See suvi. Vanaema lahkumise suvi

19. juuli hommikul, kui ma päikesepaistes terrassil istusin ja alanud päeva jaoks peas plaani kavandasin, helistas mu vend ja andis teada, et mõne tunni eest oli surnud mu vanaema. Seesama Palivere vanaema, kes mind ja venda kasvatas kõik need aastad, kui ema ülikoolis käis, kelle juures oli minu lapsepõlvekodu. Minu vanaema.

vanaema .jpg

Vanaema elas erakordselt pika elu. Ta on sündinud 1918. aastal, oktoobris olekski saanud 100-aastaseks. Aga ta jaks oli juba paar aastat üsna otsas. Kui ta veel 95-aastasena veetis pikad päevad kõplaga aias, siis viimased aastad möödusid tal juba tubases tugitoolis ja päris lõpus lausa voodis.

Selles mõttes ei olnud tema lahkumine ju ootamatu. Aga see oli ikkagi … ootamatu. Ikkagi olin oma lapselikul moel oma peas kujutlenud teda justkui igavesena. Kellenagi, kes oli alati olemas olnud, ja jääb alati olema.

Vanaema oli see, kellele ma verinoore 20-aastase abielunaisena jooksin telefoniputkast helistama, et küsida, kuidas tehakse jahukastet või peedisalatit, või mida teha, kui ma olen riidekapis avastanud koid või jahukotist kuivaputukad. Kuigi ma lapse ja teismelisena mässasin tema sirgjoonelise ja kõikvõimsa perekonnajuhtimise vastu kõvasti, oli just vanaema see, kellelt ma täiesti teadvustamatult võtsin omaks ettekujutuse, kuidas perekonnaelu välja peab nägema ja milline olema perenaiseroll ühes majapidamises. Vanaema oli tugev ja jõuline naine, kuigi ise kasvult nii pisike. Aga tema juhtis kogu elu. Tema otsustas, tema ütles. Ja isegi kui vanaisa oli see, kes tegelikult ütles, siis ma ikkagi nägin seal taga niite, mis jooksid vanaema tarkadesse ja töökatesse kätesse.

Ta oleks võinud olla suure talu perenaine ja ta oleks sellega hiilgavalt hakkama saanud. Oma tarkuse ja töökusega.

Tema ja vanaisa pealt ma õppisin, kuidas ollakse pikaajalises õnnelikus abielus.

Tema pealt ma õppisin, kuidas vastutatakse oma perekonna eest.

Tema pealt ma õppisin tegema tööd, nagu homset päeva ei tulekski.

Tema pealt ma õppisin, kuidas hoitakse inimesi, kuidas hoolitakse. Kuidas võõrustatakse külalisi ja toidetakse oma tööväge. Kuidas toimivad õmblusmasin, kudumisvardad, sahver, kelder ja peenramaa. Kuidas pestakse pesu ja koristatakse tuba. Kuidas vikatiga küülikutele rohtu niita, puhastada seeni ja marju, keeta moosi, marineerida kurke ja kuidas sõtkuda saiatainast.

Kuigi ma jonnisin tema vastu tihti ja trotsisin teda teismelisena, küpsetas ta mulle ikkagi pannkooke, kui koju tulin, ja ma ei tundnud end nende väärilisena.

Tema marineeritud praeräimed olid maailma kõige paremad.

Kui me veel päris väiksed olime, siis ma mäletan, et vanaema lesis meie juures voodis, kuni me magama jäime. Et me omapead teisel korrusel ei kardaks.

Vanaema luges eluaeg palju, ilma raamatuta ei läinud ta õhtul voodissegi. Ta armastas raamatuid. Ja ma tean, et ta lapsena oli katsetanud ka kirjutamist. Olen oma silmaga näinud ühes esimese vabariigi aegses Laste Rõõmus üht tema kirjutatud jutukest – ajast, kui ta käis veel Kasti algkoolis. See ajakirjanumber peaks praegu veel Paliveres vanaisa toas kapis alles olema. Aga vanaema ei rääkinud ise oma kirjutamisest küll kunagi. Ma usun, et tema elu lihtsalt läks nii, et kirjutamisele pühendumine ei olnud võimalik. Aga võib küll olla, et kuidagi on minu geeniahelas kombineerunud vanaema lapsepõlveaegne kirjutamisharrastus ja teise suguvõsapoole pealt vaarema Kata loomusund lugusid välja mõelda ja rääkida.

Minu ja vanaema ühine saladus oli see, et mõnikord me kahekesi kuulsime või nägime midagi, mida teised keegi ei kuulnud ega näinud. Aga me ei rääkinud sellest ka omavahel kunagi, ainult vaatasime teineteisele siis otsa. Ja teadsime pilgust, et teine kuulis või nägi seda ka.

Ma mõtlesin kogu aeg, et kui vanaema siitilmast ära läheb, tuleb ta mulle seda kuidagi ütlema. Kui isa suri, siis koputati ju tugevasti nii eesukse kui meie magamistoa akna peale, me mõlemad Otiga kuulsime seda. Aga vanaema ei tulnud märku andma. Ma ei näinud isegi seda unes ette, ei saanud ühtegi märki. Hoopis vend helistas paar tundi hiljem.

Matusetalitus peeti järgmise nädala lõpus kahes osas, alguses tema ja vanaisa poolt Palivere liivadele rajatud kaunis koduaias ja pärast Lääne-Nigula kirikus. Ta sängitati Leediküla kalmistule vanaisa kõrvale.

 

haud.jpg

Peielauas rääkis tema kadunud õetütre poeg mulle, et vanaema lapsepõlvekodus Nõmmel on veel alles ja elus see õunapuu, mille vanaema isa tütre sünni puhul istutas. Sinna perre sündis kolm tütart, igaühe sünni puhul istutanud minu vaarisa Jaan õunapuu. Vanaema oli õdedest viimane, kes elus – samuti tema õunapuu oli veel ainsana teiste hulgast alles.

Saate aru, ligemale 100-aastane õunapuu! Õunapuude tavapärane eluiga on ju hoopis lühem. Enamasti 60 – 70 aastat. Aga see õunapuu elab ja kannab veel.

See andis mulle põhjuse järgmise Läänemaa-sõidu ajal Nõmmelt läbi minna. Ma polnud seal käinud üle kümne aasta. Ka vanaema ise polnud sinna oma elu lõpus enam aastaid saanud, tervise pärast. Aga Nõmmel elab praegu tema noorima õe tütrepoja pere.

Vanaema puu oli alles.

memmepuu.jpg

Et vilja olevat ta hakanud ikkagi järjest vähem kandma, siis minu külaskäigu ajaks oli puu otsa jäänud veel vaid viimane herilaste poolt sissesöödud auguga õun. Pererahva lahkel loal sõin ma selle lõpuni. Ja siis võtsin mõne selleaastase vesivõsu, et lasta see ühel oskajal pookida või silmastada uuele alusele. Et istutada see enda aeda. Et vanaema oleks oma õunapuu kaudu veel minuga.

Mis sorti see õunapuu on, ei oska küll arvata. See on sügisõun, viljad  väga suured. Kuju meenutab ‘Härjasüdame’ tomatit, maitse meenutab natuke ‘Valget klaari’. Aga see ta kindlasti ei ole. Õun on roheline, ilma punaseta. Õhukese koorega. Viljaliha väga mahlane ja magushapu.

Võib-olla järgmisel aastal õnnestub sealt puu otsast ka mõni terve vili kätte saada ja Pollisse määramisele viia. Mis sort see võib olla, mida istutati 100 aasta eest tütre sünni puhul taluaeda? Tunneks keegi üldse selle ära? Sest arvata võib, et see sort on juba üsna tundmatuks muutunud, paljundusest ja levitamisest ammu väljas.

Nõmmel kasvab ka väga, väga vana elupuu. Ilmselt samuti istutatud vaarisa Jaani poolt umbes 100 aastat tagasi.

elupuu1.jpg

 

Selle tüved on nii jämedad, et isegi ei usuks, et need elupuule kuuluvad.

elupuu.jpg

Viimastel aastatel rääkis vanaema Nõmmest ühtepuhku, igatses sinna tagasi, igatses vaatama minna. Ei saanud ju enam. Jalad ei kandnud ja jõudu ei olnud. Aga ma olen kindel, et tema hing oleks rõõmustanud, nähes, kui ilus on Nõmme praegu. On veel palju ilusam kui mu lapsepõlveaastatel, kui seal elas vanaema poissmehest vend üksinda. Vanaema oleks väga õnnelik olnud, teades, et Nõmme praegune noor perenaine on samuti pühendunud aednik nagu tema ise oli, nagu mina olen, ja et Nõmmele on rajatud suur iluaed.

nõmme.jpg

Ka noor perenaine on köögiviljamaa osas kastide usku. Ja veel milliste kastide! Imeilus!

kastpeenrad.jpg

Mu hing oli kerge ja rõõmus, kui sealt õunapuuokstega kodu poole edasi sõitsime. Maailmas on asjad korras. Vanaemaga on hästi.

Ja millalgi ma nägin teda ka unes, üks ja ainuke kord. Ainult ma ei mäleta, kas see oli enne või pärast meie Nõmmel-käiku. Kas see oli augusti lõpu- või septembri alguspäevadel. Ma nägin unes, et olin Paliveres, istusin vanaema voodi kõrvale temaga juttu rääkima nagu ikka viimastel aegadel seal käies, aga vanaema tõusis voodis oma öösärgis neljakäpakile ja upitas, tagumik ees, jalad voodist põrandale – nagu lapsed voodist välja tulevad. Ise ütles asjaliku ja täiesti selge häälega: “Ma mõtlesin, et tõusen nüüd üles, lähen välja.”

Ma olin nii üllatunud ja nii rõõmus.

Vanaemaga on vist tõesti kõik hästi.

 

 

 

 

Advertisements

Läbi põlenud, kuid taas toibumas

Ma olen hulk aega juba mõelnud, mis mul sel suvel ometigi viga on olnud. Kevadest saadik on ainult mingi nüri pusimine iga asjaga, miski pole käes lennanud ega vuhinaga edenenud, nagu võiks ju. Eks see kukkumine on ka mu blogist väga selgelt näha. Ja ma usun, et see oli ikkagi siiamaani mu kevadine läbipõlemine, kui ma end paljude väga mahukate ja intensiivsete kirjatöödega läbi küpsetasin (filmiprojekt, filmikoolitusprogramm, lugemiku lõpetamine, seriaalid …). Kevadel, millalgi mais, ütlesingi lõplikult üles oma koostöö “Suletud uste” asjus, “Saladused” oli juba veidike varem lõpetatud. Siis ma tundsin läbipõlemist väga selgesti ja selle ka oma äraütlemise põhjenduseks tõin. Aga ma poleks uskunud, et see ei lähegi niisama lihtsalt ja ruttu üle, kui ma arvasin, vaid kestab jõuetuse, tahtetuse ja loiduse näol läbi terve kuuma ja kauni suve.

Tegelikult sattusin lugema üht põhjalikumat artiklit läbipõlemissündroomist ja seal väideti, et sellest taastumiseks võib minna isegi kuni aasta.

Ma siiski loodan, et nii hull see asi minuga ei ole. Seda enam, et nüüd, sügise hakul, ma tunnen, et olen ennast ikkagi taas üles leidnud ja hoog on sisse tagasi tulnud. Või on see hõiskamine enne õhtut?

Igatahes olen ma suutnud ennast taas igal rindel kätte võtta ja tunnen jälle, et mu asjad on mu kontrolli all tagasi. Mitu raamatut on sel sügisel ilmumas, ja aias tuhnimine ja möllamine on jälle nauding ning mäng.

Aiale ei olnud see suvi muidugi hea. Kevadel need vesirotid … ja 1. mail läks uskumatult soojaks ja mõnusaks. Ja kuivaks. Meie kandis tuli maikuus ainult üks korralik umbes kaheteisttunnine vihm, ja edasi kahel päeval vaid lühikesed sahmakad. Juunis tundus, et läheb niiskusega siiski paremaks: kuu esimesel dekaadil tuli algul küll vaid lühike vihmahoog, aga dekaadi lõpus andis lausa kolmel päeval järjest äikesevihma. Siis aga temperatuur kukkus ja saabus aiapidajate õudusunenägu: hilisöökülm. 13. juuni hommikul oli mul siin maa kahutanud ja mul oli väga hea meel, et ma kõrvitsaid veel kasvuhoonest välja polnud istutanud. Sel ööl võttis külm ka mõne juba õue suvitama viidud toataime. Enne seda oli mai algusest saadik ju nii soe olnud!

Järgmised vihmad saabusid jaanipäeva paiku – klassika. 21., 22. ja 24. juunil sadas korralikult. 25., 29. ja 30. juunil sadas veel üksikuid lühikesi hooge. Juulikuus aga läks asi käest ära. Sadas küll tervelt kuuel päeval juulikuus – aga iga kord vaid umbes 15- minutilise tagasihoidliku sagara. August jätkas samamoodi kuival ja kuumal kursil kuni kuu keskpaigani, mil saabusid vihmad, millel oli juba vihma nägu.

Aga kahju oli muidugi juba sündinud. Hoolimata sellest, et ma lohistasin vihmutit mööda aialahmakat ringi nagu segane, läksid paar noort sellesuvist istutust ikkagi looja karja. Ja mõni eelmisel aastal aeda toodud pisike okaspuu, millest mul on väga kahju. Näiteks Serbia kuusk ‘Pimoko’ ja hall nulg ‘Archer’s Dwarf’. Vihmutist jäi väheks.

Noh. Aastad ei ole vennad. Vast õnnestub järgmisel aastal paremini.

Ka pildistama olen sel suvel laisk olnud. Juunikuiseid pilte olen natuke näidanud eespool, aga siin ka mõned juulikuust, kui puhkesid monardad ja varasemad floksid, liiliad ja päevaliiliad. Kuiva tõttu olid nad kõik aga hoopis madalamad ja lahjemad kui muidu. Vorm oli nõrgavõitu. Ja mu paraadpeenras on ikka veel pilt hõredavõitu, sest paljud taimed seal on alles õige pisikesed või neid polegi veel.

liiliate aeg.jpg

Sauna ees õitseb elulõng ‘Huldine’, mille kolides Haapsalust kaasa tõin, seal on ka Futult saadud valge astilbe ja samuti Haapsalust kaasa kolitud hosta ‘August Moon’, mis kannatab täispäikeses elamist üsna hästi.

saun.jpg

PK suvel.jpg

südasuvi PPs.jpg

Esimesed gladioolid sain kahe kasvuhoone vahelt sünnipäevale minnes kaasa korjata 1. augustil.

gladioolid.jpg

See ongi see vahe, mida ma aprillikuus katsin ja matsin, nii et põlved ära külmetasin.

KH vahe.jpg

Südasuvised udud on nii imelised.

südasuve udu.jpg

juuniöö.jpg

Ogoroodinat vaadates hakkab natuke imelik, kui meenutan, et kolm aastat tagasi kevadel oli see veel täiesti metsik, künklik ja üdini umbrohtunud kesa. Aga sel aastal saime esimesed üksikud õunadki.

ogoroodina.jpg

See suvi meeldis soojalembestele köögiviljadele muidugi eriti. Lattoad ei ole aastaid juba mul nii hästi elanud.

Blauhilde.jpg

Eelmise aasta arbuusovka kaevasin omale puukoolipeenraks, kus juurdunud pistikuid edasi pisikesteks puudeks-põõsasteks kosutada, nii et neid parki või mujale murusse istutada annaks.

puukoolipeenar.jpg

Septembris on aga elu selline, et paraadpeenras möllavad nüüd astrid, krüsanteemid ja lilltubakad, saialilled ja kukesabad. Ja veel üht-teist.

PP sept.jpg

septembriPP.jpg

Keldrimäel on aga praegugi vähe õitsejaid. Ma pean selles osas midagi ette võtma, et seal pärast kevadet ka midagi vastu säramas oleks.

keldrimägi septembris.jpg

Siia ma tahtsin tekitada sellist halli ja punase liikumist. Aga paremal ja vasakul olevad hallid roomavad kadakad on praegu selle mulje tekitamise jaoks siiski veel liiga väikesed. Las kasvavad. Mõni punane õitsev tutt oleks aga nende vahele tõesti väga vajalik.

hallpunane.jpg

KM uus osa.jpg

Nulgude eest peenrast tuleb mul need koledaks läinud habenelgitüükad välja kaevata. Järgmisel aastal on neil õitsemine nagunii juba kehv. Nad annavad oma parima siiski noorte taimedena, oma elu teisel aastal. Kui ma nad eest reast ära võtan, siis paistaks jorjenite möll hoopis paremini välja.

NE septembris.jpg

Lõkkeplatsipeenras on püsikud veel väiksevõitu ja hõredalt. Sellepärast istutasin kevadel siia lilltubakad ja kalifornia magunad. Vasemal pool on ainult mu noorukesed püsikud. On ikka hõre lugu küll. Tagapool paistavad pisikesed okaspuud, kõik alles allameetrimehed. Läheb veel mitu aastat, enne kui nemad oma nägu ja tegu hakkavad näitama. Aga nende selja taga olevale põllule külvatud talivili on tõesti ilusasti idanenud.

LP sept.jpg

Iiriste tapalaager. Lõikasin nad tagasi, aga huvitav, palju neid siis sellel talvel välja läheb? Igatahes seni, kuni ma pole oma uut iiriseala valmis teinud, ei tule siia majapidamisse enam ühtegi suureõielist aediirist suretamisele. Sest nagu välja tuli – see koht hoiab niiskust. See on tõeline anomaalia, sest on ju kallak, aga näe. Muld on seal peaaegu alati niiske. Tõsi, sellesuvise suure põua ajal läks ka siin kuivaks. iiristele meeldis. Aga nüüd ei ole juba mitu nädalat siin pinnas kuivanud hetkekski.

iiriste ala.jpg

Aiamaal koristan vaikselt saaki ja valmistan kasutusest maha läinud peenraid talveks ette.

AM septembris.jpg

AM sügiseks valmis.jpg

Kavatsen kõik peenrakastid, millest saak koristatud, talveks põhu alla panna. Ma kujutan ette, et see hoiab ära salakavala umbrohukasvu hilistel sügis- ja varastel kevadkuudel, ja kevadel võib olla hirmus hea,kui ei pea alustama kaevamisega, vaid võib fokini kohe pehmesse ja niiskesse maasse lüüa. Sest põhukate takistab ka kevadise lumesulavee äraauramist.

Näide põhumultši otstarbekusest. See on koristatud põldubade peenrakast. Külviridade vahed olid multšitud, aga külviread ise mitte. Ja kohe on näha, kuhu umbrohi kasvab ja kuhu ei. Paremal pool olen poeaaegu terve rea juba ära rohida jõudnud, fokin on ka vartpidi näha.

multsiga ja ilma.jpg

Üks mu kallisasjake, pisike valge mänd ‘Louie’ läheb sügise edenedes järjest kollasemaks. ta peabki niimoodi tegema, sellepärast ma teda ju tahtsingi.

Louie.jpg

Drummondi vaher võtab vist eeskuju tagantpoolt paistvast vanast vahtrast ja arvab, et kasvada tuleb ühele poole.

ühele küljele.jpg

Täna õhtul, kui end vihmahoo puhkedes aiast tuppa sättisin, ilmus taevasse vikerkaar head õhtut soovima.

vikerkaar.jpg