Sügisene botaanikaaed

2. okt. 2018 kell 11:18 (Aed, Uncategorized)

Läinud nädalal kasutasin ära üht harvaks jäänud päikselistest päevadest, kui Ott nagunii linna arsti juurde pidi minema, ning sõitsin mehega kaasa. Mees läks arsti juurde, mina botaanikaaeda, sest kiskus nii hirmsasti. Mõtlesin, et heidaks enne veel pilgu peale, kui sügise kole järk kohale jõuab või külm kõik ära võtab.

Jalutasin ja uurisin ja mõtisklesin seal mitu rahulikku tundi. Hing lõi nurru ja silm sai nuumatud.

Püsikuala ei ole kesksügisel muidugi enam nii heas vormis, aga madal päike annab kõigele oma erilise sooja sära. Eriti kõrrelised on sügiseti just need särajad, päikesepüüdjad.

Roosamarjaline lumimarjapõõsas selja taga otsekui laiendab ja hajutab tugevroosa päevakübara mõõtmeid ja piirjooni. Minu meelest väga ilus. Kui lumimari suuremaks kasvab, siis läheb ilmselt väga võimsaks see vaatepilt (kui külm päevakübarat muidugi enne ära ei võta).

 

Metsataimede ala oma rahulikus korrastatud lummuses.

Niiske püsikuorg on suures osas tänu kõrrelistele veel sügiselgi nii lopsakas.

 

Ja botaanikaaia kivila on alati kaunis. Igal aastaajal ja iga ilmaga. See mastaapne kallak ja kivid loovad niivõrd tugeva struktuuri, et see oleks juba iseenesest vaatepilt. Aga muidugi taimestus teeb selle lõpuni valmis.

 

Iiriste nõlv oma sügiseses vaikelus.

Peeaegu et bonsai. Ma mäletan, et vaatasin küll sildi pealt, mis puuga tegemist on – aga või ma nüüd enam mäletan. Kas oli miski läätspuu? Eks teinekord uurin jälle, ükskord peab ju meelde jääma.

 

Varjunõlv. Ükskõik, mis ma selle kohta ka ütleks, poleks see piisav.

 

Sügis suure tiigi ääres.

Ja ma leidsin sealt ühe suhteliselt hiljuti istutatud lehise, millel oli veel valge lipikki kaelas. Sain teada, et see jääbki kääbusjaks. Ja ta on oma võrsetega nii tohutu armas. Ma peaks endale ka sellise nunnu hankima. Ainult et miks ma tobu seda valget lipikut ei pildistanud? Jälle ma arvasin, et sordinimi jääb meelde. Aga läks nagu ikka.

Pärast sain linnas tütrega kokku, Ott tuli ka lõpuks arsti juurest tagasi ja organiseerisime endale sulni perekondliku lõunasöögi.

Vahel võib aga tütre poole sattudes avastada, et ukse avab sulle ükssarvik.

Kodus tegelen endiselt saagikoristusega ja ogoroodina talvevalmis seadmisega. Ei midagi uut. Peamiselt rõõmud.

 

Kapsastel ma lasen veel olla. Ma külvasin nad sel aastal hilja, alles maikuus, sest olin nii hõivatud oma filmiprojektiga ja siis veel see mai esimese poole Prantsusmaa-sõit. Aga kapsastele ei tee sellises kasvujärgus väiksemad öökülmad midagi. Las kosuvad veel.

Kuigi ühe sellise kena punakapsa (ainult et suurema) tõin ma üleeile siiski tuppa ja valmistasin sellest suurepärase magushapu kapsaroa. Hautasin koos õunte, punase sibula, punase veini ja palsamiäädikaga. Ahjust võetud lihakäntsaka kõrvale imetore.