Jälle olen kuu aega kuritegelikult loid olnud blogi suuna peal, aga üldse mitte sellepärast, et midagi poleks juhtunud ja aiaski kõik seisaks, vaid otse vastupidi. Kui kogu aeg juhtub igasuguseid asju hirmsa kiirusega, siis on inimene liiga hõivatud neile reageerimisega. Reflekteerimiseks, st blogistamiseks, ei jagu siis enam aega ega energiat. Ressurss läheb mujale.
Nii ongi nüüd kuu aega jälle olnud.
Endalegi ootamatult ja täiesti planeerimatult võtsime Inga käest uue koera tädi Tötsule vanaduspäevil toeks. Heal koeral palju nimesid, ja see sünnipärane ning õige on Darling Celly’s Lady Salisburg, koduse hüüdnimega Helena, ning meil muutus ta kohe ja automaatselt Leenuks, et paari päeva jooksul pikeneda Laku-Leenu-Vunta-Väntaks,
Siin oleme alles kaalutlemisjärgus ja külaskäigul. Ma söön jäätist hulga suurepäraste koerte keskel.
ja Leenu, kes siis veel oli Helena, magab õndsat und oma venna Henry kõrval.
Siis ta mahtus hoopis vabamalt sülle kui nüüd kolm nädalat hiljem.
Ja siis tõimegi ta ära. Kutsika puhuks ehitas Ott terrassipiirde ringi ja tegi värava ette. Nüüd on terrass ühtaegu koeraaedik. Sest teadagi – võtab ju aega, enne kui koeralaps õpib krundi piiridest kinni hoidma. Aeda meil ju ümber ei ole ja ausalt öeldes olen ma päris mures tema turvalisuse pärast, kui ta Kõssa kannul peaks üle põllu metsa põrutama. Või suure tee peale uitama.
Muidugi me teeme iga päev selle nimel kõva trenni, et niisuguseid koledaid asju ei juhtuks. Ja arukas tegu see kutsika toomine ka kindlasti ei olnud, sest sellega seoses on mu ööpäevades jälle umbes 3 tundi vähem aega. Kogu see koeratitega tegelemine võtab omajagu. Aga see on nagu iga titega – kasvamine käib ruttu ja tasapisi läheb kergemaks. Ükskord on möllumängud mängitud, närimised näritud ja muud pahandused ka kõik ära tehtud, reeglid õpitud, käsklused selged ning täitmiseks, ning siis saavad inimesed jälle rohkem hõlpu.
Seda peab ka veel märkima, et see kutsikas on vist pigem spanjel kui chow chow, sest ta ainult hüppaks ja roniks igale poole ja pürgiks kõrgustesse. Roniks diivanilt ka raamaturiiuli otsa, et Kata sealt kätte saada. Sest millegipärast kassid ei taha ju koeraga mängida, ei tea küll, miks?
Selle möllu kestel lõpetas mu tütar ülikooli cum laude ja võõrustasime selle piduliku sündmuse auks sõpru ning sugulasi.
Pildi panen sellise, kus ta istub koos kauni koeraga. Sest sammaste ees üles võetud pidulikul ülikoolilõpufotol teeb ta mingit imelikku preili Pirtspeki nägu ja üritab akadeemiline ning tõsine välja näha. Pilt koeraga on hulga parem.
Mina toimetasin selle möllu kestel kaks väga paksu raamatut, millest üks oli hea, teine aga halb. Ja tegelesin ogoroodinaga, kus sel aastal toimub täiesti uskumatu ulatusega vesiroti- ja mutirünnak ning kus iga hommik on vaja tegeleda jälle õhkusõidetud taimede mulda tagasi vajutamisega.
Samuti on viimase kuu aja sisse mahtunud tütre ärakolimisüritus – ta on kuidagi jälle niikaugel, et jooksvad sissetulekud võimaldasid taasalustada iseseisvat elu, nii ta endale linnas elamispinna leidiski ja me tegelesime selle sisustamise ja kolimisteenuse osutamisega. Oli vaja leida talle sinna mitu mööblitükki ja muud pudi-padi … aga noh, sai tehtud, sai paika. Võib-olla sügisel, kui aiatöödest hõlpu saab, jõuab talle sinna ka uue tapeedi panna, aga see pole eluküsimus. Kirjutuslaud ja voodi olid eluküsimus.
Iluaiast on hakanud aga juba hoopis rohkem rõõmu olema kui kolmel eelneval aastal. Pikal paraadpeenral hakkab kujunema oma nägu, kuigi kõik on praegu veel nii hõre, nii hõre.
Keldrimäega ei ole ma kuu aja jooksul suutnud sammukestki edasi liikuda. Pärast madalate aediiriste õitsemist on see ka üsna lage ja õievaene lugu. ma pean selles osas midagi ette võtma. Nelke läheks vaja.
Jaanipäevad on siin hingematvalt kaunid. Taevast on nii palju, ja kogu see muutumine õhtust ööks ja taas hommikuks on nii hästi näha ja nauditav. Olime väikese seltskonnaga, ei mingit suurt mürtsu seekord.
Selle pildi tegin terrassilt paraadpeenra suunas täpselt südaööl.
Reedese päeva veetsin nüüdsama aga Tartu linna päeva raames toimunud autorite raamatulaadal koos mitmekümne otsesema ja kaudsema kolleegiga.
Eks ma edaspidi katsu jälle paremini järje peal püsida. (Ma ei tea, mitmesajandat korda ma seda juba luban siin?)
Aidi Vallik avalikult 