Olen tagasi

Pikk lünk on siia blogisse tekkinud, sest teate, Cannes’ist ei olnud sugugi aega raporteerida, mis ja kuidas. Sellega ma õigupoolest teadsin juba ette arvestada, et meie ajakava on niikuinii seekordki peaaegu lõhkemiseni täis tuubitud, ja enam-vähem nii oligi. Jutt käib loomulikult stsenaristikakoolituse ja stsenaariumiarenduse kolmandast ja viimasest sessioonist, mis äsja Cannes’is filmifestivali ajal toimus. Sügisel mäletatavasti oli esimene sessioon Poolas Sterdynis, teine oli veebruaris Berlinalel ja nüüd Cannes’is see viimane.

Ühtlasi oli see mul esimene kord üldse Prantsusmaal ja Vahemere ääres käia. Aga paraku vaatamisväärsuste ja ringisõitmiste osa meie ajakavas ei olnud. Mis siis, sellegipoolest oli tohutu tore. Kuigi väsitav ja kurnav. Jagasime taas ennast loengute, töötubade, isikliku juhendaja konsultatsioonide ja festivalifilmide vahel. Ning loomulikult öine sotsiaalse suhtluse osa mererannas, linna kohvikutes-baarides, hotelli õues ja meie tubade rõdudel.

Hotell oli armas ja väike, kõrge trepiga sissekäik kauni haljastusega ümbritsetud.

hotell.jpg

Üldse avastasin paljudest väikestest suletud siseõuedest paiknevatest kohvikutest-kohtadest imeliselt kauni, läbimõeldud ja hoolitsetud haljastuse.

mina.jpg

Hotell asus kesklinna äärel, meie loengu- ja töötubade koht aga sellest poolteist kilomeetrit allamäge, peaaegu mere ääres. Iga päev sai seda vahet käia edasi-tagasi vähemalt kaks korda, mõni päev ka kolm või neli, nii et hakkas juba jalgades tunda andma. Nende rannaäärne puiestee, Croisette, oli festivalimelu oluline asupaik.

Croisette.jpg

Festivali palee ise külje pealt (hulk saale, filmiturg, seal linastus ka enamik filme):

palee.jpg

Ja ees see kuulus punase vaibaga kaetud peasissekäik ja trepp:

punase vaiba koht.jpg

Punase vaiba ümbrust püüdsin õhtuti vältida, sest seal käis metsik trügimine; uskumatud rahvamassid kogunesid piirete taha passima ja vahtima, et mõnd kuulsust näha ja pildistada … ja jumala eest, see ambitsioon ei olnud küll minu jaoks. Ma sain ühe õhtuse linastuse pileti, aga kinkisin selle südamerahuga ühele oma kaasõpilasele, sest esiteks ei fänna ma nagunii selle režissööri loomingut eriti (ei ütle, kellest räägin), teiseks tahtsin vältida kontsade kandmise kohustust (sest õhtustel linastustel Cannes’is on daamidel pidulik kleit ja kõrged kontsad kohustuslikud, turvateenistus ei lase ilma nendeta ei sisse ega vaibalegi), kolmandaks oli see igaõhtune rahvamass seal minu jaoks liig.

Päevasi linastusi käisin küll vaatamas, sest nende puhul taolisi etiketipiiranguid polnud ja rahvahulk püsis ka hoomatavas suuruses.

Meie koolituse viimase päeva õhtu tseremoonial pidime kõik ükshaaval avalikult üles astuma ja tutvustama end ja oma filmiprojekti kaheminutilise kõnega. See oli tõsiselt õudne, sest tseremoonial viibis sadakond või sinnakanti täiesti võõrast produtsenti, talendiotsijat, projektijahtijat jne. Selle tehtud pildi pealtki vib aru saada, kuidas ma värisen nagu sült ega julge isegi oma kahele juhendaja otsa vaadata. Aga oma kaks minutit rääkisin ma täis ja tegelikult vist tuli välja küll.

esinemine.jpg

Ning pärast tseremooniat vastuvõtu ajal ilmus meie kohale taevasse lendav mees nagu ulmefilmis. See polnud muide ettekavatsetud. Lihtsalt selle lennuriista omanik tõusis ühelt reidilt seisvalt jahilt õhku ja otsustas natuke lõbutseda ja ennast näidata. Vaatasime vaimustusega! Seda lõbusat õhulendu võite näha siit.

Ilmaga sain osaliselt tünga. Esimesed kolm päeva Cannes’is olid tõesti sellised, nagu vahemereliselt maikuult eeldaks, kuum ja kaunis. Siis aga vahetas ilm vist Eesti ja Prantsusmaa vahel kohad ära ja ülejäänud päevadeks tuli seal 14 – 17 kraadi sooja ja seejuures veel kaks lausa vihmast päeva ka. Hakkasin igatsema oma kojujäänud suvekinnaste ja kampsunite järele ning piidlesin tohutu kadedusega kodupaiga ilmateadet, kus ilutsesid kaunid 25 – 28 kraadi sooja.

Aga nii kokkuvõtlikult, mulle see Lõuna-Prantsusmaa, tundub et sobib ja meeldib. Tundsin end seal ootamatult koduselt ja rahulikult. Mulle meeldis see inimeste rahumeelsus ja aeglane kulgemine, ei olnud sellist pinget, kiirustamist ja närvilisust, mis Eesti linnade tänavapildis tooni annab. Liiklus oli festivali ajal loomulikult hullumaja, aga keegi ei tõmmelnud ega tuututanud.

Igatahes ööl vastu eilset jõudsin ma tagasi. Ja hommikul tervitas mind rõõmsalt mu edukalt talvitunud ja õidepuhkenud punaselehine kirsipuu, Prunus cistena.

prunus cistena.jpg

1 kommentaar

  1. Anne said,

    19. mai 2018 kell 14:26

    Ilus tööreis,vähemalt vaheldus kodusele rügamisele.Kahju,et ilmaga ei vedanud.Vahemereäärne rannik on ka minu lemmik,eriti just suurtest linnadest väljas.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: