Ma ei hakka parem jälle vabandama, sest igasugused vabandused mitteblogimise pärast on minu puhul ilmselt ammu devalveerunud.
Sel suvel ei jõua lihtsalt oma asjadega mitte kuidagi, ja pange tähele, ma ei räägi ainult blogimisest. Projektid, mis kevadel plaanisin see suvi aias lõpule viia või ära teha, on tegemata. Isegi korralikumatele taimeostudele ei ole jõudnud. Tööasjad kuhjuvad ja käivad üle pea, ei püsi järjel nendegagi, nii nagu peaks. Hoidistega pole veel alustanudki, sest vesirotirünnakud on suures osas ka mu teise lavakurgikülvi hävitanud ja sealt mõne taime pealt tuleb nii natukesehaaval, et pole hakanud ette võtmagi. Kutsikas läheb igal võimalikul juhul ülekäte, ja sellepärast, et ei läheks, peab temaga siin kord olema nagu Viiburi sõjakoolis, aga kesse jaksab.
Mõtlesin, et hakkaks nüüd ikka seda suve algusest peale lahkama, nagu ta olnud on – ja et kutsikas Leenu on juuni algusest saadik olnud siin väga tooniandev element, siis temast alustakski.
Ta on hoopis, hoopis teistsuguse iseloomuga koer kui meie malbe ja leebe tädi Tötsu. nagu välja tuli, saime endale sellise dominandi ja alfa, et ohohoo, aga et mitte koer ei pea siin majas peremees olema, siis tuleb tema suhtes tegelda vahetpidamata teadliku enesekehtestamisega, valvsust kaotamata. Tädi Tötsule astus ta KOHE pähe, ja et alfa valitseb toitu, siis hakkas ta vaesel vanal tädikesel söömist keelama ja mitu korda ründas teda kohe väga kurjalt isegi, hammastega lõrisedes turja muudkui. Tädike ei osanud esimesed korrad isegi vastu anda, sest siiamaani ma kahtlesin ise ka, kas ta üldse teab, et tal hambad suus on.
Noh, nüüd on selgunud, et ikka teab, aga see muidugi tähendab seda, et kui üks ründab, siis tuleb vastastikune purelemine, ja kui kaks emast kaklevad, siis see on tõsine asi ja eksistentsiaalne küsimus, mitte nagu isastel koertel mingi faa-faa. Nii et me ei saa ega tohi neid mingil juhul tõsiselt purelema lasta ja mõlemad peavad elama teadmises, et kaklemine on siin majas rangelt keelatud. Et Leenu on alati see, kes alustab, siis kohe pärast tema hammaste Tötsu turjast väljakangutamist läheb ta pisikesse ja pimedasse majapidamiskonkusse kartsa ja jääb sinna mitmeks tunniks järele mõtlema. Peab ütlema, et see on aidanud. Ja ma usun, et me saame sellest söögi või kondi või käbi pärast ründamise kombest ükskord täiesti lahti ka.
Igatahes tema kasvatamine on üksjagu keerulisem kui Tötsuga omal ajal, sest ta on palju tugevam ja võimukam natuur, ja palju aktiivsem. Palju-palju aktiivsem. Mis tähendab, et ta suudab leiutada uusi ja uusi võimalusi pahandust teha. Tõeline rüblik. Et seda kõike kuidagi tasandada, muudkui tegeleme ja treenime, sest pidev ja järjekindel üldise kuulekuse trenn on sellise iseloomuga koera juures lihtsalt hädavajalik, kui ei taha endale 10 aastat kestvat probleemi. Et me oma varasematest koerapidamistest oleme ikka midagi õppinud ka, siis õnneks me päris pimeduses ei koba, aga vahel saab mõistus otsa küll ja käed langevad jõuetult rippu.
Kui enne sai pärast ärkamist tunnike toibuda ja kohvi juua ja siis paariks tunniks aeda tööle minna, ning seejärel tuppa lauatagatööle tulla, siis nüüd on need hommikused tunnid sisustatud Leenu kantseldamisega. Et meil krunt piiratud ei ole ja tema iseloomu juures ei saa teda veel niipea ilma rihmata aeda jooksma lubada, siis näeb mu elu välja nii, et enam-vähem otse voodist kutsikaga õue pissile ja esimesele ümberkrunditiirule, siis trenn ja sõpruse kinnitamiseks natuke mängu, siis kutsika hommikusöök, siis uus pissiring, ja alles siis saan aeda tööle – aga tegelikult peaks juba kirjutuslaua taha hakkama suunduma. Nii on kõik see elu seoses kutsika tulekuga mul mitu tundi napimaks nihkunud ja ime siis, kui ei püsi järje peal enam millegagi.
Igatahes me oleme tema argusest (sest algul, kui ta tuli, kartis ta igasuguseid asju, niitmist ja kasvuhoone ust ja voolikukäru ja punast ämbrit ja kurge ja küünarkarguga Muhedikupapat ja nii edasi) suutnud väga ilusasti jagu suutnud saada – käisime paar õhtut tagasi päris lähedalt isegi seisvat kombaini vaatamas –, oleme õpetanud ta rõõmuga autosõite tegema ja profülaktiliselt oleme käinud ka loomaarsti juures teda selle olustikuga ja laua peale tõstmisega harjutamas, sest kui ükskord tõesti arstiabi vaja on, siis peab koer ju laskma arstil endaga igasuguseid asju teha. Leenu tunneb ja motiveerituse tasemest olenevalt täidab kenasti seitset elementaarset käsklust ja suhtub inimestesse sümpaatiaga ning sõbralikult ning nendega suheldes enam oma kutsikahambaid ei kasuta. (Kuigi peab ütlema, et nädal tagasi sai Ott siiski täkked sõrmedesse, kui riidu läinud koeri lahutas, ja mind üritas Leenu nädal tagasi küünelõikamise ajal peast hammustada. Tema vabanduseks peab ütlema, et mõlemal juhul oli ta afektiseisundis ja täiesti endast väljas. Kuidas ta küünelõikuse ajal õpetada rahulik olema, seda me pole veel välja raalinud.)
Harjutame teda ka kammimise ja tabletivõtmistega – kõik on eluliselt vajalikud oskused, mis ei tule niisama.
Ja nagu kasvataja ütles: see koer vajab nüüd küll regulaarset pesemist, mitte ei ole nagu lühikarvalise tädi Tötsuga. Nii et käisime kasvataja juures ka korralikku koerapesu õppimas. Siin on ta just duši alt tulnud, märg nagu rääbis, ja ootab föönitamist, kuigi tahaks hoopis meelsamini koos oma vana karjaga õue möllama minna.
See on hästi hea asi, et me kasvatajaga nüüd nii üsna lähestikku elame, et vajaduse korral saab Leenu sinna hoidu ja vana karjaga mängima viia. Kasutasimegi seda võimalust, kui juuli lõpupäevil Läänemaale vanaema matustele pidime minema. Aga mu vanaemast järgmises postituses. Kui ma suudan sellest kirjutada.
Igatahes selle pildi peal on Leenu koos oma ema Titaga. Nad on juba üsna ühesuurused.
Ja ühekorra käis kasvataja meil ise ka külas koos Leenu vennakesega. Nad on ikka väga, väga sarnased. Nagu õde ja vend 😀
Tegelikult põhiprobleemid praegu ongi see toidu ja kondiga seonduv suhtlemine tema ja tädi Tötsu vahel, ning see, kuidas ta õpiks krundi piires püsima ka siis, kui rihma otsast lahti saab. Aga selle viimaseni on meil veel pikk tee minna ja palju harjutamist ees.
Täna sai Leenu kuus kuud vanaks ja ühtlasi on tal esimene jooksukas. Suur tüdruk juba.
Aidi Vallik avalikult 