19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.
Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.
Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.
Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.
Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.
Tema ja vanaisa pealt ma õppisin, kuidas ollakse pikaajalises õnnelikus abielus.
Tema pealt ma õppisin, kuidas vastutatakse oma perekonna eest.
Tema pealt ma õppisin tegema tööd, nagu homset päeva ei tulekski.
Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.
Kuigi ma jonnisin tema vastu tihti ja trotsisin teda teismelisena, küpsetas ta mulle ikkagi pannkooke, kui koju tulin, ja ma ei tundnud end nende väärilisena.
Tema marineeritud praeräimed olid maailma kõige paremad.
Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.
Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.
Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.
Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.
Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.
Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.
Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.
See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.
Vanaema puu oli alles.
Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.
Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.
Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.
Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.
Selle tüved on nii jämedad, et isegi ei usuks, et need elupuule kuuluvad.
Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.
Ka noor perenaine on köögiviljamaa osas kastide usku. Ja veel milliste kastide! Imeilus!
Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.
Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”
Ma olin nii üllatunud ja nii rõõmus.
Vanaemaga on vist tõesti kõik hästi.
Aidi Vallik avalikult 