Nädalatäis elu

Juba kisub jälle sinnapoole, et intensiivne elu takistab intensiivset blogipidamist, aga seekord ma sellesse lõksu ei lähe. Ja karistan ennast nüüd terve nädala tegemiste ülevaate andmisega – sest seda on saanud palju, jajah. (Või siis karistan teid eimillegi eest selle kõige lugemisega!)

Selle nädala jooksul rohisin ogoroodinal viisteist peenrakasti ja vedasin umbes neli kärutäit sõnnikut ja teist samapalju mättaid. Kaevasin hunnikust uude Oti tehtud kompostkasti ümber eelmisel aastal kõrvitsate all olnud üle-eelmise aasta komposti, et saada ruum vabaks ema antud ‘Polka’ vaarikataimedele peenra tegemiseks. Selle peenra alus umbrohujuurtest puhtaks kaevatud, aga uus kompost veel sisse kaevamata ja taimed ikkagi istutamata – sest eile just enne sellesse järku jõudmist tuli vihm peale. Pritsitud kaks korda kaalikaid ja kapsoide (kõigi selleaastaste jäledate kahjurputukate vastu maakirpudest alustades ja kapsaliblikatega lõpetades), porgandeid sel aastal ei tea kust ilmunud porgandi-lehekirbu vastu, maasikaid ripslase vastu. Tehtud uus maasikapeenar sellesse peenrakasti, kuhu muidu kevadel kaks korda külvasin naereid, aga maakirbud sõid selle kuiva ja kuumaga mõlemal korral tõusmed nahka. Uue maasikapeenra tegin sellepärast, et otsustasin üldse oma kolm senist maasikapeenart teise kohta kolida, kus maasikas enne pole kasvanud. vanale kohale jääb järgmise suveni veel ainult ‘Polka’. Hiline ‘Florence’ sai sel aastal selliseid talvekahjustusi, et tärkas hädiselt vaid mõni üksik taim. Saan ema käest uued, aga nende jaoks teen ka juba uue peenra. Varase ‘Alba’ likvideerisin lihtsalt pärast selleaastasi marju ära – sest niikuinii oleks pidanud sel aastal uuendama, aga need marjad ei vääri minu meelest seda vaeva. On liiga hapud minu jaoks. Kuigi jah, varajased ja suured.

Selle nädala sees käisime Otiga ju Järvseljas, tõime muidugi sealt süle ja seljaga. Võtsingi sealt katsetamiseks järgmise varase sordi, ‘Allegro’, mida paljud kiidavad. Nii et selle 24 taime uude peenrasse mu untsuläinud naerite asemele nüüd läkski. Muidugi enne vedasin sõnnikut sisse ja tegin kõike muud, mida maasikapeenart rajav hobune peab tegema.

Tormi murtud ‘Pirja’ õunapuu asemele tõime uue ‘Pirja’. ja kevadel lehepungad ära kuivatanud ning raagu jäänud ‘Katre’asemele uue ‘Katre’. (Muide, Järvseljas oli viljapuude allahindlus, minge ka!) Ma istutasin need maha … mm … äkki üleüleeile? ja üleeile panime neile korralikud tugikaikad kõrvale ning sidusime kinni. Et enam iialgi ei juhtuks nii nagu 1. juulil 2019!

Hoidistamise hooaeg algas kukeseentega, mida ma kahjuks küll ise ei korjanud. Ma pole veel oma seenekohti leidnud. Kukekad ostsin käest kätte ühelt Elva naiselt, kes neid müügiks korjab. Alustuseks tegin kaks purgikest võis ja paari päeva pärast saadud teise satsi panin kuumutatult sügavkülma, sest ma pole selle võis säilitamise osas täiesti kindel siiski.

kukekad.jpg

Käisime kolmel aiavisiidil, kuhu ammu, ammu oli lubatud minna! Kõigepealt Tea juurde eelmisel sügisel kahepeale ostetud krüsanteemi ära viima, sest tema osa talvitus potis minu kasvuhoones. Aga ma võin öelda, et selles aias on kõik nii imekaunis ilma selle helliku krüsanteemitagi (sest neljast potitäiest kolm läks mul kahjuks hukka). Sellest aiast üks pikk vaade … sest pikad vaated meeldivad mulle hirmsasti!

pikk vaade.jpg

Ja mul tekkis seal tuline igatsus lapselaste järele, keda mul veel ei ole. Siis tekiks majja jälle igasuguseid huvitavaid mänguasju.

veepyss.jpg

Järvselja-sõidul oli võimatu jätta Taga talust läbi hüppamata. Peab ju inspekteerima, kuidas kokkutuleku ettevalmistused edenevad! Aga neil on seal selleks oma järelevalveametnik nagunii olemas.

Taga talu tont.jpg

No ja siis … mul on tekkinud viimastel aegadel siin veel üks kiiks. Üks kiigenimeline kiiks. Mul oleks sellist meie lõkkeplatsile hädasti vaja. Kust ma leian mõne, kes seda ehitada oskaks? Pildistasin autoaknast nähtud kiike ühe täiesti võõra teeäärse lõkkeplatsi peal, sest just sellist ma tahaksin ise ka.

kiik.jpg

Jajah. Ja siis oli tarvis Kukulinnu teele ära viia suur seguämber, millega sealt kevadel kuusetaimi tõime, ja suur prügikotitäis Kaarna poolt meile jäetud, kuid sinna mõeldud taimepotte. Ma seal aias midagi muud praegu ei pildistanudki, kui seda meeleolukat ja pererahva ülemõõdulisest hobist ning huvist selget tunnistust andvat sissekäiguvaadet. Minu terrass on ka peaaegu umbes samasugune, aga siiski umbes kuus korda väiksemas kvantiteedis. Igatahes tunnen suurt hingesugulust!

aiahullu trepp.jpg

Ei saanud ka ootamatusteta. Ühel õhtupoolikul helistas äärmiselt mures Tütar ja küsis ahastavalt, kuidas köögi ventilatsiooni sattunud lind sealt kätte saada. Lindu ta ei näinud, aga kuulis tema rapsimist ja piiksumist. Ühistu, korteriomanik ja majahaldus, kust ta juba eelnevalt oli abi otsinud, ei näinud vajadust selles osas mitte midagi ette võtta peale selle, et olid nõus uuel nädalal korstnapühkija saatma, et see raipe torust ära koristaks. Eks me Papa siis võttis akutrelli ja otsikud ja sõitsime kohale. Otil õnnestus see õhupuhasti seinast kätte saada ja lõõtstoru ots lahti võtta, ning otse õhupuhasti korpusest välja koukida õnnekombel täiesti vigastamata kajakatibu!

kajakapoeg.jpg

Metsloomaühingu tungival soovitusel veetsime veel tubli tunni, püüdes leida majast kedagi, kellel katuseluugi võti oleks, et tibu tagasi katusele ema-isa juurde tagasi viia. Ja kui lõpuks luku koodi teada saime, veetsin ma kümme minutit närvivapustuse äärel heideldes, kui Ott ülikitsal ja igerikul metalltrepil katuseluugi all kõõludes samal ajal telefoniga valgust üritas näidata, lukukoodi sisestada ja kajakapoega pappkarbist läbi luugi tagasi katusele upitada ilma katuse kohal pikeerivaid vanu kajakaid liigselt vihastamata. (Ma ausalt arvan, et see tegevus sobiks paremini meist veidi noorematele inimestele!) Igatahes tibu sai elusalt ja tervelt vanemate juurde tagasi.

Pärast linnupäästmisaktsiooni läksime mõnevõrra räsitult varem kokkulepitud filmiõhtule Eva juurde. (Me arutasime, aga ei jõudnudki täiesti selgusele, kas meil on põhjust oma sõpruse 30. aastapäeva tähistada sel või järgmisel aastal.) Oli kavas ära vaadata “Heade ennete” miniseriaal kuues osas, aga et kajakapäästmisele oli mõni tubli tund juba ära kulunud, siis jõudsime vaadata ainult kolm. Ülejäänud kolm, muide, vaatasime koos ära eile. Uhh, kui tore sari see on! (Nagu raamatki.) Mulle meeldib mõte inglist ja deemonist, kellele inimeste maailm niivõrd meeldima on hakanud, et nad viimsepäeva tulles selle päästmise nimel on nõus koostööd tegema. Ja need lapsed. Ja apokalüptilised ratsanikud oma mootorratastel. Uhh. Imeline meelelahutus!

Treiler ka.

Ja nende saatepea meeldib mulle ka pööraselt. Nii äge animatsioon ja muusika.

Ei, maailma lõpuga mina ka ei nõustuks. Sest elu on ilus ja suurepärane. Ja kõik õitseb. Minu paraadpeenar näiteks. Mis siis, et praegu mõnevõrra tagasihoidlikult. Floksid ja päevaliiliad on aga puhkemas ja siis tuleb seal värvide plahvatus!

PP 17.7.19.jpg

Need varased liiliad näiteks on tänaseks juba ära õitsenud. Mati Rangilt ostetud sort ‘Devize’.

Rangi liiliad.jpg

Karikakrad … ee, vabandust, härjasilmad (Tsiililt 2016. aastal saadud ‘Sunny Side Up’) ja neiusilmad, mille sordist pole aimugi. Eelmisel aastal kokkutulekult sain.

karikakrad ja neiusilmad.jpg

Ning sel kevadel ühistellimusega saadud täitsa uued liiliad ‘Tiger Babies’, mis esineb mul suhteliselt kääbuskasvulisena – ma kahtlustan, et kuni juulikuuni valitsenud kuivuse tõttu, ja kindlasti söövad seal ka väravavahtrad pinnast vaeseks. Igatahes kasv on paljudel liiliatel sel aastal väga niru. Aga see sort ise on imeilus.

uued liiliad.jpg

Sellelt pildilt on näha, et tegelikult on paraadpeenar veel siiski üsna hõre. Eks sellega läheb veel aastake, kuni puhmad kosuvad. Selle Lendavalt saadud punase monardaga olen ma küll ülirahul. Ning mu suureks rõõmuks on eelmisel aastal soetatud oranž siilkübar (aga lollil kombel ei suuda ma tema sordinime nimekirjadest üles leida – äkki olengi kirja panna unustanud?) talve üle elanud ja õitseb. Tean ju, et need oranžid on üsna kapriissed. Huvitav, kuidas siiski ta laienema ja paljunema panna, ah?

monarda ja siilkübar.jpg

Nojah. Koerte rindelt peab ütlema, et nüüd põetame Leenut, kellel on võib-olla kärntõbi, aga võib-olla lihtsalt ravimisele täiesti allumatu hotspot, aga võib-olla mingi jõletu allergia avaldunud. Sellest haavandist ma pilti ei pane, see on liiga kole. Ja suur. Täna lähme temaga selles osas juba teist korda loomaarsti juurde. Uhh, ma lihtsalt ei või. Tahaks nüüd mõnda aega nii, et koerad mõlemad terved ka püsivad.

 

3 kommentaari

  1. kiskjasiil said,

    17. juuli 2019 kell 15:04

    oeh, tegidki pildi ära 😀 kaks päeva hiljem jõudsin põhjaliku inventuurini, nii et mõjus häste 😛

    Sinu nädalat lugedes tekib tõeline kergendustunne, teite talul peaks mingi hoopis hoogsam nimi olema, nimi mis oleks pererahva vääriline 🙂

    • Ott Vallik said,

      17. juuli 2019 kell 19:23

      Tjah, Hullumaja puhvet sobiks praegu hästi:)

  2. Karin Peebu said,

    18. juuli 2019 kell 05:51

    Ott teeb sul selle kiige valmis nagu naksti, arvan ma. Ja siis saad seal õhtuti heljuda ja heljuda 🙂


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: