Aidi Vallik avalikult

Eile hommikul sõitsin rongiga Tallinna ja esinesin Kalamaja Põhikoolis kuuendatele kuni üheksandatele klassidele.

Tore kool. Hea mikrokliima ja mõnusa atmosfääriga. Ja vanas majas. Oh, kuidas mulle meeldivad need ajalooliste hoonetega koolid! Leidsin netist varsti saja-aastase postkaardi selle koolimaja pildiga – ehitatud ajal, kui Kalamajas oli veel uskumatult palju vaba ruumi. Aga mu tähelepanu püüdis see vana pilt hoopis sellepärast, et praeguses fassaadivaates nii mõjuvad ja võimsad kõrged puud (nagu näha mu teisel lisatud fotol, mille leidsin Eesti Päevalehe veebist) on vanal pildil alles mõnemeetrised vitsakesed … Ilus ja sümboolne kuidagi.

Pärast veetsin mõne tunni Elina ja Joonas Sildre stuudios, kus me arutasime “Minu käte” kaanepilti, otsustasime paar tekstiplokki veel juurde kirjutada ja mõne lehekülje nende tarbeks lisada. Võtsin omaks kriitika näpu- ja sõrmejälgede äravahetamise osas ning selles osas muutsin teksti hoopis selgemaks. Seetõttu lisandus raamatusse ka lastele alati väga huvitav ja põnev päti pilt. (Et kuidas sõrmejälgede järgi pätt üles leitakse.)

Ja siis tulid Elinale pähe, et ka kätega tehtavad varjuloomad on aegade algusest saadik lapsi erutanud. Nii et tuleb ka need sisse kirjutada!

Selle kõigega ma täna tegelesingi. Pluss sekeldasin oma kirjavahetuse kallal, ja müüsin mõne raamatu jälle maha. Selline vaikne ja rahulik päev kulus pärast eilset pikka sõidupäeva vägagi ära.

Sest homme läheb jälle mürgliks, mille kõrvalt tuleb Lääne Elu töö ka enne õhtut ära teha. Ja saabki tehtud!

Arvake ära, kui mitu e-kirja ma oma tänase tööpäeva jooksul kirjutasin ja välja saatsin?

Praeguse arvestusega 32.

See ei ole ausalt öeldes normaalne elu. Õnneks tavaliselt ei ole nii. Aga vahel asjad kuhjuvad ja ühekorraga läheb mingi polundra lahti, kus ühe päeva jooksul pead muudkui hüppama ühe asja ajamiselt üle teisele ja siis jälle tagasi ja nii sa tõmbled õhtul veel selles asjaajamise adrenaliinitulvas.

Ja mitte midagi mõistlikku päeva jooksul tehtud pole tegelikult saanud, mis ajab veel vihaseks ka.

Tänase päeva meilivahetuste sisu oli kõnelda Elistverest vähegi mõistlikku kaugusse jäävate koolide ja raamatukogudega (kümmekond? Mõniteist?), et saata info raamatuesitlusest õpetajate ja õpilasteni ja muidu lugemishuviliste perekondadeni (raamatukogude kaudu).

Sest siit see tulebki – me Urmas Nemvaltsi, Oti ja Aveli Asberiga esitleme varsti Elistvere loomapargis minu fenomenaalselt head ja lõbusat lasteluulekogu “Kust said?”. Olete kõik oodatud!

Teine kirjavahetus hõlmas asjaajamist raamatute hulgimüüjate ja trükikojaga, kus täna sai valmis “Kuidas elad, Anni?” kevadise tiraaži juurdetrükk, sest see kevadine ports sai nüüdsama just otsa. Seega koostasin saatelehti ja koordineerisin logistikat, kuidas kõik oma portsud peaksid kätte saama.

Kolmandaks organiseerisin oma 28. novembri esinemisi Saaremaal. Pikk sõit, meretagune asi ja kaks esinemist Saaremaa eri otstes. Kellaajad. Mis kell siin ja mis kell seal ja kui palju aega võtab sõit siit sinna ja sealt tänna. Üleüldse, kuidas seda lavastada, et jõuda enne kaht esinemist Saaremaal sinna umbes viis tundi sõita, ja siis pärast tagasi ka veel. Mõistlik oleks siiski võtta kaks päeva ja emb-kumb öö Läänemaal sadamale lähemal veeta. Aga tütrel ülikoolis loengud, autoga ta ei sõida, nii et kes ja kuidas saab vahepeal koertega siin toimetatud? Õnneks saab kõik korda, see logistika sai paika. Ajakava Saaremaal tuleb tihedam, kui meeldiks ja mugav oleks, aga pole ka midagi hullu.

Neljandaks oli vaja teha Kulkasse taotlus, et ehk toetavad ka minu järgmise lasteraamatu väljaandmist. Nimelt joonistab Elina Sildre juba pool sügist pilte väikelasteraamatusse pealkirjaga “Minu käed”, mis on omaaegsete “Minu jalgade” jätkuprojekt.

Aga nüüd tuleb hoopis käteteadus algajatele. Kaanepilti sellel veel polegi, aga küll on mõni lehekülg juba näha anda.

Aga siis tuli sellest taotluse tegemisest välja ka igavene jahmerdamine, sest selleks tuli koostada veel igasuguseid dokumente ja teha päringuid ja kooskõlastada Elinaga ja küsida tema käest igasuguseid pabereid ja saata talle teisi pabereid jne jne. Ning pealekauba teha projektile mõistlik eelarve, mis tähendab palju numbreid, mis peavad omavahel klappima – ja see on minu jaoks ürituse raskeim osa.

Igatahes minust mitteolenevatel põhjustel me päris kõiki dokumente ei suutnud kokku saada ja homme on meil see rõõm ja au kurnava taotlemistööga edasi tegelda.

Läinud nädal läks ka päris tempokalt. Valmistame Aveli ja Otiga raamatuesitluseks ette üht lõbusat tingeltangelit ja teeme lausa proovegi. Ott on saanud lummatud šamaanitrummist ja mina leiutan kiilaka kähriku kostüümi. Jätkuvalt on lahtine, kuidas teha üht viisakat pauku, nii et me lapsi päris oimetuks ei ehmataks ja et meid Elistvere õppeklassist välja ei visataks.

Esinesin Karlova koolis põhikooli vanemale astmele. Väga mõnusa mikrokliimaga kool, nii asjaliku ja rahuliku huvilise loomuga lapsed. Mõnus! Aga nagu ikka – et ma hetkedes olles pildistada ei märka, siis otsisin netist ilusa ajaloolise foto koolihoonest.

Toimetasin posti ja pakiautomaati raamatutellimusi. Olin meilivahetuses ja tegin kokkuleppeid nüüd juba ülehomse Kalamaja Põhikoolis toimuva esinemise kohapealt. Kesknädala täitis hommikust õhtuni töö ühe korrektuuri saadetud toimetatud raamatuga (välja annab Heliose kirjastus ja mina olen siin vaid toimetaja 😀 ), et see neljapäevaks trükki saaks.

Enne seda kirjutasin üle ja kohendasin üht iseenda päris uut käsikirja, mille põhiosas sain valmis juba mitme nädala eest, aga mille suhtes ma kole kahtev olin ja selle natukeseks seisma jätsin, et mõelda ja targematega arutada. Ja üle kirjutada ja kohendada – mida ma nüüd tegingi.

Reedel muidugi Lääne Elu aianduskolumn suurtele ja imelugu väikestele ning suurtele.

Ogoroodinal olen lõpuks suure surmaga oma peakapsad suutnud ära koristada ja hoiule panna – nüüd nädalavahetusel. Aga mitte midagi muud pole küll enam õues jõudnud. Selles osas on kohe nagu vaev sees: õue, õue! Hommikul hakkan hirmsa kiiruga tööga pihta, et umbes kell kaks aeda saada … aga tühjagi. Samasuguse hirmsa kiirusega läheb laua taga aina õhtuni edasi ja siis on juba pime ja vot sulle õuemänge.

Aga küll tulevad veel ka aiapäevad.

2016. aasta maikuus tegi Mauruse kirjastus mulle ettepaneku hakata koostama nende jaoks uut 5. klassi lugemikku. Mul oli tööd tegelikult niigi juba natuke üle jõu, aga see tundus nii huvitav ettepanek. Alati on põnev ja paras väljakutse teha midagi sellist, mida enne pole teinud – ja õpiku koostamine seda minu jaoks oli.

Lähteideena otsustasime kaunis ruttu “Pintsu ja Tutsiku” lugude edasiarendamise kasuks, sest omal ajal ilmudes oli see raamat kaunis populaarne 4. – 5. klasside laste hulgas ja algusest peale olin ma kindel, et see lugemik tuleb pigem väärtus- kui kirjandusteooriapõhine. Loodus. Inimese vastutus. Hoolimine. Ümbritsevast lugupidamine. Täisväärtuslikud ja edasiviivad suhted üksteise ja kogu maailmaga. See, kuidas lastekirjandus kõiki neid hoiakuid on peegeldanud läbi ajaloo, ja kui rikas ja suur on maailma lastekirjandus.

Lugemiku illustreeris Ott Vallik – kuidas siis teisiti, sest eks tea tema kõige paremini, kuidas Pints ja Tutsik välja nägid!

Selline oli lugemiku kaane esialgne (töö)versioon, mis rippus kirjastuse veebilehel üleval praktiliselt esimese osa ilmumispäevani:

Lugemiku varustasin kahe eessõnaga, üks õpetajatele, teine õpilastele. Sest toimetaja arvas, et see on vajalik – see ei tulnud ju mingi traditsiooniline õpik, nagu neid sada aastat on tehtud. Ja neis eessõnades püüdsingi kirjeldada kõiki oma töö lähtekohti ja eesmärke. Jagan need siiagi.

Kallis õpilane!

Kas sulle meeldivad lemmikloomad? Äkki on sinulgi kodus mõni neljajalgne sõber, või linnud või akvaariumikalad? Või vahest sa alles unistad päris oma koerast või kassist? Äkki oled isegi lugenud minu poolt kirjutatud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatuid? Kui see nii on, siis on vedanud ja „Pintsu ja Tutsiku lugemik“ meeldib sulle kindlasti. Seda sellepärast, et siin on tavalisest natuke rohkem juttu lemmikloomadest meie elus, muudest loomadest metsas, looduse elurikkusest – ja üleüldse sellest, kui väärtuslik ja oluline on kogu meie looduskeskkond. Kahjuks me inimestena kipume seda liiga tihti ohustama ja peaksime hoopis suuremat tähelepanu pöörama selle hoidmisele. Ma loodan väga, et aja jooksul õpid sinagi loodust üha rohkem märkama, mõistma, hoidma ja armastama.

Kuid samamoodi tuleb õppida hoidma inimest. See lugemik räägib ka sellest, kui suurepärased, ainulaadsed ja olulised me kõik oleme oma sarnasuste ja erinevustega. Ning see, kuidas me omavahel suhtleme, võib muuta maailma kas väga palju paremaks või väga palju halvemaks – aga seda viimast ei taha me tegelikult ju keegi.

Peale kõige muu tahtsin ma selle lugemikuga juhatada sulle teed kirjanduse võlumaailma. Tahtsin sulle näidata, kui lai ja rikas on maailma ja ka Eesti lastekirjandus – ja see on nii rikas, et tõesti igaüks võib leida sealt midagi, mis valmistab elamuse ja haarab kaasa, paneb endaga koos naerma ja nutma. Oluline on ainult osata leida enda jaoks õiged raamatud. Kui me seda oskame, siis on raamatulugemine tihti veel huvitavam kui film või arvutimäng – ning peale selle teeb meid targemateks ja paremateks inimesteks. Sellepärast leiadki sa siit lugemispalu, mis on maailmakuulsaks saanud juba rohkem kui sada aastat tagasi, ja katkendeid, mis on pärit alles vaevu kümmekond aastat tagasi kirjutatud, kuid samamoodi auhinnatud ja kuulsaks saanud lasteraamatutest. Sellepärast ongi siin lugusid nii elavatelt kui ammu lahkunud kirjanikelt nii Eestist kui mujalt maailmast. Soovin, et see kõik annaks sulle aimu lastekirjanduse suurusest ja rikkusest – ja sellest, millises suunas liikuda just sinule meeldivat raamatut otsides!

Palju lugemisrõõmu sulle, ja kui sul on kodus mõni lemmikloom, siis tee talle ka minu poolt üks pikk pai!

Aidi Vallik, selle õpiku autor

Kallis õpetaja!

Ma olen alati uskunud, et kirjanduse õppimine peab käima lugemise kaudu. Sellepärast on selles õpikus palju tekste ja vähe teooriat. Õpiku metoodilise osa moodustavad autorite lühitutvustused ja mõistete selgitused, mis on vajalikud lugemispalade ja nende konteksti mõistmiseks, ning küsimused ja ülesanded, mis suuremas osas suunavad arutelule, arutlusele, loovuse arendamisele, ja on peamiselt väärtuspõhised. See on kirjanduse mõistmiseks väga vajalik. Õpiku kaheksa sisuplokki on kujundatud väärtus- või teemapõhiselt: koolielu, kodu, mets, meri, töö, looming jne.

Kuid ma ei ole ülesannetes ka teooriat tähelepanuta jätnud.  Minu taotlus oli selles õpikus teooriat anda suupäraste palakestena, mis toetaksid vastavat lugemiskogemust. Tänapäeval on leidnud ju kinnitust, et inimene omandab teadmisi kõige paremini kontekstiga seotud killukeste kaupa, mitte algusest peale ühtse süsteemse plokina. Veelgi enam, tahtsin vältida tolle viimase lähenemise juures õpilastes nii kergesti tekkida võivat ja nii alamotiveerivat tüdimust. Võib-olla on teadmiste kinnistamisegi mõttes hea, kui näiteks rahvaluule eri tahkude juurde on põhjust pöörduda mitu korda õppeaasta jooksul?

Püüdsin mõelda ka nende õpilaste peale, kes alati enne teisi oma palad loetud ja ülesanded tehtud saavad. Eelkõige nende jaoks on mõeldud selle lugemiku „Kirjanduspähklid“. Samuti olen välja pakkunud ideid grupi- ja klassitööde läbiviimiseks.

Paigutasin sellesse õpikusse ilmselt tavatult palju luulet – ning seda põhjusel, et nooremas eas lihtsate kokkukõlksuvate ja lõbusate lastesalmikestega rohkem harjunud lapsed põhikoolieaski hoiaksid tugevat sidet luulevormiga. Emotsionaalselt võib see puudutada ju sügavamaltki kui proosa.

Selle õpiku jaoks kirjutatud Pintsu ja Tutsiku jutud on omal moel järjeks kümmekonna aasta eest ilmunud „Pintsu ja Tutsiku“ raamatutele. Need on ilukirjandustekstid oma ilukirjanduslike stiilivõtetega (vesteline stiil, släng, argikeel, kujundlikkus) ja on mõeldud lugemiku teemaplokkide nii-öelda soojenduseks.

Omaette riugas on selles õpikus Mari ja Maidu matkapäevikud ning lugemissoovitused. Neid luues juhindusin ise oma koolipraktikas omandatud tõdemusest, et eakaaslase soovitus on teatud vanuses igal juhul tähendusrikkam kui õpetaja või lapsevanema oma. Sellepärast vast ei tasu pahandada, et need silmaringi avardama ja lugemust suurendama õhutavad tekstid ongi kirjutatud nii-öelda lapsekäega. Andkem Maidule ja Marile andeks, lõppude lõpuks ei teinud nad seda ju hindele.

Teile alati tarkust, mõistmist ja hingejõudu soovides Aidi Vallik

Kirjastuse otsusel ilmub see lugemik kaheosalisena: ikka selleks, et laste koolikott oleks kergem. Mulle sisulises mõttes see otsus väga ei meeldinud, aga laste tervis on muidugi tähtis (mitte ei see õpik nüüd nii paks oleks tulnud, aga eks kirjastus teab paremini).

Ja lõppvariandis näeb esimese osa esikaas välja selline:

Teine osa läheb detsembri alguspäevadel trükikotta ja jõuab koolidesse jaanuari alguseks. Tööversioonis näeb see välja selline, aga Ott joonistab ka sellele uue kaanepildi:

Ma olen selle tööga päris rahul, kuigi natuke ebakindel. Kuid veel ebakindlam olin ma need kaks aastat seda kokku kirjutades. Õnneks oli mul töö edenemise järgus võimalik saata mõni teemaplokk tuttavatele emakeeleõpetajatele arvamuse avaldamiseks. Ja mul oli sagedasti telefonitoru otsas suur lastekirjanduse ekspert Krista Kumberg, kelle asjatundlikele nõuannetele sain lugemispalu otsides ja valides toetuda. Olen teile nii tänulik, kallid inimesed! Päris üksinda oleksin tõesti justkui pimeduses kobanud.

Ma tõesti loodan, et lastel ja õpetajatel on sellest õpikust rõõmu ja kasu ja et olen kõigist kõhklustest ja kahtlustest hoolimata suutnud jälle ühe liivaterakese kanda sinna maailma paremaks muutmise mäkke.

Täna oli jälle Tartus asja ajada. Üks mu ülesanne oli pidada tõsine sõjanõu lavastaja ja teatrijuhiga selle suvise tüki asjus, mida ma neile peagi kirjutama hakkan. Ajurünnak, visioonide jagamine, arutelu karakterite ja põhisündmustiku üle jms. Materjalid selle jaoks olin loomulikult juba enne läbi töötanud, see oli umbes tuhat lehekülge erinevate tekstide lugemist. Sellest tuleb Lutsu Teatri järgmise suve vabaõhuetendus, komöödia. Meie armastatud kirjandusklassika ja rahvuslike tüvitekstide põimimise baasil. Selle kirjutamine saab põnev olema.

Teine missioon oli aga veelgi erutavam – saime trükikojast kätte minu loomalood värssides, lasteraamatu “Kust said?”, mis sisaldab pikki ja ammendavaid jutustusi selle kohta, kust meie metsade loomad ja roomajad kauges minevikus oma iseloomuliku välimuse omandasid. Umbes nagu klassikalisest lastekirjandusest tuntud Rudyard Kiplingu jutustused sellest, miks kaamel on küüruga ja kuidas kass kõnnib omapead. Aga minu omad on luuletused, õigemini värssjutustused, ja eksootilisi loomi ei puuduta.

Selliseid tekste on raamatus 21 tükki. Kirjutasin need selle aasta esimesel poolel ühekaupa – igal reedel ühe, laupäevase Lääne Elu lasterubriigi jaoks. Lihtsalt mõtlesin, et ma olen nii tüdinud nende igareedeste lasteluuletuste huupi laksimisest ja et see võiks mu jaoks teatud uue värskuse omandada, kui ma võtaksin endale mingi temaatilise või vormilise telje, mille ümber neid mingi pikema perioodi vältel joondada. Ning sellised loomalood tundusid päris hea mõte olevat.

Lääne Elu jaoks illustreeris need iga kord eraldi Ott Vallik. Vaimukalt ja naljakalt, nagu ta ikka oskab. Aga algusest peale oli selge, et raamatu jaoks peaks ta need uuesti illustreerima: põhjalikumalt, hoopis detailirohkemalt ja viimistletumalt. Sest ajaleheruum ju raamatuillustratsiooni mahtu ei võimalda. Need formaadid on liiga erinevad. Ma panen siia mõne näite Oti töödest.

Plaanisime selle raamatuna välja anda sügise jooksul. Aga Otil olid kevadest saadik käed juba niigi tööd täis. “Kust said?” ei mahtunud enam kuhugi. Koos pidasime nõu ja ühel meelel olles otsustasime paluda Urmas Nemvaltsi, “Mürakarude” ristiisa ja geniaalset karikaturisti. Meie suureks rõõmuks oli Urmas nõus, sest talle mu loomalood meeldisid. Ja siis läkski lahti.

Järgmise pildi peal peavad kunstnikud isekeskis aru, “kuidas seda lavastada”.

Ja siis hakkas tulema.

Kujundaja Tom, kes on üks neist kolmest mehest, kellega Ott siin bändi ja karmi hevi teeb, pani kokku pildid ja tekstid ning andis raamatule tema näo.

Kaas tuli raamatule selline.

Siin on 21 lugu ja 56 lehekülge, värvilist pilti jagub igale leheküljele. Raamatu mõõdud on 17 x 24 cm, nii et pole suur ja pole ka väike.

Ja ma olen nii ülirahul Urmase tehtud piltidega, see on nii äge ja nii tore, et ta selle projektiga kaasa tuli ja tegi sellest raamatust midagi täiesti erilist.

See raamat on tegelikult vist Eesti lastekirjandusmaastikul muidu ka natuke eriline, sest värssjutustused ei ole meil kuigi levinud žanr. Neid ei kirjutata just palju. Aga mulle meeldib selliseid teha. Need minu praegused imelood, mida ma Lääne Elule kirjutan ja mida ka sageli facebooki üles panen, on ka oma olemuselt ju sellised sündmustikuga värsstekstid.

Igatahes, nüüd on mu loomalood värssides saanud üdini vahva vormistuse ja nii-öelda lõpuni valmis. Ja te saate neid osta Apollo poodidest ja nende veebist ning Rahva Raamatu poodidest-müügipunktidest ja veebist. Autogrammi ja pühendusega saab aga ka minu käest otse, nii et palun ainult vastavast soovist teada anda! Mu meiliaadress on endiselt aidi.vallik@mail.ee.