Näed siis, alles nüüd jõuan kokkutuleku kajastamise juurde, kuigi vahepeale on jäänud kah juba terve nädalavahetus, mis oli sõitmist ja tegemisi täis. Aga nii ei jõua ju üldse järje peale, kui otsast harutama ei hakka, nii et ma vähemalt püüan.
Aalujad – neile, kes veel ei tea – on seltskond, mis koondab aiakirjutajaid. Enam ei ole nii kindlaks kriteeriumiks just konkreetselt blogi kirjutamine, vaid üleüldse regulaarne aiandusteemaline kirjutamine kuhugi avalikku ruumi, näiteks ajakirjadesse. Ja meie seltskond on kümne aastaga mitmekordistunud. Kui Aalujate klubi kümne aasta eest alustas umbes kümmekonna liikmega, siis nüüdseks on meid juba üle kolmekümne pluss mõned paratamatult seda aiatralli kaasa tegema sunnitud abikaasad, järeltulijad või emad-isad.
Muidugi oli meie hobiaednikegrupi kokkukutsuja kallis kadunud Muhedik, Elle Ahse. Mindki kutsus „aalujate“ hulka just tema, kui oli avastanud, et ma oma blogis sageli ka oma aiategemistest kirjutan. Ja esimene aalujate kokkutulek toimus 2009. aastal just tema aias. Edaspidise kümne aastaga oleme üksteist järjest paremini tundma õppinud ja väiksemate gruppide kaupa päriselt sõbrunenudki.
Nii me siis muudkui külastame üksteise aedasid, jagame üksteisega aiandusteadmisi, -nippe ja muud sellesse teemasse kuuluvat infot, ning loomulikult taimi ka. Peaaegu kõik meie külaskäigud üksteise juurde päädivad ühel hetkel helde pakkumisega „Kaevame välja!“, mis külalise jaoks tähendab loomulikult taas mõne (või isegi õige mitme) toreda taime uueks omanikuks saamist. Me juurutame üksteisele pistikuid ja korjame seemneid. Me enam-vähem tunneme üksteise aedasid ja sellepärast on alati maru huvitav minna ja vaadata, mis seal või seal juurde või uut on tehtud või istutatud. Ning selline suhtlemine käib meil nii blogide ja nende kommentaariumide, Facebooki kinnise grupi kui muidu vabas vormis suhtlemise ja külaskäikude kaudu. Aga kord aastas on suursündmus, kokkutulek, kus me oleme kõik korraga kohal ühe liikme aias, kaasas kastitäite kaupa taimmaterjali elava rohevahetuse jaoks, mis muidugi on eelnevalt netis läbi arutatud, kellel mida pakkuda on ja kes kellelt mida saada tahaks. Kokkutulekud on üle aasta kord Põhja-, kord Lõuna-Eestis, sest liikmeid on meil mõlemal pool.
Minu uues kodus toimus kokkutulek 2017. aastal, minu siinse aiarajamise kolmandal suvel, seega väga, väga algusjärgus. Aga taolises väga-väga noores aias on meil varemgi kokkutulekuid olnud ja need on erakordselt põnevad, sest siis on näha ka maastiku ja krundi oma potentsiaal, puhas toorik paistab veel välja. Ning kui põnev on järgnevatel aastatel jälgida, kuidas see aed edeneb, kosub, kasvab ja laieneb. Aiad on nagunii pidevas muutumises ja arengus, aga algused – algused on alati erilised.
Sel aastal tulime kokku Lõunas. Taga talus Rahmeldaja juures. Sellest aiast olen aegade jooksul juba väga palju pilte teinud ja üles pannud, aga paar tükki ehk seegi kord veel …
Varjuaias.
Meeleolukaid pilte tegin meie ühisest söögilauast ja seemnete jagamisringist, kus ilmed kõnelevad rohkem kui tuhat sõna … aga ma kardan, et nende ilmete omanikud ei kiidaks nonde piltide avalikku esitlemist heaks. Sellepärast parem näitan, kui palju meid tõepoolest juba kokku on, ekipaažides nimelt.
Peaaegu alati kuuluvad meie kokkutulekute juurde lähimate aiandite-puukoolide külastused ja seekord koondus meie tähelepanu muidugi Aiasõbrale ja Järvseljale. Aiasõbras oli justkui meie kokkutuleku auks priske allahindlus välja kuulutatud, nii et juba sealt tulin kahe kastiga. Meie kokukalt lisandus veel paar kastitäit põnevaid ja meeliköitvaid taimi. Millal see kõik lõpuks järgemööda maha saab istutatud, ei oska hetkel veel ennustada.
Peaaegu alati kuulub meie kokukate juurde ka ekskursioon mõnesse piirkonnas asuvasse iluaeda, sest aalujaid on Eesti kõigi andekate hobiaednike seas siiski väga väike osa ja kui me ainult iseendaga piirduks, jääksime nii paljust ilma. Seekord viis ekskursioon Teresa Lepikovi imede aeda, mis oli tohutu elamus. Selliseid istutusalade massiive ja mastaapseid püsilillealasid näeb harva.
Alla tiigi äärde:
Ja varjuaeda:
Sealne päevaliiliate ja siilkübarate kollektsioon võttis õhku ahmima. Ja millise silmaga oli see kõik kokku sobitatud, imetlusväärne!
Tõepoolest, nende istutusalade mastaabid olid hämmastavad ja isegi natuke hirmutavad – rohimise seisukohast. Sest multši seal ei kasutata rohkem kui käiguteedel. Ja peale üüratu iluaia on seal veel kopsakas taraga ümbritsetud puuvilja- ja marjaaed, kus samuti varjavad ennast põnevad kollektsioonid. Minusugune laisavõitu ja kronilises ajapuuduses hobitaja võib niimoodi tõsised kompleksid külge saada. Ainus lohutus oli, et tegelikult on see hiiglaslik aed tervelt kolme pereliikme ühine hobi ja nõnda on seal iga päev toimetamas ja siblimas kolm pühendunud aednikku. Aga ka sel moel on see tööhulk aukartustäratav. Minu siiras imetlus ja lugupidamine. Mul on lõpmata hea meel, et olen seda koos teiste aalujatega nüüd näinud.
Aidi Vallik avalikult 