Esmaspäeval oli mul kaks toredat kohtumist oma noorte lugejatega Abja-Paluojas Abja gümnaasiumis. Alguses algkooliosale ja pärast vanematele.
Ma hakkasin siin mõtlema, et ma isegi ei tea, kummale vanusegrupile mulle rohkem meeldib kõnelda. Mõlemal otsal omad eelised ja omad trikid, huvitav on ikkagi ju mõlemaga, mõlemad on omamoodi armsad. Lihtsalt mul on neile erinevad jutud.
Laua-taga-töö on sel nädalal seisnenud Heliose kirjastusele ühe tõlkelasteraamatu toimetamises. See oli kuidagi hoopis tüsedam purakas, kui ma algul arvasin. On selline omamoodi lasteraamat, poisteraamat, otsapidi ehk liigitub ka aime alla. Praegune (töö?)pealkiri on “Lood poistele, kes julgevad teha teisiti”. Ja see on ka sedasorti lasteraamat, et võib ilmudes palju poleemikat tekitada meie ühiskonnas teatud tundlike teemadega seoses. Ootan põnevusega. Eile sain selle enda mõõdupuude järgi korda ja see läks tõlkijale ülevaatamiseks, uuel nädalal tuleb veel korraks minu kätte tagasi, siis on vaja muudatused ära kinnitada ja käsikiri puhastada ja kirjastus võib küljendaja tööle panna.
Samuti on viimased kaks nädalat läinud jälle ühe minu enda raamatu küljendamise ja trükifailide ettevalmistamise tähe all. Üks pisike muudatus veel kaanefaili salvestada, ja siis ma saan trükimaterjalid täna üles laadida ja trükikoda saab trükipressi (või hiigelprinter :D) huugama panna. Ja siis on kuu lõpuks müügis ka minu hullude loomaluuletuste kogu “Kust said?” koos Urmas Nemvaltsi illustratsioonidega! Selline tuleb kaanelaotus (esi-ja tagakaas koos):
Selle nädala suurte saavutuste hulka tuleb kahtlemata arvata ühe suure augu likvideerimine. Kes meil on käinud, need teavad, et meil on õue servas selline vana vabariigiaegne savist kuivati (pilt ongi tehtud kohe kolimise järel talvel) …
… mille teises, sissesõiduteepoolses otsas haigutas üüratu auk. On haigutanud siiamaani.
Nüüd õnnestus leida hea ja osav inimene, kes oskas selle augu ja läinud aastal hangitud palgid omavahel kokku panna. Nii et kolmapäeval läks lahti …
ja eile edenes …
… ja nüüd on pilt hoopis parem! Rääkimata sellest, et vihm ja lumi ei saja sealt enam sisse, mis on savimaja tervisele märksa kasulikum.
Kaks lauda jäi sinna üles veel Otile paika naelutada.
Ja see pilt muutub tulevikus veel niipalju, et need valged Narva plokkidega enne meie tulekut lapitud kohad ja see alumine tsemendiga kaetud kiviosa lähevad punase savikrohvi alla. Et jääks mulje, nagu need palgid kinnituksid savisse. Et meil ka suur ait kohe selle vastas on palgi ja punase savi kombinatsioon, siis peaks see päris kenasti ansamblisse minema.
Väga hea tunne on, kui üks ammu planeeritud asi lõpuks tehtud saab!
Kui nüüd tänase Lääne Elu töö ka tehtud saaks, ja raamatu trükikotta. Sest tahaks ju täna veel õue ka mängima minna, ilm on ju imeline!
Aidi Vallik avalikult 