Eile oli minu jaoks küll selle suve kulminatsioon ja tipp-päev, sest toimus kaks kauaoodatud ja suurepärast sündmust: aalujate kümnenda aastapäeva kokkutulek Tartumaal Taga talus ja õhtul Tartu vana hullumaja pargis “Kadri” vabaõhulavastuse esietendus. Ma olen mõlemast sündmusest tänagi veel nii õhku tõstetud ja elevuses, et millelegi muule ei suudagi keskenduda! Aga muidugi on mõlemad sündmused liiga suured ja olulised selleks, et neist koos kirjutada – sellepärast jätan kokkutulekumuljed homseks või ülehomseks ja räägin praegu ainult “Kadrist”, mille tulemus mind lihtsalt positiivses mõtes vapustas.
Sissejuhatuseks sobiks vist, kui kopeerin natuke seda teksti, mille ma teatrikava jaoks kirjutasin.
“Silvia Rannamaa kirjutatud noortejutustustega „Kadri“ ning Kasuema“ on üles kasvanud mitu põlvkonda eesti teismelisi. Oma pool sajandit püsis „Kadri“ ka koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjades, mõjutades sellega peale lihtsalt lugemishuviliste ka neid noori, kes muidu raamatusõbrad ehk polnudki. Kindlasti on tegemist Eesti ühe mõjukaima lastekirjandusteosega viimase saja aasta jooksul. Kuid seda enam oli imestamisväärne, et Eesti kutselistes teatrites polnud „Kadri“ siiani lavastamist leidnud. Küll on lavastatud selle järge, „Kasuema“, kus Kadri tegutseb juba keskkooliealisena – aga mitte „Kadrit“ ennast!
Nüüd selle lavastuse jaoks „Kadriga“ töötades mõistsin küll, miks seda tehtud pole. Päevikuvormis jutustusena vägagi lihtsalt loetav, loomulik ja sujuv, ei kohane see materjal sugugi sama orgaaniliselt teatrilavastuse piiride ega võimalustega. See tähendas mulle mitme kuu jagu tõsist peamurdmist ja kõikvõimalike „Kadrit“ või Silvia Rannamaad puudutavate alusmaterjalide läbitöötamist. Kõhklusi ja ebakindlust, millisel määral tohin tänaseks juba manalateel sammuva autori poolt mahatõmmatud piire ületada, millisel määral tema loodud sündmusi ümber kavandada, tema valikuid ümber valida, tema otsuseid ümber otsustada. Kuidas selle kõige kaudu luua „Kadri“ versioon, mis laval, veelgi enam – suvelaval, mõjuks sama haaravalt, puudutavalt, kaasakiskuvalt kui raamatus. Ning kuidas seda teha kõige väiksema kaasuva kahjuga ning kõige suurema austusega Silvia Rannamaa ja tema loodu vastu.
Niisiis, ma lammutasin ja lõin. Võtsin selle piltmõistatuse tükkideks lahti, et see siis uuesti kokku panna, nii nagu lavastuse jaoks hea oleks. / – – – /
Meie ühine soov lavastajaga oligi näidata Kadrit tema ajas ja ruumis, stalinismijärgses Nõukogude Eestis – kuid samavõrra või isegi rohkem näidata teda ka ajastuüleses universaalses teismelisemõõtmes, sest just see viimane pani „Kadri“ püsima noorte lugemislaual aastakümneid.
Aidi Vallik,
lastekirjanik ja stsenarist, selle lavastuse dramaturg”
“Kadri” lavastas Andres Dvinjaninov ja muusika kirjutas mu sõnadele Toomas Lunge. Etenduses mängivad-laulavad Ella Cecilia Claesson (Kadri), Robin Haga, Emily Susanna Knotts, Hella Niitra, Karl Kristjan Puusepp, Kärt Tõnissaar, Laure Kiivit, Maaria Õun, Maarja-Liis Nurja, Mairo Libba, Marie Kiivit, Sandra Reigo ja Stella Seim ning täiskasvanute rollides Leila Säälik, Marika Barabanštšikova, Külliki Saldre ja Riho Kütsar.
Info ja piletid http://bit.ly/KadriSuveteatris
Töötasin selle tükiga talvest kevadeni, suur kevad oli juba käes, kui viimasena kirjutasin veel laulutekste, kogu see töö oli paras pähkel ja ma kõikusin selle käigus pidevalt täieliku nõutuse ja täieliku sissemineku vahel. Tulemuse osas olin vaheldumisi üdini skeptiline ja sinisilmselt optimistlik. Emotsionaalselt oli see pidev edasi-tagasi kõikumine ja ka materjal ise loomulikult üsna raske. Aga seda suurem on mu rõõm nüüd, kui lavastaja, helilooja, osatäitjad ja teised selles meeskonnas on teinud oma töö, ja teinud selle kõik niimoodi, et mul jääb ainult tõdeda: pagan, nüüd tegime vist ajalugu.
Kohal olime Otiga aegsasti enne algust. Jah – paremat mängukohta ei oleks “Kadri” jaoks Tartust küll leidnud.
Mul on nii hea meel, et need juhtmõtted, mis “Kadri” raamatust pärinevatena piiratud ajaga teatritüki jaoks tuli nii dialoogides kui laulutekstides väga selgelt fokusseerida ja sõnastada, tulidki nii puudutavalt, nii loomulikult, nii selgelt välja. Ja kuidas Marika Barabanštšikova seda Elsana laulab! Marika B. mängis tädi Elsa selliseks, nagu ma poleks taibanud lootagi.
/ – – –/
Erinevat moodi sünnib inimene ilma,
mõni sünnib olemagi justkui kõigest ilma.
Mõni aga edeneb, kui oleks süles kantud,
nagu hõbelusikas tal oleks eluks kaasa pandud.
Nagunii
tuleb tuul
ja muudab viisid inimese suul.
Nagunii
tuleb tuul
ja kaardid laual segi lööb
ja mõnel südame seest sööb,
kuid see on juba enda töö,
et läbi selle hingeöö
ta suudaks leida laulu mingi muu.
Nagunii
tuleb tuul
ja muudab viisid inimese suul.
Erinevat moodi sünnib inimene ilma,
mõni haarab elul sarvist, tal on kätt ja silma
vormida see, nagu tahab, nagu kunstnik maalib,
kitsikusest teha suudab südamele saali.
/– – – /
(Püüdsin fotosid võtta Tartu Postimehest, sest publikust pildistada ma etenduse ajal ei tahtnud. Tartu Postimehes on muidugi ka nende tehtud täisgalerii: siin.)
Selles tükis näeb väga palju väga head lavastajatööd ja väga häid osatäitmisi. Laulud võtavad hinge kinni ja südame värisema. Ella Cecilia Kadrina on kõige õigem ja parem Kadri, keda oli üldse võimalik leida.
See on minu lemmikpilt temast! Siin on juba asjad paremuse poole pöördunud.
Ja täpselt samad sõnad ütlen Urmast mänginud Robin Haga kohta. Tema ja Kadri duett on nii ilus, et isegi mul võtab pisara silma, kui nad seda laulavad. Kuigi mul peaks ju enda kirjutatud teksti suhtes mingi immuunsus ometi olema.
/– – – /
Kui sirutan tiivad ja tõusen ja lendan,
kas olen siis leidnud või kaotanud enda?
Kui ma lähen, mis juhtub, kas tagasi kunagi saan?
Kui inetu pardipoeg luigeks peab saama,
siis karta ei tohi ka pilvede laama,
siis tiivad peab tõstma ja rebima lahti end maast.
/– – – /
Leila Säälik oli vanaema mänginud palju huvitavamaks, kui see raamatus või minu kirjutatud tekstis oli – mitmekihilisemaks. See on alati väga hea. Mul oli ainult sellest kahju, et vanaema laulu viimane salm lõpuks välja oli jäetud. Eks sellel olid muidugi omad põhjused ja tükk ei kannatanud küll sugugi.
/– – – /
Mis minul hellitada, mis minul paitada.
Elu ei hellita. Elu ei paita ka.
Elu viib naeru kerglasest suust,
vaevab su liha ja sööb sinu luud.
Elu teeb südame kõvaks ja tuimaks,
elu sööb unistused ja uimad.
Elus hukka saab vilets ja väeti,
raisku läheb, keda kaitsti ja säeti,
nõrk jääb teistele tallata
enda voli ja vallata.
/– – – /
Riho Kütsar mängis ja laulis välja kõik selle, kuidas ajastu kurjus nii paljud saatused pea peale keeras, elud hukutas, inimesed sunnivalikute ette pani …
/– – – /
Tuul siis puhus ja tuha viis,
tuleasemelt leidsin siis
linnupoja, kel kõrbenud tiib.
Oli veel ainsana järel siin
linnupoeg, kellel kõrbenud tiib.
Jõgi ja kivi, tuli ja tuul
olid ta jätnud, sest saatus on suur.
Ainsana jäi mulle linnupoeg,
ja see on ainus asi, mis loeb.
Ainsana jäi mulle linnupoeg.
Lõpulaul oli täpselt selline juubeldus, nagu see pidigi olema, ainult veel palju rõõmsam ja uhkem!
/– – – /
Kas üldse tead,
kelleks end pead?
Kas tunned üldse iseend,
kui kõrge olla võib su lend,
mis kõike suuta võid sa – sina jaa!
Vaata ja näe:
sulle antakse käed,
kui sa ise oma käe ka ulatad.
Nii on ju see,
on maailm su ees
oma õiges värvis hoopis parem,
hoopis rõõmsam, lootusrikkam,
veidi ulakam!
Nii on ju see,
on maailm su ees,
just selline, kui mõtled enda sees!
Publik naeris ja nuttis läbi mõlema vaatuse, ja lõpus tundus, et aplaus jääbki kestma. Pärast tulid inimesed veel platsil mu juurde aitäh ütlema, nagu ilmselt ka Dvini ja kõigi osalistega oli. Ma olin ise ka surmani liigutatud kõigest, mis sel õhtul toimunud oli ja toimus.
Pärast oli Karlova teatris meeskonnale veel väike järelpidu, nii et koju jõudsime Otiga alles pärast südaööd – milliste elamustega!
Ma olen nii rahul ja õnnelik. Olen väga-väga õnnelik selle töö üle. Olen nii tänulik ja õnnelik, et see nii korda läks. Minge vaatama. Võtke oma teismelised kaasa, või ärge võtke, kui ei taha, ja minge. Nutke ja naerge. Võtke hinge. Saage elamus. Nii nagu mina sain.
Aidi Vallik avalikult 