Eile saatis mulle esitlusel tehtud pilte Vooremaa ajalehe fotograaf Deivi Suiste, aitäh talle! Et need on päris lõbusad, näitan teilegi.
See, et ma viimasel ajal loomaluuletusi lugedes Tädikakk olen, see pole ilmselt enam mingi üllatus.
Siin annan nõu õnnetule rästikule, kellel roomamine kuidagi selgeks ei saa.
Siin ma aga olen see kährik, kes algul oli päris kiilakas, aga sai kasuka ja pärast silmaarstilt mustad prillid ka. Nii et kõik sai ornungisse ja kährik õnnelikuks.
Siin kõneleb Urmas Nemvalts tõsise näoga.
Ja mina näitan samal ajal lastele raamatust tema joonistatud pilte.
Ning muidugi raamatuostmine ja autogrammid.
Pärast esitlust on ka läinud aina esinemiste lainel. Peagi pärast seda käisin Tallinnas Järveotsa koolis 7. klassidele kõnelemas. See oli üks tore esinemine ja need olid toredad lapsed. Väga toredad! Kõige julgemad neist tulid pärast minuga pildi peale ka.
Sel esmaspäeval käisin esinemas ka Narva eestikeelses gümnaasiumis, aga sellestsündmusest mul pole veel ühtegi pilti. Samas õpetaja ikkagi pildistas ja ma pole kaotanud lootust mõnd ka endale saada … Nende koolimaja muide on ka selline hästi sümpaatne, vana ja veidike ajahambast puretud, aga täpselt vastava põneva õhustikuga.
Seal ma esinesin algkooliosale, 1. – 5. klassidele. Ja see läks ka väga toredasti, aga kahjuks pidi see ilu pilliga lõppema.
Nimelt kui esinemise lõpetasin, paluti lastel saali jääda ja vanemad klassid toodi ka sisse – selleks, et teatada samal hommikul koolimajast kiirabiga ära viidud õpetaja surmast haiglas.
Vahel läheb ka nii. Ma tunnen kooliperele südamest, südamest kaasa.
Aidi Vallik avalikult 