Juhtub kogu aeg

Enne kui kuu aega mu viimasest postitusest mööda saab, annan endast natukene märku jälle. Sügis on, sügiseti võiks eelduspäraselt ju tempo natuke tasasemaks minna, aga. Minul kuidagi ei ole niisugust asja. Mul veel hulk sügistöid aias lõpule viimata ja mitu pirakat projekti korraga teoksil.

Kõigepealt aiast. Sellesügisesed rõõmud:

spargel okt.jpg

kõrvitsad.jpg

pastinaagid.jpg

Viimase pildi peal olevad pastinaagid on sordikirjeldusel öeldust kolm korda suuremad. Ma olen tohutult üllatunud, need jurakad on poole kilosed kuni kilosed. Põuakahjustuse märke ei näe ühtegi, neil nagu polekski põuda olnud. Aprilli lõpus nad külvasin. Ja nende peenrakast polnud enne kaks aastat saanud ei väetist, komposti ega sõnnikut, ainult põhumultš oli sel suvel nende külviridade vahel. Ja siis tulevad sellised purakad.

Oktoobris on jagunud lilligi aiast tuppa tassida ja vaasid täis hoida.

oktoobri lilled.jpg

Jaapani lehis “Blue Dwarf” värvub nii põnevalt osakaupa:

lehis.jpg

Üldse püsib keldrimägi veel nii hilja sügiselgi päris ilus. Minu meelest.

KM okt lõpp.jpg

Töö, millega kolme päeva õhtupoolikuid olen sisustanud, on suure paraadpeenra multšimine. Purustatud tamme- ja vahtralehtedega.

PP otsa multšimine.jpg

Olen seda mõtet omaette haudunud siin mitu aastat: et mis oleks, kui kasutada istutusalade multšiks just isetehtud lehehaket. Neli vana tamme ja kaks väravavahtrat annavad iga sügis meeletus koguses lehti, koristamata neid jätta ei saa, sest nad katavad murupinna tihedalt nagu koorik ja pealegi siis lendab enne lund iga suurema tuulega neid üksikuid lehti muudkui mööda aeda laiali. Ja just sinnasamasse paraadpeenrasse, mis on neile suurtele puudele kõige lähemal. Nii lehed me kokku koristama peame. Aga kuhu need siis panna? Nende kuue vana suure puu pealt tuleb neid ju tõsiselt palju. Esimene aasta riisusime kokku ja vedasime ühe augu täiteks siit kaheksa kuupmeetrit tamme- ja vahtralehti. Ma tean, sest meil on kuupmeetrine transpordikott, millega neid lehti ühest kohast teise veame. Komposti ju tammelehti ka ei pane, need kõdunevad seal terve igaviku, kuni 8 aastat. Põletada saaks, aga ma eelistaks seda mitte teha – sest ma vajan multši.

Sellesuvise põuaga kasvas minu veendumus, et kõik, mis võimalik, peab multši alla minema – nii suur vahe oli selles, kuidas elasid põua üle seni multšitud taimed, põõsakesed ja noored okaspuud, ja kuidas elasid põua üle multšimata istutusalade taimed. Vihje: multšitutest ei läinud looja karja ükski, taimed olid terved ja tugevad. Mittemultšitutest kaotasin mitu puukest ja põõsakest, ning osa jäi siiani põdema. Ning minu teine põhjus, miks kindlasti multš, on soov suvist rohimisvaeva otsustavalt vähendada. Ogoroodinal, kus peenrakastid juba kevadel põhu peale said, sain maitse suhu.

Nii ma siis leidsin, et hakin need tamme- ja vahtralehed Trummi meetodil muruniidukiga ära ja teen suurte peenarde multšiks. Las need tammelehetükid mul seal peenras siis lagunevad kaheksa aastat. Ongi hea, kui liiga kiiresti ei lagune. Ja kui ma männikooremultši ei pea koormate kaupa ostma hakkama.

Kui ülalpool seda fotot vaadata, kus ma põhimõtteliselt alles töö alguses olen, siis minu meelest ei jää pilt sugugi kole. Ehk silmale harjumatu, aga mitte inetu. Ja suvel pealegi kasvavad püsililled selle nagunii kinni. Nii et ma arvan, et nii saab küll. Aga muidugi lõpliku järelduse saan teha alles paari aasta pärast.

Karlova Seltsi kutsel käisin laste kirjandusõhtul Tädikakuna oma loomaluuletusi lugemas.

tädikakk.jpg

Siis käisime Tsiili võsatalgutel. Kohutavamat ilma poleks talguteks välja saanud mõeldagi – aga omal moel oli see pööraselt lõbus, tihedas vesises lörtsis võsa menetleda. Tsiil kirjutab sellest päris ülevaatlikult oma blogis.

See lumi jäi maha tervelt paariks päevaks. Umbes siis toimus meil siin aktsioon teistre koeraga, kes viimasel ajal tahab kangesti meie daamidele külla pressida, kuigi neil pole siin pulmi ega midagi. Onneks on see koer sõbralik ja südamlik, kuigi ta võiks seda rohkem omas kodus olla. Ta on nimelt isane ja ma kardan oma noorte okaspuude pärast. Tean väga hästi, mida üks isase koera uriin võib korda saata, ja ma võimalusel väldiksin seda.

Tuksiga.jpg

 

Kirjastus Maurus sai trükikojast kätte minu tehtud lugemiku ja koolid saavad seda nüüd kõik ostma hakata.

lugemik5kaas väiksem.jpg

Sellest ma kavatsen lähipäevil veel terve eraldi postituse teha.

Ja me saime trükikojast kätte Anni-sarja teise osa “Mis teha, Ann?” uustrüki.

Mis teha Ann KAAS veel väiksem.png

Seda müüb Apollo Kauplused siin ja Rahva Raamat siin. Minu käest otse saab ka, paar eurot odavamalt ning pühenduse ja autogrammiga – ainult helistage ja kirjutage mulle sellest soovist!

 

3 kommentaari

  1. maurus said,

    7. nov. 2018 kell 11:03

    Aidi, kust on ostetud see jaapani lehis Blue dwarf? Ma olen näinud ainult “Tunis” nimelist ja sedagi tüvivormina. Aga sinu oma on äge!
    maurus

    • aidivallik said,

      7. nov. 2018 kell 12:55

      Järvseljalt 2017. On ju ka madalale tüvele pandud.

      • maurus said,

        7. nov. 2018 kell 13:55

        Aitäh, eks kevadel vaatan sealt. Aga sulle võin soovitada Kaie käest saadud korea nulgu “Oberon”, ka selline madal ja vahvate okastega ja laiuv kadakas “Nana” on ka üks vahva tegelane, sinakashallid okkad, ikka tõelised “okkad”, ka madalukene ja tahab kangesti kusagilt alla laskuda. Sulle keldrimäele sobiks küll.
        Aga võib-olla on nad sul olemas, see vaid minu uitmõte.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: