtud pildi pealtki vib aru saada, kuidas ma värisen nagu sült ega julge isegi oma kahele juhendaja otsa vaadata. Aga oma kaks minutit rääkisin ma täis ja tegelikult vist tuli välja küll.

esinemine.jpg

Ning pärast tseremooniat vastuvõtu ajal ilmus meie kohale taevasse lendav mees nagu ulmefilmis. See polnud muide ettekavatsetud. Lihtsalt selle lennuriista omanik tõusis ühelt reidilt seisvalt jahilt õhku ja otsustas natuke lõbutseda ja ennast näidata. Vaatasime vaimustusega! Seda lõbusat õhulendu võite näha siit.

Ilmaga sain osaliselt tünga. Esimesed kolm päeva Cannes’is olid tõesti sellised, nagu vahemereliselt maikuult eeldaks, kuum ja kaunis. Siis aga vahetas ilm vist Eesti ja Prantsusmaa vahel kohad ära ja ülejäänud päevadeks tuli seal 14 – 17 kraadi sooja ja seejuures veel kaks lausa vihmast päeva ka. Hakkasin igatsema oma kojujäänud suvekinnaste ja kampsunite järele ning piidlesin tohutu kadedusega kodupaiga ilmateadet, kus ilutsesid kaunid 25 – 28 kraadi sooja.

Aga nii kokkuvõtlikult, mulle see Lõuna-Prantsusmaa, tundub et sobib ja meeldib. Tundsin end seal ootamatult koduselt ja rahulikult. Mulle meeldis see inimeste rahumeelsus ja aeglane kulgemine, ei olnud sellist pinget, kiirustamist ja närvilisust, mis Eesti linnade tänavapildis tooni annab. Liiklus oli festivali ajal loomulikult hullumaja, aga keegi ei tõmmelnud ega tuututanud.

Igatahes ööl vastu eilset jõudsin ma tagasi. Ja hommikul tervitas mind rõõmsalt mu edukalt talvitunud ja õidepuhkenud punaselehine kirsipuu, Prunus cistena.

prunus cistena.jpg

Advertisements

Sibullilledel külas

Lubage tsiteerida klassikuid: “Kes hommikuti külas käib, see asjata ei longi!”

Minu tänane hommik möödus sibullillede maailma külastades. Eks ikka naaberküla sibullillekasvataja juures, sest seal näeb tõelisi imeasju.

Sinililled.

sinilill1.jpg

sinilill2.jpg

sinilill.jpg

Ülased.

ülane1.jpg

 

ülane2.jpg

ülane.jpg

 

ülane3.jpg

 

ülane4.jpg

ülane5.jpg

Püvililled.

püvilill5.jpg

püvilill6.jpg

püvilill4.jpg

püvilill3.jpg

püvilill2.jpg

püvilill1.jpg

eduardi püvilill.jpg

püvilill.jpg

punane.jpg

Sillad. Me kõik teame seda neetud sinist umbrohtu. Aga need!

 

silla2.jpg

silla.jpg

silla1.jpg

Üks imesilla, kelle liik mulle meelde ei jäänud, koos koerahambaga:

silla ja koerahammas.jpg

Juunod.

juuno1.jpg

juuno.jpg

Kirgaslilled.

kirgaslill1.jpg

kirgaslill.jpg

Ülimadal nartsiss. Jällegi, liik ei jäänud meelde.

nartsiss.jpg

Kui nüüd sügisel ometi kõik see nähtu meeles oleks, et neid ostma minna… Sest praegu paraku on peremehe müügiplats üliõhuke. Vaid adoonised, mida mul juba on niigi. Nii et tulin sealt tühjade käte, aga täienenud teadmiste ja nuumatud silmaga.

Kodus pikeerisin tomateid.

pikeerin tomateid.jpg

Ja Bauhofis käies ostsin omale lohutuseks kolm karukella.

karukellad.jpg

 

 

Isegi volber on aianduslikuks muutunud

Kui ma kunagi tormilistel nooruspäevadel (appi, see kõlab tõesti juba nagu saja-aastase jutt) kahekümnendates eluaastates ei kujutanud ette volbriõhtut ilma nõiaks kostümeerimiseta, meeleoluka ning ägedaloomulise hilisõhtu veetmiseta ning olulise väsimuseta järgmisel päeval, volbripäeval, 1. mail, siis ma pean tunnistama, et minu nüüdses eluetapis tundub hoopis meeldivam, kui seltskondlik õhtu ei veni liiga pikale ja järgmisel päeval täie energia ja elujõu juures olles ootab ees veel hunnik rõõmsaid üllatusi! Nagu täna!

Muide, eile me volbrituld ei teinud ega läinud ka kuskile, sest kui me sügavas videvikus võsa- ja aiatööd lõpetasime, olime nii väsinud, et ei jaksanud isegi oma lõket põlema panna ning otsustasime Otiga õige üksmeelselt tuppa suunduda ning veeta volbriõhtu ülejäänud osa diivanitel lamaskledes.

Täna hommikul ärgates ja kohvi kõrvale telefonist Facebooki sirvides avastasin sõber Vilepi teadaande, et ta müüb täna Konguta laadal raamatuid, ja nii sündis spontaanne plaan minna ja see laat ise ka üle vaadata ning lahutada raamatumüümise juures natuke meie lugupeetud kirjanikuhärra meelt. Et mul oli ühe siinkandi aaluja käest saada ka veel ports mõistlikul ajal külvatud tomatitaimi (mitte nagu minu omad, mis märtsikuise tohutu ajapuuduse tõttu alles paari nädala eest mulda said ja nüüd alles sõrmepikkusena esimest pikeerimist ootavad), sündis plaan, ootasin ära Oti ärkamise, viisin ta kurssi, siis veel toimetasime siin natuke tühja-tühja ja läksimegi.

Noh, laat oli päris väike ja pretensioonitu, nii et mis sest. Heikiga lõõpisime natuke aega, siis otsustasime tomatitaimede järele minna – aga tee pealt helistades selgus, et nende perenaine on kodust väljas ise ringi sõitmas ja tuleb alles poolteise tunni pärast tagasi. Helistasin siis ühele omakandiaalujale veel, kas saaksime seeaeg hoopis talle korraks külla hüpata, ja saime kuulda, et tema on omakorda teise omakandiaaluja juures külas, kus lisaks temale on veel Rahutu Rahmeldaja, Futu, Tii Pohlavars … ühesõnaga osa meie harvakohatavast Tallinna-rakukesest. Nemad tulnud ühe ühistellimuse taimi kohale tooma. Minul selles ühistellimuses küll osalust ei olnud, aga loomulikult kimasime Otiga sinna teise omakandiaaluja juurde, kus kõik teised ka nagunii juba külas olid, ja see oli üks lõpmata tore, rõõmustav, lendutõstev kohtumine jälle!

Esimene asi loomulikult olid taimekastid. Hakkab jälle pihta … ja kuigi ma ühistellimuses EI osalenud, olen ma ikkagi nüüd suure rõõmuga kahe epimeediumi, kollase täidisõielise priimula, koerahamba ja kirjulehelise iileksi värske omanik.

hakkabpihta.jpg

Ärkavad aiad on lummavad oma ootusärevuses ja värskuses. Kivila ja iirisepõld …

Kulbilohu.jpg

KulbilohuOtiga.jpg

Kulbilohukivila.jpg

Sealt sõitsime kogu kambaga edasi ühte ütlemata põnevasse kohta, mida hakkab peagi ümber kujundama ja kultuuristama ühe kolmanda osava omakandiaaluja käsi.

Tondilossi1.jpg

Ilm oli imeline, 21 kraadi ja päikesepaiste … Ma olen pool aastat unistanud sellisest ilmast!

Tondilossis.jpg

Krunt on fantastilise aiakujundusliku potentsiaaliga, seda ma ütlen. Anname viis aastat aega ja siis läheme imetledes õhku ahmima. Suurepärane koht. Kuid noh, paraku ka nurgataguse olemusliku kultuuri- ja vanarauakihistusega, mis enamiku vanema kinnisvara juurde kuulub. Aga nad saavad hakkama.

Ning lõpuks sõitsime kogu kambaga veel minu tomatitaimede järele.

Käo.jpg

Käo1.jpg

Ja seal on lummavad lavad. Mul on oma arbuuside jaoks ka midagi sellist vaja, umbes kolme. Sest meil on kogu aeg tuul, mis lõhub kevadel tehtud kiletunneli hiljemalt juuli alguseks laiali – vähemalt kolme hooaja kogemus on selline. Nii et ma hea meelega soetaksin arbuuside jaoks midagi kindlamat.

lavad.jpg

Kuidagi isenesest täienes mu saak seal peale tomatitaimede veel mitme tõhusa tükiga Prževalski kobarpeast. Ma usun, et neile meeldib mu tiigi ääres küll. Seal on paar lappi juba kaks aastat katte all olnud, vast on selle all keset naati ja nõgest moodustunud siiski paar lapikest, kuhu midagi istutada saab.

Nagu õhtul selgus, saigi. Kuigi kaevamisel ilmus siiski välja veel mõni ellujäänud naadijuur – pärast kahte suve vaiba all. Vat selline vilderjaldermann on siin.