Pööripäevajutud

Eile oli sügisene pööripäev. Päev on juba kuus tundi lühem kui jaaniajal … ja jõuab jõuludeni veel kuus tundi lühemaks minna. Kui ma külmadega isegi suudaks leppida, siis see valgusolude halvenemisega mitte. Minu lemmikaeg on ikka see, kui päike lõõmab öötundidest öötundideni ja vaevu jõuab loojuda. Oh, jaaniaeg … kaua tuleb sind nüüd jälle oodata!

Vanarahvas uskus, et sealt, kust sügisesel pööripäeval tuul puhub, puhub ta valdavalt jõuludeni välja. Ning lõunakaarte tuul, mis keerab päeva jooksul päripäeva suunda, pidi ennustama pikka ilusat sügist. Eks me siis näe, mis tulemas on –  sest tuul pööras päeva jooksul hoopis loodest läände, seega külmast kaarest ja vastupäeva.

Sookured ja pääsukesed läksid eelmise nädala teisel poolel kiiresti ja justkui kõik korraga. Paar päeva tagasi kuulsin veel hiireviusid, aga nüüd on nendegi poolt vaikus. Viimased päevad voorivad juba haneparved meist üle lääne poole. Kahju on nende minekust. Ainult haigrud röögivad veel tiigi taga võsas. Need võiks kah ära minna ja mitte kunagi enam tagasi tulla. Õgivad meie kalli raha eest ostetud valgeamuure siin.

Kevadel saabusid rändlinnud üsna vara – oma märkmetest näen, et 18. märtsil kuulsin esimest korda lõokest ja hiireviud ning sookured tulid põllule huikama. Selsamal päeval oli ka esimene kevadine äikesevihm ja vikerkaar. Ja lumi oli sulanud vaevu paar päeva varem (16. märtsil olid veel lumeräbalad siin-seal maas).

19. märtsil tegin kasvuhoones esimesed külvid:spinatit, redist, salatit ja tilli, seal oli muld sulanud ja üsna soe juba. Tomatid-paprikad olid muidugi juba nädal varem tuppa karpidesse külvatud. Õues olid temperatuurinäidud mõõdukad plussid, ööd kergetes miinustes. 22. märtsil hakkasid lumikellukesed õitsema. Kuu lõpupäevadel tuli lühike väga külmade ööde periood: öösiti langes miinus kaheksani, kolm-neli päeva järjest. Vihmaga oli kevade hakul kasinasti. Pärast seda juba nimetatud äikesevihma tegi veel mõõduka saju 21. märtsil ja siis 29. märtsil.

Aprilli esimestel päevadel hakkas jälle tasapisi soojemaks minema – aga 9. aprillil läksid öised temperatuurid jälle miinustesse ning paar päeva andis lörtsihoogusid. Need möödusid, aga ööd jäid miinuskraadidesse terveks nädalaks. Igatahes 17. aprillil alles oli ilm sedavõrd paranenud, et sain külmakindlad juurikad maha külvata: porgandi, pastinaagi, avamaaredised, naerid ja mustjuure.

Sel kevadel nägin, et sügisel tuleks tõepoolest niipalju pingutada, et peenrad puhastatud ja põhu talveks peale saaks, sest suur vahe oli peenardel, mis talveks põhu peale said, ja peenardel, mis ei saanud. Pildi pealt on näha, et mustana talvitunud peenras tuli kevadel alustada rohimise ja puhastamisega. Põhu all polnud aga umbrohust haisugi.

ennekylve AM.jpg

Võtsin suure aianoa ja lõikasin külviridade kohalt põhu lahti, puistasin vahedesse natukene komposti ja külvasin sellesse.

põhupeenarread.jpg

Niipalju sain targemaks, et järgmine kevad kasutan komposti asemel poest ostetud kasvuturvast nende ridade vahele puistamiseks – sest kompostis oli palju umbrohuseemneid, mis tähendas rohimist, aga kui ma kasutaks seal kasvuturvast, siis saaks veelgi laisemalt läbi.

Kus polnud tegemist ridadega, vaid oli vaja taimi istutada, seal lihtsalt tegin põhu sisse pesad ja istutasin neist läbi mulda.

põhupeenaraugud.jpg

Aga see istutamine tuli muidugi hiljem. Kõigepealt ajasid kasvuhoonesse tunginud maakirbud suurema osa mu kastidesse külvatud kapsataimi hukka, nii et maikuu keskel tegin veel korduskülve. No kes see oskas arvestada, et maakirbud juba aprilli lõpus aktiveeruvad – aga nad tegid seda, sest kuu keskel saabus soojalaine, 15. aprillil oli juba 12 kraadi sooja, järgmisel päeval juba 15, siis 16, ja 20. aprillist alates tõusid päevatemperatuurid üle 18–20 kraadi, 27. aprillil oli 24 kraadi sooja. Samal ajal olid viimased sademed, mis me saime, 9. aprillil sadanud lörts. Siis hakkas aiamaal küll juba nutuseks kiskuma, voolikud tuli välja vedada ja pump tiiki panna.

Vihm tuligi alles 2. mail, paar päeva enne seda saabus uus öökülmalaine ja päevatemperatuurid tõmbasid tagasi kevadise harjunud 10 kraadi tuuri. 3. mail sadas LÖRTSI ja ööd läksid jälle rohkem kui nädalaks miinuskraadidesse, kuigi päevasoe hakkas juba 15–16 kraadi juurde tagasi tõusma. Vähemalt sadas nüüd vihmagi natuke.

17. mail tõusis öine temperatuur jälle üle tüki aja plusspoolele ja päevasoojust tuli taas 20 kraadi ja rohkem. Nüüd oleks olnud hea aeg aiamaal kõike teha ja külvata ja istutada – aga tädi Tötsu juba aprilli lõpus alanud haigus läks nii hulluks, et 17. mail jõudis ta opilauale. Ning siis 23. mail teist korda opilauale. Vahepeale jäid kuumad päevad, 26 ja 27 kraadi nagu südasuvel. Viimasel maikuu nädalal muutus ilm tagasi maikuiseks 16-kraadiseks. Oli küllaltki kuiv, kuigi maikuus 8 tervelt päeval sadas vihma – aga need sajud ei olnud suured ega tugevad.

Juuni esimene kümmepäevak oli kuiv ning väga soe, isegi kuum, kraadid kerkisid mitmel päeval 28–29-ni. Kõige selle küpsetamise peale saime vihma alles 11. kuupäeval, siis veel 13.-l ja siis järgmisena alles kuu lõpus pärast jaanipäeva. Päevased soojakraadid püsisid järjekindlalt üle kahekümne, paar üksikut päeva olid veidi jahedamad. Jaanipäev oli lihtsalt imeline. Nii suvist ja sooja jaaniõhtut ma ausalt öeldes ei mäletagi. Ja Tötsu oli paranenud, oli meile alles jäänud. Klambrid ja traadid võeti jaanieelsel päeval välja. Nii et jaanituli oli meil õnnelik. Ja ilusate armsate tüdrukutega.

jaanituletüdruk.jpg

Hiljem öösel ilmus meile veel tulepoiss:

tulepoiss.jpg

Juuli algus, kus tavaliselt kõik juba üsnagi lokkab,  oli aiamaal veel üsna lage lugu, sest Tötsu haiguse ja põetamise tõttu jäin kogu aeg seal oma külvide ja istutamistega hiljaks. Midagi polnud teha, Tötsu oli sel kevadel prioriteet. Aiamaa tuli alles tema järel. Ja sel aastal oli pööraselt igasuguseid kahjureid. Ka porganditele tuli kuskilt porgandi-lehekirp. Ma lihtsalt ei jõudnud nende kõigiga võidelda kogu aeg, nagu oleks tarvis olnud. Vähemalt võisin õnnelik olla, et pärast jaanipäevagi jälle rohkem aiale pühenduda  võisin, ja siis hakkas see pilt tegelikult paranema ka.

juulialgus AM.jpg

Juuli esimene pool tuli hoopis tagasihoidlikumate temperatuuride ja hoovihmadega, mis ei olnud suured, aga neid vähemalt oli. Pärast sooja jaaniaega tundus nüüd isegi jahe, oli tunne, nagu juuni ja juuli oleksid kohad ära vahetanud. Aga kuu teine pool läks kuumaks tagasi mitmel päeval lausa 30 ja 31 kraadi. Õnneks sadas aeg-ajalt vihma ka.

Kuu vahetus tõi aga kiire jahenemise ja augusti algus üllatas öökülmaohtliku olukorraga: 4.–6- augusti öödel oli meil siin sooja 2–3 kraadi. Kurgid hakkasid põdema. Kõrvitsatele ka ei meeldinud. Nad vaesekesed olid ka mul liiga hilja ju maha saanud. Nii et … üldiselt, kurki ja kõrvitsat ma sel aastal eriti ei saanud. Vaid natuke, värskelt söömiseks. Noh, päris ilma ka ei jäänud, eks ole.

Juba 6. augustil aga läks elu jälle suviseks … ja kuivaks. Seitse lühikest ja kitsit vihmahookest saime vaid. Istutada seepärast väga ei julgenudki, maa oli labida sügavuselt täiesti kuiv.

Septembrikuu hakkas see-eest üle päeva midagi natukesehaaval tilgutama, abiks ikka, eks ole, kuni kuu keskel saabusid ka tugevamad vihmad. Kahjuks järgnesid neile ka öökülmad. Esimesed öised miinuskraadid olid meil 18. septembril (-2,1 õhus), niimoodi 4 ööd järjest, siis anti kaks ööd hõlpu – kuni pööriööl tuli 4,5 kraadi miinust. Kasvuhoones tomatid ja kurgid võttis ära. Niipalju sel aastal siis neist.

Ega me ööl vastu tänastki külmast pääsenud, täna öösel oli õhus -1,6.

Oleme siin nüüd elanud viis suve, ja ükski aasta pole siin meie aja jooksul nii öökülmane olnud! Varasemad 4 sügist on öökülm saabunud lugupidavalt umbes oktoobri teise poole alguses, aga mis sel aastal toimub?

Ja siis see krahh viljapuudega.

Aianduslik hooaeg ei olnud edukas. Aiva üle kivide ja kändude ja läbi takistuste. On palju paremaid aastaid olnud.

Aga vähemalt kuivlilled kasvasid hästi ja tegid mu õnnelikuks. Pilt on muidugi totakas – spontaanselt kodustes oludes pildistatud, kui ma parasjagu juba kuivanud kimpe kasti ladusin ja nende asemele aiamaalt toodud värskeid hakkasin üles riputama.

kuivlilledega.jpg

1 kommentaar

  1. maurus said,

    25. sept. 2019 kell 11:42

    Küll on ilusad need kuivlilled sul, nii värvirikkad! Ja nii erinevaid sorte!
    PS. Kirjutasin su eelmise postituse alla veel ühe kommi vesirottidest, aga nüüd on sul ju istutatud need uued viljapuud, ehk siis tulevikuks.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

<span>%d</span> bloggers like this: