Esinemishooaeg on alanud ja üks auk jälle lapitud

Esmaspäeval oli mul kaks toredat kohtumist oma noorte lugejatega Abja-Paluojas Abja gümnaasiumis. Alguses algkooliosale ja pärast vanematele.

Abja-Paluojas.jpg

abja suuremad.jpg

Ma hakkasin siin mõtlema, et ma isegi ei tea, kummale vanusegrupile mulle rohkem meeldib kõnelda. Mõlemal otsal omad eelised ja omad trikid, huvitav on ikkagi ju mõlemaga, mõlemad on omamoodi armsad. Lihtsalt mul on neile erinevad jutud.

Laua-taga-töö on sel nädalal seisnenud Heliose kirjastusele ühe tõlkelasteraamatu toimetamises. See oli kuidagi hoopis tüsedam purakas, kui ma algul arvasin. On selline omamoodi lasteraamat, poisteraamat, otsapidi ehk liigitub ka aime alla. Praegune (töö?)pealkiri on “Lood poistele, kes julgevad teha teisiti”. Ja see on ka sedasorti lasteraamat, et võib ilmudes palju poleemikat tekitada meie ühiskonnas teatud tundlike teemadega seoses. Ootan põnevusega. Eile sain selle enda mõõdupuude järgi korda ja see läks tõlkijale ülevaatamiseks, uuel nädalal tuleb veel korraks minu kätte tagasi, siis on vaja muudatused ära kinnitada ja käsikiri puhastada ja kirjastus võib küljendaja tööle panna.

Samuti on viimased kaks nädalat läinud jälle ühe minu enda raamatu küljendamise ja trükifailide ettevalmistamise tähe all. Üks pisike muudatus veel kaanefaili salvestada, ja siis ma saan trükimaterjalid täna üles laadida ja trükikoda saab trükipressi (või hiigelprinter :D) huugama panna. Ja siis on kuu lõpuks müügis ka minu hullude loomaluuletuste kogu “Kust said?” koos Urmas Nemvaltsi illustratsioonidega! Selline tuleb kaanelaotus (esi-ja tagakaas koos):

KUST SAID kaaned väiksem.png

Selle nädala suurte saavutuste hulka tuleb kahtlemata arvata ühe suure augu likvideerimine. Kes meil on käinud, need teavad, et meil on õue servas selline vana vabariigiaegne savist kuivati (pilt ongi tehtud kohe kolimise järel talvel) …

savimaja.jpg

… mille teises, sissesõiduteepoolses otsas haigutas üüratu auk. On haigutanud siiamaani.

algul.jpg

Nüüd õnnestus leida hea ja osav inimene, kes oskas selle augu ja läinud aastal hangitud palgid omavahel kokku panna. Nii et kolmapäeval läks lahti …

esimene päev.jpg

ja eile edenes …

teine päev.jpg

… ja nüüd on pilt hoopis parem! Rääkimata sellest, et vihm ja lumi ei saja sealt enam sisse, mis on savimaja tervisele märksa kasulikum.

valmis.jpg

Kaks lauda jäi sinna üles veel Otile paika naelutada.

Ja see pilt muutub tulevikus veel niipalju, et need valged Narva plokkidega enne meie tulekut lapitud kohad ja see alumine tsemendiga kaetud kiviosa lähevad punase savikrohvi alla. Et jääks mulje, nagu need palgid kinnituksid savisse. Et meil ka suur ait kohe selle vastas on palgi ja punase savi kombinatsioon, siis peaks see päris kenasti ansamblisse minema.

Väga hea tunne on, kui üks ammu planeeritud asi lõpuks tehtud saab!

Kui nüüd tänase Lääne Elu töö ka tehtud saaks, ja raamatu trükikotta. Sest tahaks ju täna veel õue ka mängima minna, ilm on ju imeline!

 

 

 

Advertisements

Sügisene botaanikaaed

Läinud nädalal kasutasin ära üht harvaks jäänud päikselistest päevadest, kui Ott nagunii linna arsti juurde pidi minema, ning sõitsin mehega kaasa. Mees läks arsti juurde, mina botaanikaaeda, sest kiskus nii hirmsasti. Mõtlesin, et heidaks enne veel pilgu peale, kui sügise kole järk kohale jõuab või külm kõik ära võtab.

Jalutasin ja uurisin ja mõtisklesin seal mitu rahulikku tundi. Hing lõi nurru ja silm sai nuumatud.

Püsikuala ei ole kesksügisel muidugi enam nii heas vormis, aga madal päike annab kõigele oma erilise sooja sära. Eriti kõrrelised on sügiseti just need särajad, päikesepüüdjad.

BAtiik.jpg

Roosamarjaline lumimarjapõõsas selja taga otsekui laiendab ja hajutab tugevroosa päevakübara mõõtmeid ja piirjooni. Minu meelest väga ilus. Kui lumimari suuremaks kasvab, siis läheb ilmselt väga võimsaks see vaatepilt (kui külm päevakübarat muidugi enne ära ei võta).

BApäevakübar.jpg

 

Metsataimede ala oma rahulikus korrastatud lummuses.

BAmetsaala.jpg

Niiske püsikuorg on suures osas tänu kõrrelistele veel sügiselgi nii lopsakas.

BA püsikuorg.jpg

 

Ja botaanikaaia kivila on alati kaunis. Igal aastaajal ja iga ilmaga. See mastaapne kallak ja kivid loovad niivõrd tugeva struktuuri, et see oleks juba iseenesest vaatepilt. Aga muidugi taimestus teeb selle lõpuni valmis.

BAkivila.jpg

 

Iiriste nõlv oma sügiseses vaikelus.

BAiiriste nõlv.jpg

Peeaegu et bonsai. Ma mäletan, et vaatasin küll sildi pealt, mis puuga tegemist on – aga või ma nüüd enam mäletan. Kas oli miski läätspuu? Eks teinekord uurin jälle, ükskord peab ju meelde jääma.

Bavarjuala.jpg

 

Varjunõlv. Ükskõik, mis ma selle kohta ka ütleks, poleks see piisav.

BA varjunõlv.jpg

 

Sügis suure tiigi ääres.

BAsuurtiik.jpg

Ja ma leidsin sealt ühe suhteliselt hiljuti istutatud lehise, millel oli veel valge lipikki kaelas. Sain teada, et see jääbki kääbusjaks. Ja ta on oma võrsetega nii tohutu armas. Ma peaks endale ka sellise nunnu hankima. Ainult et miks ma tobu seda valget lipikut ei pildistanud? Jälle ma arvasin, et sordinimi jääb meelde. Aga läks nagu ikka.

BAkääbuslehis.jpg

Pärast sain linnas tütrega kokku, Ott tuli ka lõpuks arsti juurest tagasi ja organiseerisime endale sulni perekondliku lõunasöögi.

Vahel võib aga tütre poole sattudes avastada, et ukse avab sulle ükssarvik.

ükssarvik.jpg

Kodus tegelen endiselt saagikoristusega ja ogoroodina talvevalmis seadmisega. Ei midagi uut. Peamiselt rõõmud.

kõrvitsad.jpg

 

Kapsastel ma lasen veel olla. Ma külvasin nad sel aastal hilja, alles maikuus, sest olin nii hõivatud oma filmiprojektiga ja siis veel see mai esimese poole Prantsusmaa-sõit. Aga kapsastele ei tee sellises kasvujärgus väiksemad öökülmad midagi. Las kosuvad veel.

punakapsas.jpg

Kuigi ühe sellise kena punakapsa (ainult et suurema) tõin ma üleeile siiski tuppa ja valmistasin sellest suurepärase magushapu kapsaroa. Hautasin koos õunte, punase sibula, punase veini ja palsamiäädikaga. Ahjust võetud lihakäntsaka kõrvale imetore.