Aidi Vallik avalikult

Lastekirjanike tööst moodustavad päris olulise osa sügisest kevadeni käivad esinemised ning kohtumised lugejatega. See hooaeg algab enamasti septembri lõpus, kui koolid on uude õppeaastassse sisse elanud ja ürituste ning tööplaanid valminud, ja kestab kevadeni, suvevaheaja alguseni. Juba aastaid rändan niisiis sügisest kevadeni mööda koole oma raamatutega nagu kass poegadega, tavaliselt on ühes kuus kaks-kolm esinemist ikka.

Selle hooaja avapauk kõlas eile Antsla raamatukogus ja Kuldre koolis, kuhu oli Lastekirjanduse Keskus organiseerinud minu, Jaanus Vaiksoo ja Sulev Olli ühisväljasõidu. Kolmekesi lugesime lastele ohtralt luulet, ja mina lugesin oma “Imelugude” tekste, mis pole veel raamatuks saanud, aga käsikirjaks küll, ja Ott Vallik on selle illustreerimist ka juba alustanud. See peaks raamatuna ilmuma järgmisel kevadel. Seega muidugi tahtsin neid värssjutustusi laste peal testida – ja mulle näis, et eksami sooritasin “viiele”: lastel oli nalja küll, elasid kaasa ja naersid õigete kohtade peal, nii et mina olen rahul! Ja mis veel parem, nägin, et sellest tuleb õnneks tõesti taas üks raamat, mis noori lugejaid külmaks ei jäta.

Antsla raamatukogus olime algklassilaste ees, 1. – 3. klass.

Ja Kuldres kuulasid meid suuremad, 4.–9. klassi õpilased.

Pärast käisime lõunat söömas ühes toredas külakohvikus, mille kõrval oli niisugune tore vaatekoht. Taga paistab nii armas ja mänguline Lõuna-Eesti maastik ja Urvaste kirik.

Pildid on tehtud Lastekirjanduse keskuse poolt ja ma südamest tänan neid lahke loa eest neid oma blogis kasutada!

Minu järgnevate kokkulepitud esinemistega püsite aga kursis siitsamast blogi avalehelt “Kalendri” rubriiki vaadates.

Mis siis veel. Samal ajal kui ma Urvaste kandis kaunist päeva veetsin, oli mu postkasti laekunud üks hea ja üks halb uudis. Hea uudis on see, et “Minu pea” on trükikojas valmis saanud – teen sellest lähemal ajal ka terve omaette postituse. Halb uudis oli aga see, et Kulka otsustas minu jõulujuttude raamatu avaldamist mitte toetada. See on paha, sest mul on selle jaoks täiesti geniaalne kunstnik Marge Nelk juba töös ning arvatavasti omadega vähemalt poole peal, samuti on mul temaga juba sõlmitud leping, mis seob mu tema ees päris korralike rahaliste kohustustega. Nii et taganemisteed mul enam tegelikult ei ole, see raamat peab ilmuma, aga mis vahenditega ja kust need võetakse, tuleb mul nüüd välja nuputada.

Eile oli sügisene pööripäev. Päev on juba kuus tundi lühem kui jaaniajal … ja jõuab jõuludeni veel kuus tundi lühemaks minna. Kui ma külmadega isegi suudaks leppida, siis see valgusolude halvenemisega mitte. Minu lemmikaeg on ikka see, kui päike lõõmab öötundidest öötundideni ja vaevu jõuab loojuda. Oh, jaaniaeg … kaua tuleb sind nüüd jälle oodata!

Vanarahvas uskus, et sealt, kust sügisesel pööripäeval tuul puhub, puhub ta valdavalt jõuludeni välja. Ning lõunakaarte tuul, mis keerab päeva jooksul päripäeva suunda, pidi ennustama pikka ilusat sügist. Eks me siis näe, mis tulemas on –  sest tuul pööras päeva jooksul hoopis loodest läände, seega külmast kaarest ja vastupäeva.

Sookured ja pääsukesed läksid eelmise nädala teisel poolel kiiresti ja justkui kõik korraga. Paar päeva tagasi kuulsin veel hiireviusid, aga nüüd on nendegi poolt vaikus. Viimased päevad voorivad juba haneparved meist üle lääne poole. Kahju on nende minekust. Ainult haigrud röögivad veel tiigi taga võsas. Need võiks kah ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Õgivad meie kalli raha eest ostetud valgeamuure siin.

Kevadel saabusid rändlinnud üsna vara – oma märkmetest näen, et 18. märtsil kuulsin esimest korda lõokest ja hiireviud ning sookured tulid põllule huikama. Selsamal päeval oli ka esimene kevadine äikesevihm ja vikerkaar. Ja lumi oli sulanud vaevu paar päeva varem (16. märtsil olid veel lumeräbalad siin-seal maas).

19. märtsil tegin kasvuhoones esimesed külvid:spinatit, redist, salatit ja tilli, seal oli muld sulanud ja üsna soe juba. Tomatid-paprikad olid muidugi juba nädal varem tuppa karpidesse külvatud. Õues olid temperatuurinäidud mõõdukad plussid, ööd kergetes miinustes. 22. märtsil hakkasid lumikellukesed õitsema. Kuu lõpupäevadel tuli lühike väga külmade ööde periood: öösiti langes miinus kaheksani, kolm-neli päeva järjest. Vihmaga oli kevade hakul kasinasti. Pärast seda juba nimetatud äikesevihma tegi veel mõõduka saju 21. märtsil ja siis 29. märtsil.

Aprilli esimestel päevadel hakkas jälle tasapisi soojemaks minema – aga 9. aprillil läksid öised temperatuurid jälle miinustesse ning paar päeva andis lörtsihoogusid. Need möödusid, aga ööd jäid miinuskraadidesse terveks nädalaks. Igatahes 17. aprillil alles oli ilm sedavõrd paranenud, et sain külmakindlad juurikad maha külvata: porgandi, pastinaagi, avamaaredised, naerid ja mustjuure.

Sel kevadel nägin, et sügisel tuleks tõepoolest niipalju pingutada, et peenrad puhastatud ja põhu talveks peale saaks, sest suur vahe oli peenardel, mis talveks põhu peale said, ja peenardel, mis ei saanud. Pildi pealt on näha, et mustana talvitunud peenras tuli kevadel alustada rohimise ja puhastamisega. Põhu all polnud aga umbrohust haisugi.

Võtsin suure aianoa ja lõikasin külviridade kohalt põhu lahti, puistasin vahedesse natukene komposti ja külvasin sellesse.

‘

Niipalju sain targemaks, et järgmine kevad kasutan komposti asemel poest ostetud kasvuturvast nende ridade vahele puistamiseks – sest kompostis oli palju umbrohuseemneid, mis tähendas rohimist, aga kui ma kasutaks seal kasvuturvast, siis saaks veelgi laisemalt läbi.

Kus polnud tegemist ridadega, vaid oli vaja taimi istutada, seal lihtsalt tegin põhu sisse pesad ja istutasin neist läbi mulda.

Aga see istutamine tuli muidugi hiljem. Kõigepealt ajasid kasvuhoonesse tunginud maakirbud suurema osa mu kastidesse külvatud kapsataimi hukka, nii et maikuu keskel tegin veel korduskülve. No kes see oskas arvestada, et maakirbud juba aprilli lõpus aktiveeruvad – aga nad tegid seda, sest kuu keskel saabus soojalaine, 15. aprillil oli juba 12 kraadi sooja, järgmisel päeval juba 15, siis 16, ja 20. aprillist alates tõusid päevatemperatuurid üle 18–20 kraadi, 27. aprillil oli 24 kraadi sooja. Samal ajal olid viimased sademed, mis me saime, 9. aprillil sadanud lörts. Siis hakkas aiamaal küll juba nutuseks kiskuma, voolikud tuli välja vedada ja pump tiiki panna.

Vihm tuligi alles 2. mail, paar päeva enne seda saabus uus öökülmalaine ja päevatemperatuurid tõmbasid tagasi kevadise harjunud 10 kraadi tuuri. 3. mail sadas LÖRTSI ja ööd läksid jälle rohkem kui nädalaks miinuskraadidesse, kuigi päevasoe hakkas juba 15–16 kraadi juurde tagasi tõusma. Vähemalt sadas nüüd vihmagi natuke.

17. mail tõusis öine temperatuur jälle üle tüki aja plusspoolele ja päevasoojust tuli taas 20 kraadi ja rohkem. Nüüd oleks olnud hea aeg aiamaal kõike teha ja külvata ja istutada – aga tädi Tötsu juba aprilli lõpus alanud haigus läks nii hulluks, et 17. mail jõudis ta opilauale. Ning siis 23. mail teist korda opilauale. Vahepeale jäid kuumad päevad, 26 ja 27 kraadi nagu südasuvel. Viimasel maikuu nädalal muutus ilm tagasi maikuiseks 16-kraadiseks. Oli küllaltki kuiv, kuigi maikuus 8 tervelt päeval sadas vihma – aga need sajud ei olnud suured ega tugevad.

Juuni esimene kümmepäevak oli kuiv ning väga soe, isegi kuum, kraadid kerkisid mitmel päeval 28–29-ni. Kõige selle küpsetamise peale saime vihma alles 11. kuupäeval, siis veel 13.-l ja siis järgmisena alles kuu lõpus pärast jaanipäeva. Päevased soojakraadid püsisid järjekindlalt üle kahekümne, paar üksikut päeva olid veidi jahedamad. Jaanipäev oli lihtsalt imeline. Nii suvist ja sooja jaaniõhtut ma ausalt öeldes ei mäletagi. Ja Tötsu oli paranenud, oli meile alles jäänud. Klambrid ja traadid võeti jaanieelsel päeval välja. Nii et jaanituli oli meil õnnelik. Ja ilusate armsate tüdrukutega.

Hiljem öösel ilmus meile veel tulepoiss:

Juuli algus, kus tavaliselt kõik juba üsnagi lokkab,  oli aiamaal veel üsna lage lugu, sest Tötsu haiguse ja põetamise tõttu jäin kogu aeg seal oma külvide ja istutamistega hiljaks. Midagi polnud teha, Tötsu oli sel kevadel prioriteet. Aiamaa tuli alles tema järel. Ja sel aastal oli pööraselt igasuguseid kahjureid. Ka porganditele tuli kuskilt porgandi-lehekirp. Ma lihtsalt ei jõudnud nende kõigiga võidelda kogu aeg, nagu oleks tarvis olnud. Vähemalt võisin õnnelik olla, et pärast jaanipäevagi jälle rohkem aiale pühenduda  võisin, ja siis hakkas see pilt tegelikult paranema ka.

Juuli esimene pool tuli hoopis tagasihoidlikumate temperatuuride ja hoovihmadega, mis ei olnud suured, aga neid vähemalt oli. Pärast sooja jaaniaega tundus nüüd isegi jahe, oli tunne, nagu juuni ja juuli oleksid kohad ära vahetanud. Aga kuu teine pool läks kuumaks tagasi mitmel päeval lausa 30 ja 31 kraadi. Õnneks sadas aeg-ajalt vihma ka.

Kuu vahetus tõi aga kiire jahenemise ja augusti algus üllatas öökülmaohtliku olukorraga: 4.–6- augusti öödel oli meil siin sooja 2–3 kraadi. Kurgid hakkasid põdema. Kõrvitsatele ka ei meeldinud. Nad vaesekesed olid ka mul liiga hilja ju maha saanud. Nii et … üldiselt, kurki ja kõrvitsat ma sel aastal eriti ei saanud. Vaid natuke, värskelt söömiseks. Noh, päris ilma ka ei jäänud, eks ole.

Juba 6. augustil aga läks elu jälle suviseks … ja kuivaks. Seitse lühikest ja kitsit vihmahookest saime vaid. Istutada seepärast väga ei julgenudki, maa oli labida sügavuselt täiesti kuiv.

Septembrikuu hakkas see-eest üle päeva midagi natukesehaaval tilgutama, abiks ikka, eks ole, kuni kuu keskel saabusid ka tugevamad vihmad. Kahjuks järgnesid neile ka öökülmad. Esimesed öised miinuskraadid olid meil 18. septembril (-2,1 õhus), niimoodi 4 ööd järjest, siis anti kaks ööd hõlpu – kuni pööriööl tuli 4,5 kraadi miinust. Kasvuhoones tomatid ja kurgid võttis ära. Niipalju sel aastal siis neist.

Ega me ööl vastu tänastki külmast pääsenud, täna öösel oli õhus -1,6.

Oleme siin nüüd elanud viis suve, ja ükski aasta pole siin meie aja jooksul nii öökülmane olnud! Varasemad 4 sügist on öökülm saabunud lugupidavalt umbes oktoobri teise poole alguses, aga mis sel aastal toimub?

Ja siis see krahh viljapuudega.

Aianduslik hooaeg ei olnud edukas. Aiva üle kivide ja kändude ja läbi takistuste. On palju paremaid aastaid olnud.

Aga vähemalt kuivlilled kasvasid hästi ja tegid mu õnnelikuks. Pilt on muidugi totakas – spontaanselt kodustes oludes pildistatud, kui ma parasjagu juba kuivanud kimpe kasti ladusin ja nende asemele aiamaalt toodud värskeid hakkasin üles riputama.

Eile tegime Otiga ühe sõidu, mis oleks pidanud toimuma juba umbes kuu aja eest või varemgi, aga mida sai kogu aeg erinevatel edasilükkamatutel põhjustel edasi lükatud. Ei noh, nüüd on suur sügis käes, pole enam siin midagi kuhugi lükata.

Ja tegelikult tuli välja, et päris hea, et me varem minekule ei saanud. Sest siin juhtus veel asju, mille järel oleks taas kord olnud vaja sinna minna. Mulgimaale. Polli.

Nimelt on tervet viimast aastat mu noori viljapuid saatnud täiesti seletamatu ebaõnn.

2015. aasta kevadel rajasime siia väikese viljapuuaia hakatuse. Sest siin vanale talukohale täiesti ebatüüpiliselt ei olnud meid ees ootamas mitte ühtegi vana, ajast puretud õuna- ega ploomipuud. Ka mitte pirni- või kirsipuud, või taevas hoia, isegi mitte traditsioonilist kreegivõsa! Nii me siis ühe raksuga tõime aiandist kaks pirni- ja kolm õunapuud ning ühe ploomi. Nimekirjas oli mu valitud ploomisorte isegi kolm – kõik eri värvi, kõik eri valmimisajaga –, aga aiandis oli neist tookord olemas vaid üks. (Nüüd, tänasel päeval ütlen ma: õnneks!)

Istutasime nad kõik meie uude aeda ogoroodina serva: soojemasse, tüsedama ja muredama paksu huumuskihiga serva ploomi ja pirnid; külmemasse ja kõvema, savisema mullaga otsa aga õunapuud. Samal suvel lisandus neile sinna emalt saadud omajuurne kirsipuuke. Järgmisel, 2016. aastal aga kingiti mulle sünnipäevaks ploomipuu ‘Polli Emma’ istik, mis läks muidugi soojemasse otsa pirnide ja eelmise aasta ploomi, ‘Renklood Haritonovõi’ juurde. Vaikselt lootsin nende õitsemisaja kattumisele, sest ‘Polli Emma’ ei ole isetolmlev.

Istutasin, kastsin, toestasin, multšisin, kujundasin võra, tegin justkui kõik – kõik järgnevad neli aastat. Kõik näis edenevat ja kontrolli all olevat, ainult sügisõunapuuke tegi mulle natuke muret, sest tema aastased juurdekasvud jäid algusest peale imelikult lühikeseks, piirdudes umbes 5 – 10 cm-ga aastas. teised puud kosusid pealtnäha aga ilusasti.

Eelmisel sügisel juhtus esimene õnnetus. Niitmisel õnnestus murutraktoriga noorele taliõunapuule, mis juba teist suve kandis, pihta põrutada. Näis, et mitte hullusti – midagi ei murdunud, ainult kõik õunad kukkusid puu otsast alla. See ei olnud imelik, sest õunad olid valmis. Imelik hakkas kevadel – kui see õunapuu enam lehte ei läinud, ja ei läinudki enam. Kas tõesti see üks põrutus tegi niimoodi? Kurvastasime, aga leppisime. Kui oled loll, siis tuleb kooliraha maksta.

Teised puud olid aga tublid. Lehtisid ja õitsesid. Aga nagu nöök tulid pirnide, ploomide ja kirsside õitsemisajal need miinus nelja kraadised öökülmad. Kolm külma ööd. Jooksin, mähkisin nende õitsevaid võrasid ööseks kattelooridesse. Sel suvel oli ju võimalus ka oma pirnide ja ploomipuude viljad ära maitsta, nad õitsesid esimest korda! Ning suur oli mu rõõm, kui mingi hetk juunikuus nägin kõigis puudes rohkesti pisikesi viljaalgeid paisumas. Käisin neid näpuga silitamas. Kuni tuli see juunivarisemine, mille kohta ma olin seni ainult lugenu, polnud ise kunagi näinud. Aga ploomipuud lasidki end peaaegu tühjaks. Küll ma kirusin ennast, et ma polnud terve kevade jooksul tulnud selle peale, et neid kasta! Tegelikult oli ju kuiv aeg, aga enne oli ju sadanud ja mul oli multšitud ka … läksin liiga muretuks, ja palun väga. Aga noh, mõlema ploomi otsa siiski mõni jäi, nii et maitsta võis neid siiski saada.

Siis tegi 1. juulil meil siin korra kõva tuult. Selline suvetormike, edelast. Pildus lillepotte ja kattekangaid mööda aeda … ja viis jalalt meie teist suve kandva, peaaegu söömisküpsete viljade all lookas suveõunapuu ‘Pirja’.

Ta murdus juurekaelalt, pookimiskohast. Pidasin seda imelikuks, tegelikult üldse seda, et nii vahetult juurekaelale on poogitud. Pookekoha ümber oli veider, nagu näritud või natuke mädane kitsas rant. Täpselt mullapinnal. Ma polnud seda enne märganudki!

Selle peale kiristasime hambaid, sõitsime Järvselga ja tõime omale uue taliõuna- ja suviõunapuu, istutasime need maha, sest noh … mul peavad õunapuud olema!

Paari nädala pärast läks kolmas õunapuu, sügisõun ‘Kikitriinu’ imelikuks. Pooles juulis tegi ennast kirjuks, nagu sügis hakkaks tulema. Oli ta ju algusest peale teistest hoopis äbarikum … aga neid tervemat kahte ju enam polnudki!

Kaevasin ta ümbert ettevaatlikult maa lahti, vaatasin. Leidsin sipelgad. Uputasin, panin neile mürki, kadusid. Kastsin puud ja pidasin talle loenguid. Oma hämmastuseks tuvastasin maapinnal tema juurekaelal täpselt sama imeliku nähtuse, nagu näritud või natuke mädase randi. Panin seda imeks, aga ei osanud ka midagi ette võtta.

Septembri alguseks oli see puu selline.

Pidasin nõu mitme viljapuutargaga. Selle puuga on kõik. Pilt näeb välja nagu bakterpõletik, aga tegelikult see ta vist siiski ei ole, sest võrsetipud ei ole kooldunud ja tüvi ning oksad on ilma haavanditeta. Aga vahet pole, tulle ta läheb.

Nii et nüüd mul oli juba uut sügisõunapuud ka vaja.

Aga see pole veel kõik. Kui me läinud pühapäeval rõõmsalt Võhmas vettisime, otsustas tormituul kodus maha murda ka ühe ploomipuu, sellesama 2015. aasta kevadel istutatud ‘Renklood Haritonovõi’, mis vähemalt silmaga vaadates tundus olevat vaata et kõige tugevam ja tervem kõigist mu puudest.

Siiski ei olnud ta täiesti maas, vaid kaldu, ja mitte pookekohast mullapinnal, vaid tuulepoolse külje juured olid justkui järele andnud. Nagu kuused vajuvad terve mättaga, nii kiikus temagi mättaga mullas. Sõtkusime ta kõvasti kinni, ankurdasime ta tugevasti uue kolme tugivaia külge – aga ma ei julgeks küll sealt päriselt midagi loota … Ning mis imelik – ka tema pookekoht juurekaelal oli samasugune nagu näritud ja märja randiga.

Seepeale läksin ärevusega kõigi ülejäänute pookekohti uurima. ‘Polli Emma’ pookekoht oli ka väga madalal, samuti otse juurekaelal, aga ilus, terve ja kuiv. Mõlemad pirnid olid aga poogitud umbes 10 cm kõrgusele juurekaelast, need pookekohad olid ka ilusad ja vähimagi veata. Samuti on sel suvel Järvseljast toodud uued õunapuud poogitud labakäe kõrgusele.

Muide, 2015. aastal istutatud pirnipuudega ma olen väga rahul. Mõlemad, nii suvipirn ‘Mlejevi varajane’ kui sügispirn, lätlaste tehtud ‘Suvenirs’,  kandsid esimest aastat. Täna sõime kaks viimast kamalusuurust ‘Suvenirsi’, mis olid ülimaitsvad. Mlejevid said otsa aga juba augusti lõpus. Nende suurus ei olnud nii muljetavaldav, aga nad on siiski suuremad ja sirgemad kui meie kuulsad ‘Pepid’ ning väga mahlakad ja magusad.

Igatahes eile sõitsimegi Polli, Seedri puukooli omale nii uut sügisõunapuud kui igaks juhuks paari ploomi juurde toomas. Ma olin seal esimest korda. Ja ma ei mõista, MIKS ma seal alles esimest korda olin! See koht jättis mulle äärmiselt hea mulje. Sügisesest ajast hoolimata olid nende taimed väga heas vormis, väga hoolitsetud, väga heas süsteemis paigutatud, ja personal oli väga asjatundlik ning armas. Ma sain oma uued viljapuud, sügisõunapuu ‘Kovalenkovskoje’ (sest mul tuli tunne, et ma tahan üleni punast , lausa muinasjutupunast sügisõuna) ja ploomipuu ‘Victoria’ (sellepärast, et see sort on üks mu lemmikuid) ja ploomiväärse alõtšahübriini ‘Kubanskaja kometa’ (sest see on kõige varasem meil müüdavatest ploomidest, saab valmis juba juuli lõpus) ja siis veel kaks toompihlakasorti ning kolm erinevat söödava kuslapuu sorti, millest ma kirjutan ehk mõni teine kord. Õndsuseasjadest ei suutnud ma sinna jätta musta leedrit ‘Plumosa Aurea’, mis oli mu ammuses kujuteldavas soovinimekirjas.

Ja veel ma ei tea, miks ma seal Seedris ei pildistanud. Aga see on ehk seletatav adrenaliini ja endorfiinide tulvaga, mis mind taimeaedades tabab.

Edasi sõitsime ühe kena kaasaaluja juurde, kelle aias ma viimati olin käinud meie kokkutulekul! Väga põnev oli vaadata ja uurida, mis kõik 5 aastaga seal muutunud on. Tema vanemat parki vaadates jooksis mul vist küll ilanire suunurgast alla, sest no millal mina ometi enda pargis sellist pilti näen … Ma oleks pidanud ikka veel 10 aastat varem selle kõigega pihta hakkama.

Tagasiteele eelnes natuke veel  pakkimist, sest autos alumise korruse moodustasid juba Seedrist ostetud taimed. Need on need valgetesse kilekottidesse toppitud pottidega pikali all. Ja kõik need hindamatud taimed, mida meile nüüd kaasa pakuti, tuli sinna peale ja vahele mahutada.

Minu kujuteldavasse soovinimekirja lisandus tiivuline kikkapuu, mis mul küll kunagi ammu Haapsalu aias oli, aga mille 2006. aasta erijäle talv endaga kaasa võttis. Nüüd seal aias oli justkui taaskohtumine.

Kodus patsutasin ja paigutasin neid kaasatoodud taimi ja jagasin neile lubadusi mahaistutamise osas, mis pidi tänase päeva küll ootama. Täna nimelt oli vaja üle võtta juurviljad, sest meil on mitu ööd juba päris head miinuskraadid olnud ja sel juhul, ma kardan, ei pea paika vanarahva tarkus, et juurvili pidi kasvama mihklipäevani. Pealegi täna oligi kuu kõva aja juurepäev, loodetuulega pealekauba, nii et parim aeg säilitusjuurvili maast võtta.

Porgand on sel aastal imelikud krekud, suured küll, aga paljud sõlmes ja harulised. Normaalne sirge porgand meeldib mulle siiski rohkem. Pastinaak on ilus, olen rahul. Ei saanud selliseid poolekiloseid mürakaid kui eelmine aasta, aga kenad normaalsed viljad on. Peet on okei, aga need sordid ma vahetan järgmine aasta siiski välja. See varane väikseviljaline on ikka liiga väikseviljaline, ja see säilituspeet ‘Egipski’ on jälle uskumatud loperguned mürakad, vaata et ei mahu potti ära. Kuigi maitse on mõlemal hea, seda ma tean, mul eelmine suvi olid ka samad sordid. Ja muide, tõeline kordaminek on, et mul õnnestus siin aias esimest korda kaalikat saada!

Kolimiskevadel eakas naabriema kõneles mulle sõbralikult, et siin on külm koht ja kuiv koht ja kaalikas ei kasva. Ma võin öelda, et ta rääkis absoluutselt õigust, täpselt nii see ongi – ja kaalikas ei kasva, sest talle tuleb suve keskel klaasistumistõbi kallale, mis omakorda tuleneb pinnase booripuudusest ja millestki veel. Ma olen selle mõistatusega maadelnud nüüd viiendat suve ja neli aastat ebaõnnestunud, aga iga kord muudkui eksperimenteerinud uute lahendusvõimalustega. Ning nüüd ma tean: kaalikas kasvab siin ainult üks kindel sort, ‘Kohalik sinine’, juhul kui maakirbutõrje ilmade soojenedes on hoolikas, kui peenrakast on aasta varem saanud korralikult komposti ja kui kaalikakülvi eel mulda anda heldelt boorpulbrit.

Noh, külvasin kevadel veel mustjuurt, aga seeme oli piiripealselt vana ega idanenudki, sest mustjuure ja pastinaagi seemned kaotavad idanemisvõime üsna ruttu, pahatihti eelmisel kevadel ostetud seeme järgmisel enam ei kõlbagi, ja nii seekord läkski. Korduskülvi ei jõudnud enam teha.

Ja naeri esimese külvi hävitasid maakirbud, sest ma oinas ei kujutanud ette, et need raiped sel aastal juba aprillis aktiivseks muutuvad, ega märganud. Sügisese naerikülviga jäin riskantselt hilja peale (13. augustil!), need on praegu alles väikesed, aga kui ilma annab, siis ehk paari nädala pärast saab sööma hakata.

Juba augustikuus tulid maast üles sibulad ja küüslaugud. Mõlemad olid sel aastal imeilusad, nendega olen küll ülirahul!

Ja minu talvine südamerõõm, õlelilled – päikesetiivad, kattelehised käokullad ja parkjuured – on suve jooksul järjest ja järjest kimpudesse köidetud ning kuivatatud.