Külaliste lainel

On läinud õige seltskondlikel tuuridel jälle. Otsa tegi lahti mu Sadama 5 aegadest pärit militaarsõbranna, kes oma mehe, ämma ja pooleteistaastase lapsega Metallica kontserdile ning ühtlase meile külla tuli. Pikad sõidud, eks muidugi tuleb ühendada, ja Metallica kontsert Tartus oli faktina ikkagi täiesti uskumatu. Me Otiga oleme Metallicat kuulamas käinud selle varasematel Eesti-kontsertdel Tallinnas, enne kui suuri tunglevaid rahvahulki liiga tülikaks hakkasime pidama. Nüüd just sellesama pärast otsustasime seekord mitte minna, las ta mängib seal Raadil pealegi, eks ole teda elus juba nähtud ja kuuldud kah. Pealegi oli ette arvata, et Tartu liiklus on sellel neljapäeval hullem kui hullumaja, nii et vältisime linnaminekut targu. (Ja õigesti tegime, nagu selgus öösel, kui nad kontserdlt tulles sõitsid linnast meile rekordilised 2 ja pool tundi mööda Valga maanteed ühtlaselt venivas kolonnis. Sedasama teed, mida me normaalsetes oludes sõidame 20 minutiga.)

Midagi võluvat ja nukrat on selles, kui näha oma sõpru vananemas, muutumas. See ei ole enam see tüdruk, kes sõjakolletes tankide ja soomukite taga pissil käis, jajaa. Ja ega minagi ole enam 27. Aga ma vaatan seda tema pooleteiseaastast ja olen päris rõõmus, et mina oma ainsa lapse varakult sain. Praegu ma küll ei tunne, et minus oleks seda jõudu väikelapsega võidu joosta, kui sel on ainult jalad all, aga mõistust veel mitte kopka eest, ja 1–3-aastastele tüüpiline enesehävitusprogramm töötab täitel tuuridel (lahtine tuli! sügav vesi! kõrged kohad! liikuvad sõidukid!). Aga noh, paljud naised on neljakümnendates siiski oluliselt paremas füüsilises ja vaimses vormis kui mina ja miks siis mitte.

Mina oma füüsilise ja vaimse vormiga naudin hoopis selliseid väga väikelapsekaugeid rahulikke vaikseid tegevusi, nagu aiatöö, jalutuskäigud vana ja aeglase tädi Tötsuga ning raamatute lugemine. ja toimetus- ning kirjatöö loomulikult.

Alustasin pärast oma nii-öelda puhkust järgmise raamatu toimetamist Heliose kirjastusele. Eesti keelde jõuab (õigemini on juba jõudnud, minu arvutis on praegu) menuautori Ruth Ware’i järgmine põnevik “The Turn of the Key”. Pilleke Laarmann on selle tõlkinud, ja mulle ikka meeldib, kuidas Pilleke tõlgib. Teda on hea toimetada, tema tõlge on alati nii leidlik ja nauditav, ta on väga sõnaosav, nii hea lausestuse ja nii laia leksikaga. See pole mitte meie esimene koostöö ja ma professionaalses mõttes täiesti armastan teda.

Oh ja ah – aga aiamaal sain lõpuks ometi valmis uue vaarikapeenra ema antud ‘Polkadele’ ja selle multšitud ka. Olen korjanud vaarikaid ja varaseid mustsõstraid ning kätte saanud esimesed nui- ning lillkapsad – aga need on sel aastal kohutavalt viletsad. Ei sobi see kevadine kuumus kapsastele, ei sobi, ja ebatavaliselt varakult aktiveerunud maakirbud kahjustasid neid mu esimese külvi taimi ikkagi niipalju, et head nahka ei saanudki sealt tulla. Õnneks teise külvi taimed on hoopis parema olekuga, aga eks näis, kuidas neist kahjurite eemalhoidmine õnnestub.

Iluaia poolel avavad oma õisi üha uued liiliad. Üks mu lemmikuid on erakordselt tugev ja vastupidav asiaat ‘Halloween’, mille ma juba Haapsalust kaasa tõin. Teda on mul mitu puhmikut.

Halloween 24.7.19.jpg

Ning tehke mis tahate, võib ju rääkida heast ja halvast maitsest, aga mina ilma erepunaste tuttideta lihtsalt ei saa ja kõik. Neid peab olema, siis näeb isegi minusugune lühinägelik, et lill on! Selle punase monarda sain kunagi Lendavalt. Ja kasvult on see puhmas mulle umbes rinnuni, seega tubli ülemeetrimees. Ei lamandu, ei hallita, ei põe, on absoluutselt vähenõudlik ja vastupidav tore taim. Ning milline suurepärane värv.

monarda PP 24.7.19.jpg

Nulgude ees peenras on mul üks lillakasroosa monarda ka väga atraktiivne – ja just koos selle Tsiililt saadud nimetu floksiga. Nende taga olevad kõrred on Mildalt kunagi kokukal saadud alteed, aga seal nulgude juures on neile liiga kuiv, nad ei esine üldse nii võimsalt, kui nad muidu võiksid. Pean nad vist siiski parema, niiskema koha peale kolima.

monardajafloksNE 24.7.19.jpg

Lõpetuseks mureasju ka, nimelt see ainus 2015. aastal istutatud õunapuudest alles jäänud ‘Kikitriinu’. Millegipärast otsustas ta nädala-paari eest sügisvärvid selga panna ja see ajab mind hirmsasti ärevusse. Põuakahjustus? Toitainepuudus? Mingi eriliselt jäle viljapuude haigus?

Kikitriinu 24.7.19.jpg

Konsulteerisin tegelikult juba mõne targa inimesega, kes mu maha rahustas, et haigus see ei näi olevat, küll aga toitainepuudus. Nii et mul on täna plaanis talle labidaga serva alla surkima minna ja sügisväetist juurte ümber mulda kaevata, võib-olla natuke komposti ka. Kui kellelgi on selle kohta veel arvamusi ja ettepanekuid, siis palun minuga neid lahkesti jagada.

Muide, minu enda visiit kardioloogi juurde toimus ka ära ja noh, kahjuks ei olnud seekord see lugu kõigest psühhosomaatiline. Aga see pole ka mitte midagi eluohtlikku ega hullu, nii et selle valdkonna ühtede leebeimate tabletikestega saab selle loodetavasti korda ajada. Eks ta ole, ma juba ammu mõtlesin, et mis värk on, viiekümnes eluaasta juba silmapiiril kumamas, aga ühtegi ravimit veel regulaarselt võtma ei pea – ebanormaalne ju. Nüüd on vähemalt see asi korda aetud.

 

 

 

 

 

 

1 kommentaar

  1. aidivallik said,

    24. juuli 2019 kell 18:10

    Muide, käisin labidaga õunapuu serva all ära ja mõistatus lahenes. Punaste sipelgate pesa oli seal juurte juures maa sees. Nii palju kui juuri vigastamata sain, võtsin välja, allesjäänut uputan nüüd. Sügisväetist ja aiakomposti panin ka.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: