Ebaõnnest rõõmudeni

Eile tegime Otiga ühe sõidu, mis oleks pidanud toimuma juba umbes kuu aja eest või varemgi, aga mida sai kogu aeg erinevatel edasilükkamatutel põhjustel edasi lükatud. Ei noh, nüüd on suur sügis käes, pole enam siin midagi kuhugi lükata.

Ja tegelikult tuli välja, et päris hea, et me varem minekule ei saanud. Sest siin juhtus veel asju, mille järel oleks taas kord olnud vaja sinna minna. Mulgimaale. Polli.

Nimelt on tervet viimast aastat mu noori viljapuid saatnud täiesti seletamatu ebaõnn.

2015. aasta kevadel rajasime siia väikese viljapuuaia hakatuse. Sest siin vanale talukohale täiesti ebatüüpiliselt ei olnud meid ees ootamas mitte ühtegi vana, ajast puretud õuna- ega ploomipuud. Ka mitte pirni- või kirsipuud, või taevas hoia, isegi mitte traditsioonilist kreegivõsa! Nii me siis ühe raksuga tõime aiandist kaks pirni- ja kolm õunapuud ning ühe ploomi. Nimekirjas oli mu valitud ploomisorte isegi kolm – kõik eri värvi, kõik eri valmimisajaga –, aga aiandis oli neist tookord olemas vaid üks. (Nüüd, tänasel päeval ütlen ma: õnneks!)

Istutasime nad kõik meie uude aeda ogoroodina serva: soojemasse, tüsedama ja muredama paksu huumuskihiga serva ploomi ja pirnid; külmemasse ja kõvema, savisema mullaga otsa aga õunapuud. Samal suvel lisandus neile sinna emalt saadud omajuurne kirsipuuke. Järgmisel, 2016. aastal aga kingiti mulle sünnipäevaks ploomipuu ‘Polli Emma’ istik, mis läks muidugi soojemasse otsa pirnide ja eelmise aasta ploomi, ‘Renklood Haritonovõi’ juurde. Vaikselt lootsin nende õitsemisaja kattumisele, sest ‘Polli Emma’ ei ole isetolmlev.

Istutasin, kastsin, toestasin, multšisin, kujundasin võra, tegin justkui kõik – kõik järgnevad neli aastat. Kõik näis edenevat ja kontrolli all olevat, ainult sügisõunapuuke tegi mulle natuke muret, sest tema aastased juurdekasvud jäid algusest peale imelikult lühikeseks, piirdudes umbes 5 – 10 cm-ga aastas. teised puud kosusid pealtnäha aga ilusasti.

Eelmisel sügisel juhtus esimene õnnetus. Niitmisel õnnestus murutraktoriga noorele taliõunapuule, mis juba teist suve kandis, pihta põrutada. Näis, et mitte hullusti – midagi ei murdunud, ainult kõik õunad kukkusid puu otsast alla. See ei olnud imelik, sest õunad olid valmis. Imelik hakkas kevadel – kui see õunapuu enam lehte ei läinud, ja ei läinudki enam. Kas tõesti see üks põrutus tegi niimoodi? Kurvastasime, aga leppisime. Kui oled loll, siis tuleb kooliraha maksta.

Teised puud olid aga tublid. Lehtisid ja õitsesid. Aga nagu nöök tulid pirnide, ploomide ja kirsside õitsemisajal need miinus nelja kraadised öökülmad. Kolm külma ööd. Jooksin, mähkisin nende õitsevaid võrasid ööseks kattelooridesse. Sel suvel oli ju võimalus ka oma pirnide ja ploomipuude viljad ära maitsta, nad õitsesid esimest korda! Ning suur oli mu rõõm, kui mingi hetk juunikuus nägin kõigis puudes rohkesti pisikesi viljaalgeid paisumas. Käisin neid näpuga silitamas. Kuni tuli see juunivarisemine, mille kohta ma olin seni ainult lugenu, polnud ise kunagi näinud. Aga ploomipuud lasidki end peaaegu tühjaks. Küll ma kirusin ennast, et ma polnud terve kevade jooksul tulnud selle peale, et neid kasta! Tegelikult oli ju kuiv aeg, aga enne oli ju sadanud ja mul oli multšitud ka … läksin liiga muretuks, ja palun väga. Aga noh, mõlema ploomi otsa siiski mõni jäi, nii et maitsta võis neid siiski saada.

Siis tegi 1. juulil meil siin korra kõva tuult. Selline suvetormike, edelast. Pildus lillepotte ja kattekangaid mööda aeda … ja viis jalalt meie teist suve kandva, peaaegu söömisküpsete viljade all lookas suveõunapuu ‘Pirja’.

pirja1.jpg

Ta murdus juurekaelalt, pookimiskohast. Pidasin seda imelikuks, tegelikult üldse seda, et nii vahetult juurekaelale on poogitud. Pookekoha ümber oli veider, nagu näritud või natuke mädane kitsas rant. Täpselt mullapinnal. Ma polnud seda enne märganudki!

Selle peale kiristasime hambaid, sõitsime Järvselga ja tõime omale uue taliõuna- ja suviõunapuu, istutasime need maha, sest noh … mul peavad õunapuud olema!

Paari nädala pärast läks kolmas õunapuu, sügisõun ‘Kikitriinu’ imelikuks. Pooles juulis tegi ennast kirjuks, nagu sügis hakkaks tulema. Oli ta ju algusest peale teistest hoopis äbarikum … aga neid tervemat kahte ju enam polnudki!

haigepuu1.jpg

Kaevasin ta ümbert ettevaatlikult maa lahti, vaatasin. Leidsin sipelgad. Uputasin, panin neile mürki, kadusid. Kastsin puud ja pidasin talle loenguid. Oma hämmastuseks tuvastasin maapinnal tema juurekaelal täpselt sama imeliku nähtuse, nagu näritud või natuke mädase randi. Panin seda imeks, aga ei osanud ka midagi ette võtta.

Septembri alguseks oli see puu selline.

haigepuu.jpg

Pidasin nõu mitme viljapuutargaga. Selle puuga on kõik. Pilt näeb välja nagu bakterpõletik, aga tegelikult see ta vist siiski ei ole, sest võrsetipud ei ole kooldunud ja tüvi ning oksad on ilma haavanditeta. Aga vahet pole, tulle ta läheb.

Nii et nüüd mul oli juba uut sügisõunapuud ka vaja.

Aga see pole veel kõik. Kui me läinud pühapäeval rõõmsalt Võhmas vettisime, otsustas tormituul kodus maha murda ka ühe ploomipuu, sellesama 2015. aasta kevadel istutatud ‘Renklood Haritonovõi’, mis vähemalt silmaga vaadates tundus olevat vaata et kõige tugevam ja tervem kõigist mu puudest.

Siiski ei olnud ta täiesti maas, vaid kaldu, ja mitte pookekohast mullapinnal, vaid tuulepoolse külje juured olid justkui järele andnud. Nagu kuused vajuvad terve mättaga, nii kiikus temagi mättaga mullas. Sõtkusime ta kõvasti kinni, ankurdasime ta tugevasti uue kolme tugivaia külge – aga ma ei julgeks küll sealt päriselt midagi loota … Ning mis imelik – ka tema pookekoht juurekaelal oli samasugune nagu näritud ja märja randiga.

Seepeale läksin ärevusega kõigi ülejäänute pookekohti uurima. ‘Polli Emma’ pookekoht oli ka väga madalal, samuti otse juurekaelal, aga ilus, terve ja kuiv. Mõlemad pirnid olid aga poogitud umbes 10 cm kõrgusele juurekaelast, need pookekohad olid ka ilusad ja vähimagi veata. Samuti on sel suvel Järvseljast toodud uued õunapuud poogitud labakäe kõrgusele.

Muide, 2015. aastal istutatud pirnipuudega ma olen väga rahul. Mõlemad, nii suvipirn ‘Mlejevi varajane’ kui sügispirn, lätlaste tehtud ‘Suvenirs’,  kandsid esimest aastat. Täna sõime kaks viimast kamalusuurust ‘Suvenirsi’, mis olid ülimaitsvad. Mlejevid said otsa aga juba augusti lõpus. Nende suurus ei olnud nii muljetavaldav, aga nad on siiski suuremad ja sirgemad kui meie kuulsad ‘Pepid’ ning väga mahlakad ja magusad.

Igatahes eile sõitsimegi Polli, Seedri puukooli omale nii uut sügisõunapuud kui igaks juhuks paari ploomi juurde toomas. Ma olin seal esimest korda. Ja ma ei mõista, MIKS ma seal alles esimest korda olin! See koht jättis mulle äärmiselt hea mulje. Sügisesest ajast hoolimata olid nende taimed väga heas vormis, väga hoolitsetud, väga heas süsteemis paigutatud, ja personal oli väga asjatundlik ning armas. Ma sain oma uued viljapuud, sügisõunapuu ‘Kovalenkovskoje’ (sest mul tuli tunne, et ma tahan üleni punast , lausa muinasjutupunast sügisõuna) ja ploomipuu ‘Victoria’ (sellepärast, et see sort on üks mu lemmikuid) ja ploomiväärse alõtšahübriini ‘Kubanskaja kometa’ (sest see on kõige varasem meil müüdavatest ploomidest, saab valmis juba juuli lõpus) ja siis veel kaks toompihlakasorti ning kolm erinevat söödava kuslapuu sorti, millest ma kirjutan ehk mõni teine kord. Õndsuseasjadest ei suutnud ma sinna jätta musta leedrit ‘Plumosa Aurea’, mis oli mu ammuses kujuteldavas soovinimekirjas.

Ja veel ma ei tea, miks ma seal Seedris ei pildistanud. Aga see on ehk seletatav adrenaliini ja endorfiinide tulvaga, mis mind taimeaedades tabab.

Edasi sõitsime ühe kena kaasaaluja juurde, kelle aias ma viimati olin käinud meie kokkutulekul! Väga põnev oli vaadata ja uurida, mis kõik 5 aastaga seal muutunud on. Tema vanemat parki vaadates jooksis mul vist küll ilanire suunurgast alla, sest no millal mina ometi enda pargis sellist pilti näen … Ma oleks pidanud ikka veel 10 aastat varem selle kõigega pihta hakkama.

Tagasiteele eelnes natuke veel  pakkimist, sest autos alumise korruse moodustasid juba Seedrist ostetud taimed. Need on need valgetesse kilekottidesse toppitud pottidega pikali all. Ja kõik need hindamatud taimed, mida meile nüüd kaasa pakuti, tuli sinna peale ja vahele mahutada.

pagass.jpg

Minu kujuteldavasse soovinimekirja lisandus tiivuline kikkapuu, mis mul küll kunagi ammu Haapsalu aias oli, aga mille 2006. aasta erijäle talv endaga kaasa võttis. Nüüd seal aias oli justkui taaskohtumine.

tiivuline kikkapuu.jpg

Kodus patsutasin ja paigutasin neid kaasatoodud taimi ja jagasin neile lubadusi mahaistutamise osas, mis pidi tänase päeva küll ootama. Täna nimelt oli vaja üle võtta juurviljad, sest meil on mitu ööd juba päris head miinuskraadid olnud ja sel juhul, ma kardan, ei pea paika vanarahva tarkus, et juurvili pidi kasvama mihklipäevani. Pealegi täna oligi kuu kõva aja juurepäev, loodetuulega pealekauba, nii et parim aeg säilitusjuurvili maast võtta.

Porgand on sel aastal imelikud krekud, suured küll, aga paljud sõlmes ja harulised. Normaalne sirge porgand meeldib mulle siiski rohkem. Pastinaak on ilus, olen rahul. Ei saanud selliseid poolekiloseid mürakaid kui eelmine aasta, aga kenad normaalsed viljad on. Peet on okei, aga need sordid ma vahetan järgmine aasta siiski välja. See varane väikseviljaline on ikka liiga väikseviljaline, ja see säilituspeet ‘Egipski’ on jälle uskumatud loperguned mürakad, vaata et ei mahu potti ära. Kuigi maitse on mõlemal hea, seda ma tean, mul eelmine suvi olid ka samad sordid. Ja muide, tõeline kordaminek on, et mul õnnestus siin aias esimest korda kaalikat saada!

Kolimiskevadel eakas naabriema kõneles mulle sõbralikult, et siin on külm koht ja kuiv koht ja kaalikas ei kasva. Ma võin öelda, et ta rääkis absoluutselt õigust, täpselt nii see ongi – ja kaalikas ei kasva, sest talle tuleb suve keskel klaasistumistõbi kallale, mis omakorda tuleneb pinnase booripuudusest ja millestki veel. Ma olen selle mõistatusega maadelnud nüüd viiendat suve ja neli aastat ebaõnnestunud, aga iga kord muudkui eksperimenteerinud uute lahendusvõimalustega. Ning nüüd ma tean: kaalikas kasvab siin ainult üks kindel sort, ‘Kohalik sinine’, juhul kui maakirbutõrje ilmade soojenedes on hoolikas, kui peenrakast on aasta varem saanud korralikult komposti ja kui kaalikakülvi eel mulda anda heldelt boorpulbrit.

Noh, külvasin kevadel veel mustjuurt, aga seeme oli piiripealselt vana ega idanenudki, sest mustjuure ja pastinaagi seemned kaotavad idanemisvõime üsna ruttu, pahatihti eelmisel kevadel ostetud seeme järgmisel enam ei kõlbagi, ja nii seekord läkski. Korduskülvi ei jõudnud enam teha.

Ja naeri esimese külvi hävitasid maakirbud, sest ma oinas ei kujutanud ette, et need raiped sel aastal juba aprillis aktiivseks muutuvad, ega märganud. Sügisese naerikülviga jäin riskantselt hilja peale (13. augustil!), need on praegu alles väikesed, aga kui ilma annab, siis ehk paari nädala pärast saab sööma hakata.

Juba augustikuus tulid maast üles sibulad ja küüslaugud. Mõlemad olid sel aastal imeilusad, nendega olen küll ülirahul!

sibul.jpg

küsla.jpg

Ja minu talvine südamerõõm, õlelilled – päikesetiivad, kattelehised käokullad ja parkjuured – on suve jooksul järjest ja järjest kimpudesse köidetud ning kuivatatud.

õlelilled.jpg

 

 

Advertisements

3 kommentaari

  1. maurus said,

    21. sept. 2019 kell 22:09

    Kas nende viljapuude hukkumisele ei võinud saatuslikuks saada nt. vesirotid, kes on võimelised ka suuri puid oma teravate hammastega läbi närides kukutama? Või on ehk tegu mõne sealt läbi kulgeva veesoonega? Siiski veesoonest need märjad ja näritud randid tüve allosas küll olla ei või. Veesoonel kasvamine paneb puud lihtsalt kiduma, kuivama ja surema.

    • aidivallik said,

      22. sept. 2019 kell 01:20

      Vesirotid meil on. Jah, ise ka mõtlesin sellele. Veesoone peale ma pole enda teada puid istutanud – vähemalt kui ma enda mõõtmise järgi julgen otsustada.

  2. maurus said,

    22. sept. 2019 kell 20:41

    Otsisin veel infot, ja leidsin sellise kirjutise:”
    Mügrid on viljapuudele sedavõrd ohtlikud, et nendega tuleb võidelda aastaringselt. Nad söövad noorte puude juured ära ja te võite ta kerge vaevaga maast välja tõmmata. Ekstreemsemal juhul puu kukub lihtsalt pikali. Kui siiski tuleb noori viljapuid istutada aeda, kus vesirotid end koduselt tunnevad, pakub mõningast kaitset istutusaugu vooderdamine peenesilmalise traatvõrguga. Vähemalt jääb puul aega korralik juurestik kasvatada ja teil on võimalus järgmisel suvel mügride elu kibedaks teha.”
    Nii ütleb Calmia istikuäri juhataja Jüri Annist.
    Ja kui nüüd edasi mõelda, siis madalale juurekaelale poogitud puul jääb see pookekoht mulla alla, kus siis mügrid sellega volilt maiustada saavad.
    Arvan, et selles sinu hukkunud puude põhjus ongi.
    Ja võib-olla maitseb pookevaha mügridele hästi, kahjuks sellekohast infot ei leidnud.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: