Viimase aja paugutamisest

Pärast mu viimast postitust on kõik jätkunud umbes samas tempos. Põmm – ja trükikojast kätte saadud ning kaubandusse toimetatud “Kuidas elad, Anni?” juurdetrükk – sest kevadine ports sai vahepeal juba otsa. Põmm – ja kõrvitsad marineeritud ning purki pandud. Põmm – ja õmmeldud kiilaka kähriku kostüüm ning valmistatud maskid ehk selletaolised peakatted raamatuesitluse jaoks. Põmm – ja käidud Saaremaal esinemas Valjala ja Kärla koolilastele. Põmm ja põmm ja põmm – kõige vahepeal esitluse minietenduse jaoks mitu proovi tehtud. Põmm – ja käidud Läänemaal onu juubelipeol. Põmm – ja peetud maha kapitaalne töökoosolek Tartu Suveteatriga, kuhu mind suvist vabaõhunäidendit kirjutama paluti. Nii et selleks suveks kirjutan tervelt kaks vabaõhunäidendit! Aga millest – sellest ei iitsata ma veel niipea, midagi peab üllatuseks ka jääma.

Ning kõige muu krooniks toimus esmaspäeval Elistvere loomapargi õppeklassis ka minu uusima raamatu esitlus! Veel kord siingi – saage tuttavaks: “Kust said?” Kakskümmend kolm naljakat värssjutustust sellest, mis asjaoludel ja kuidas meie metsade loomad ja roomajad kunagi ennemuiste oma eriomased kasukad, käpad, sabad, silmad jms said.

KUST SAID esikaas.png

Kolme loomaloo järgi ette valmistatud minietendus õnnestus suurepäraselt. Isegi see, et meie “miin” plahvatas täitsa ise ja kogemata umbes neli rida liiga vara, ei olnud mingi õnnetus, vaid kukkus tohutu naljakalt välja. Ning siiramalt jahmunumaid ilmeid poleks ei hundilt ega minult/tädikakult oodata võinudki.

Ajakirjandusest oli kohal ainult Vooremaa. Ülejäänute arvates on ilmselt tavaline asi, et loomapargis lasteraamatuid esitletakse. Või nagu mulle kunagi mitu aastat tagasi ühe esitluse kutse puhul ühe väljaande juurest vastati: see ei ole uudis, kui kirjanikul ilmub raamat; vastupidi, see peabki nii olema, sest see on kirjaniku töö. Nii et õppigem sellest!

Pildistamisega on ikka kehvavõitu. Kui ma ise parasjagu kuskil saali ees aktsioonis olen, siis ma ei saa ju pildistada ja Ott ei ole ka peaaegu kunagi käepärast. Sellel esitlusel saatis ta meie etendust näiteks šamaanitrummil. See oli väga äge!

Ühesõnaga, sellepärast mul esitlusest eriti pilte ei olegi. Kaaperdan siia aga Vooremaa tehtud klõpsu:

3-piltuudis-814x450.jpg

… ja need, mis Ott pärast esitlust tegi. Interjööri, eksterjööri ja asjaosalisi. Kolmik ühe foto peal oleme mina, maailma parim mürakarujoonistaja Urmas Nemvalts ja Aveli Asber, kelleta poleks ma seda kõike küll korraldatud ja mängitud saanud!

kolmekesi.jpg

autogrammid.jpg

kasukad.jpg

elistvere.jpg

Viimase foto pealt on näha, kui pimedad on juba päevad. Isegi kella ühe-kahe ajal valitseb juba sinine videvik.

Aga varsti hakkab jälle paremaks minema!

Advertisements

3 kommentaari

  1. mustkaaren said,

    6. dets. 2018 kell 16:31

    See oli äge lugemine.
    Mismõttes kirjaniku raamatu ilmumine ei ole uudis. On kyll, sest kirjanikud on esiteks haruldased ja teiseks ei ilmuta nad raamatuid sugugi mitte iga päev.

    • aidivallik said,

      7. dets. 2018 kell 15:54

      Jah, ma tegelikult mõtlen ka, et raamat ei ole mitte lihtsalt kellegi töö, vaid avalik hüve. Seda saavad lugeda veel aastakümneid väga paljud inimesed, see on nõndamoodi põhimõtteliselt igavesti avalikkuse teenistuses. Ilmunud raamatutest võivad tekstilõigud või luuletused leida tee edasi kooliõpikutesse, antoloogiatesse, kogumikesse; nad võivad aluseks saada näidendite, filmide ja muusikateoste sünnile. Nii et raamatu ilmumine on kahtlemata hoopis mõjurohkem sündmus kui vorstilati või sukkpüksipaari valmimine.

  2. aidivallik said,

    7. dets. 2018 kell 16:00

    Ja mul on teine mõte ka. See seondub just mu rumala kombega raamatuesitlusi korraldada ebatavalistes ja kõrvalistes kohtades. ma nimelt usun, et kui esitleda lasteraamatut maakohas, kus võib-olla aastaid järjest ei toimu ühtegi kirjandussündmust, siis selle esitlusürituse ühiskondlik kasutegur on võrreldamatult suurem sellest, kui esitleda raamatut Tallinna või Tartu kesklinnas Apollo või Rahva Raamatu poesaalis. Jah, meedial oleks kindlasti lihtsam kohale saada, aga pigem jätku see meedia siis juba tulemata, kui ma oma pärapõrgus tehtud esitlusega jään vähemalt mitmekümne lapse jaoks ainsaks raamatuesitluseks tema elus. Ma mäletan siiamaani väga eredalt, kuidas Ellen Niit 1979. aastal käis Palivere algkoolis esinemas – ja ta oli ainuke kirjanik mu lapsepõlves, keda ma nii-öelda laivis nägin. Ja sellel oli mulle tohutu tähendus.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: