Aiast, vahepealsetest nädalatest ja Viirelaiust

Kõik hakkas selles soojas maikuus üle pea käima, sellepärast polegi hulk aega teile midagi kirjutanud. Ligi kaks nädalat maikuus suurest aiast eemal olla tähendab peaaegu katastroofi, selles mõttes, et kaks nädalat jääd oma töödega graafikust maha ja kahe nädala jooksul tuleb ka metsiku hooga tööd juurde, sest ega umbrohi siis põuast hooli, see kasvab ikka, aga samas kogu kultuurtaimestus lihtsalt anub natukesegi hoolimise ja hoolitsuse järele.

Nii ma siis olengi siin nüüd mitu nädalat vehkinud ja võimelnud, et olukord õuel ja ogoroodinal kontrolli alla tagasi saada ja oma köögiviljapeenrad lõpuks valmis teha ning taimed kasvama. Tänase seisuga olen peaaegu mäel. välja arvatud selles osas, et kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid veel välja istutada ei julge ja et üleeile liikus SIISKI mingi öökülmalaam üle ogoroodina lagedama osa ja näpistas tuntavalt mu lillkapsaid, brokoleid ja käharkapsaid. Samasse vööndisse jäid ka maasikapeenrad, ja nüüd mind huvitab tõesti, mis seal juhtus. Silmaga vaatlemisel praegu otsest kahju seal näha ei ole, aga nad on siiski lõpetamas õitsemist ja palju-palju väikesi marjaalgeid on juba peal, mis siis, kui külm need nüüd ära näpistas ja ma lihtsalt ei saa aru praegu?

Noh, kui nii juhtus, siis on lihtsalt saapasti.

Ja neil külmadel päevadel õnnestus mul puhtast hajameelsusest peaaegu loojakarja saata ööseks kasvuhoonesse tõstetud alusetäis peakapsataimi, keskvalmivat ja hilist. Sest hommik oli nii külm ja ma ei läinud mitte kasvuhooneid lahti tegema, vaid mõtlesin, et liiga vara ja liiga külm … ja hakkasin laua taga kirjatööd tegema ning unustasin nad kuni hilishtuni. Et aga kapsataimed olid juba oma kassettides niigi ülekasvanud, ootasid viimaseid hetki peenrasse istutamist, siis ammendasid nad kasvuhoone soojuses oma niiskusevarud ruttu ja hilisõhtul, kui mulle kasvuhooned meenusid, tervitasid mind täiesti lääbakil ja osalt lausa krõbedaks kuivanud taimed. Sest ilm oli siiski olnud päikseline.

Ma ei tea, palju neist mul nüüd veel elule tõuseb, ja uusi külvata on hilja.

Ühesõnaga, niimoodi ma siin siis soperdan ja keeran kõik tuksi.

Tahaks keldrimäe teemaga edasi liikuda, teha midagi nende ‘Robustadega’, mis seal täiesti roosivaenulikus kohas keldrimäe katusel tuules õõtsuvad, ja liikuda edasi eesserva laiendusega kallaku lõpuni välja. Jätkata sealt, kuhu eelmine suvi pooleli jäin.

järg keldrimäel.jpg

Seda peab küll ütlema, et Muhedikult saadud madalate aediiriste õitsemise ajal on keldrimägi siiski juba praegu päris kena vaatepilt, eriti õhtuti, kui madal päike sinna peale paistab.

õhtul keldrimäel.jpg

Heameelega liiguksin aga nüüd ajas mõne nädala tagasi ja räägiks sellest reisist ka, kuhu peaaegu kohe pärast Cannes’ist naasmist kallil kodumaal siirdusin. Viirelaid!

vaade merelt.jpg

Sellel reisil oli õigupoolest terve eellugu. Lubatagu meenutada seda aprillikuist postitust siin, sest sellest sai kõik alguse.

Selles postituses kirjeldatud kokk Alar võttis nimelt samal õhtul täitsa ootamatult minuga ühendust, tänas heade sõnade eest ja kutsus mu maikuus Viirelaidu peakoka õhtusöögile, et saaksin tema toidusümfooniat nautida veel laiemas ulatuses, kui tookord Kuressaare GoSpas. Ja loomulikult ma võtsin kutse vastu.

Selle sümfoonia partituur oli niisugune.

menüü.jpg

Ja miljöö nägi välja selline. Ootame algust.

lauas.jpg

Ning loomulikult nautisime taas meistriteost. Jah, täpselt nii, nagu veedad õhtul mitu tundi teatris või kontserdisaalis elevusest ja naudingust hinge kinni hoides, saab nautida tõelist elamust andekalt ja oskuslikult tehtud toidust kõigi kaheksa käigu jooksul.

Viimane magustoit oli isetehtud kompvekid, serveeritud paekivil. Ja sõnum mu kohvitassil on väga õige.

magustoit kivil.jpg

Loomulikult ei saanud ma teisiti, kui pidin pärast peakokaga pilti tegema.

Alariga.jpg

Ööbisime sinnasamma majakavahikompleksi ehitatud külalistubades ja hommik saabus päikseline ning soe.

majakas.jpg

vaade merele.jpg

Oh, kui hea, et ma lõpuks sellest Viirelaius käimisest kirjutada sain. Tahtsin seda ju kojujõudmisest peale, aga nagu ma juba ütlesin – kõik lihtsalt hakkas üle pea käima. Nüüd aga saab ehk jätkata tavapärases rutiinis, ma loodan.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: