Aidi Vallik avalikult

Selle nädala tooniandjad on olnud kooliesinemised: teisipäeval olin laste ees Kohilas ja Hageris, täna aga Kadrina keskkoolis. On hea, et kiire on, see ei lase mul ära vajuda. Homme kirjutan nagunii Lääne Elu töid, aianduskolumni ja lullamillat. Lullamilladega alustasin just uut sarja, seekord on teemaks “Meie tänavas”. Ma ühekorra varem, aastate eest, üritasin seda juba, aga siis üle paari luuletuse ei tulnud enam kuidagi. Nüüd aga edeneb täitsa ilusasti.

See sari räägib väljamõeldud inimestest, kes elavad väljamõeldud linna väljamõeldud tänavas ja on kõik imelikud. Väike stiilinäide eelmisest nädalalõpust:

PIRUKA-PIIA

ÜLEJÄRGMISES MAJAS MEIL ELAB PIIA.

TA KÜPSETAB PALJU. VIST ÜLELIIA.

ÜKSKÕIK MIS KELL MA MÖÖDUN TA AIAST,

LÕHN REEDAB, ET JÄLLE TA KÜPSETAB SAIA

VÕI PIRUKAID, KOOKE VÕI KÜPSISEID

JA SÜÜA EI SUUDA TA ÜKSI NEID.

MUIDU OLEKS TA AMMU

SUUR JA PAKS NAGU MAMMUT!

AGA TA POLE!

SEST OLLA EI TAHA TA KOLE,

VAID ALATI SILE JA SALE.

SEEPÄRAST TA AHJU EEST

TÕTTAB KAUSIGA TÄNAVALE

JA KARJUB KUI KÜMME MEEST:

„SAIALE! PIRUKALE!“

MUIDUGI JOOKSEME NAABRID ME KÕIK,

KUI KUTSUB MEID PIIA HÕIK.

HOMMIKUL KOOLI VÕI TÖÖLE MINNES

PIIA PIRUKAS KAASA ON KINDEL.

ÕHTUL JÄLLEGI KOJU JÕUDES,

KUI KÕHT ON TÜHI MIS ÕUDNE,

PAKUB PIRUKA-PIIA ME TÄNAVAS:

„ SÖÖ SEE VIIMANE KEEKS VEEL ÄRA KA!“

MUIDUGI SÖÖME ME NAABRID KÕIK,

KUI KUTSUB MEID PIIA HÕIK.

JA ME KEEGI EI ÜTLE TALLE, ET: PIIA,

TEAD, SA KÜPSETAD ÜLELIIA.

Noh, ja siis on muidugi väga mõnus, et ma saan homme magada oma bioloogilise-kella-ärkamisajani, see tähendab minu puhul ärkamist teatava kõikumisega kaheksa ja üheksa vahel. Ma kavatsen seda nautida, sest sel nädalal nende pikkade sõitudega seoses olen pidanud üles tulema kellaaegadel, nagu 5.15 või 6.00 ja minu aju ja muud süsteemid üldiselt ei fänna niisugust asja.

Kuigi esinemas mulle ju meeldib käia küll ja koolid on kõik nii erinevad ja põnevad.

Hageri koolimaja:

Selle tiiva kumeras osas asuvas ruumis ma esinesingi.

Sama hoone külguksest saab raamatukokku.

Ka Kohila raamatukogu asus muljetavaldavas hoones – kunagise mõisa ait-kuivatis, kus sees on eksponeeritud ka kunagine veskisüsteemi osa koos kiviga.

Käisime veel Tallinnas, viisin Lumimarjale lõpuks tema hunniku “Seebu maailmaid” ära.

Ja siis läksime Sildrete poole, et neilegi hunnik raamatuid viia, “Minu pead” nimelt …

… ja arutada Elinaga “Minu kõhu” illustreerimise ja tekstiga seotud asju. Mõistetavatel põhjustel pole selle raamatu esikaant meil veel ette näidata.

Täna olime Kadrinas, kus mul kõigepealt oli saalitäis algklasside lapsi ja seejärel saalitäis seitsmendikke ja kaheksandikke. Mulle meeldisid mõlemad seltskonnad. Ning raamatukogutöötajad muidugi ka.

Koolimaja enda pildi pätsasin internetist. Ma tahaks loota, et see teemantpuurimisfirma, kelle teostatud tööde galeriist see pilt pärineb, lubab mul lahkesti seda näidata. Sest see oli jälle nüüd see juhtum, kus ma unustan midagi pildistada, mida peaks.

Igatahes nii on meil viimasel ajal.

Ja pealegi – selgus, et mu tormi poolt kokkukägrutatud kasvuhoone kvalifitseerub siiski mu kindlustuse jaoks kindlustusjuhtumiks. Ja selgus, et imekombel oli mul tõesti alles selle kasvuka kuue aasta tagune ostuarve ning maksekviitung, et ma imekombel leidsin need pärast umbes neljatunnist otsimist üles, ja et mu kindlustus on nii vastutulelik ja operatiivne, et kahju hüvitamise otsus tuli veel sama tööpäeva lõpus.

Nii et uue kasvuhoone jaoks tuleb mul endal  välja käia vaid kindlustuse omaosaluse summa ning võib-olla transport ja võib-olla tööraha – oleneb, kuidas asjad õnnestub seada.

Aga Salva kindlustust mina kiidan ja tänan ja pean ütlema, et olen nende klient juba umbes aastast 2000 ja jään selleks loomulikult edasi.

Mul on päris hea meel, et tänasega algas uus nädal, sest ega see eelmine olnud meil siin suurem asi. Eks osa mu sõpru juba teavad ka, või on kuulnud või on kursis, aga igatahes on vist lausa kohustuslik see šokkide nädal kuhugi üles märkida. Lootuses, et enam elus niisugust ei tule.

Sissejuhatava info mõttes pean ma ütlema, et olen tule suhtes alati olnud aukartlik ja hoolikas. Kes meiega siin suveõhtuti tuld on teinud, see teab, kui väga ma erutun igasuguste ringilendavate sädemete ja selle peale, kui mu ettekujutuse viisakast ja mõõdukast koduaialõkkest leegid siiski natukene kõrgemaks tõusevad. Muidugi käib meil korstapühkija kindlasti kord aastas ja meil on plekid ahjude ees maas, suitsuandurid laes, vinguandur seinal ning kehtiv tuleohutuse akt. Korstnapühkija käis meil viimati eelmise aasta oktoobris ja tema järgmise visiidi aeg on juba septembrist saadik kirjas.

Ühesõnaga, kõik on tehtud, ja ometi seisan ma ühel pimedal õhtul paanikast värisedes keset oma õue ja helistan 112, sest korsten põleb. Õigemini tahm korstnas põleb. Vihmakübarad suunavad sädemeid ja leegikeeli allapoole, meie sindelkatuse poole. Mis on ju puidust. Ja mitu päeva pole sadanud. Mul läheb praegugi veel süda pahaks ja vererõhk lakke, kui ma selle peale mõtlen. Igatahes meid päästeti ära. Maja ka. Isegi katus päästeti ära. Nii et ma olen tõesti silmini tänulik ja õnnelik, et see hirmus kole, mis juba pidi juhtuma hakkama, hoiti ära. Olgu teil kaua tervist, jõudu ja rõõmu, Elva päästekomando mehed.

See juhtus eelmisel esmaspäeval. Kogu see šokk oli üsna suur, nii ma siin muudkui üritasin ennast kätte võtta, aga ega must mingist suurt kasu inimkonnale vist küll ei olnud. Reedel juba hakkas nagu looma, aga terve laupäeva sadas tugevat vihma ja sellega ma ju ometi aiatöödele ei lähe. Lootsin pühapäevale, aga eile – nojah, eks te kõik juba teate, milline torm eile oli. Lõuna-Eestis oli hullumaja, Põhja-Eestis vist polnud suurt viga midagi, nagu ma aru olen saanud. Aga meil mürises siin lõunast alates ja läks järjest hullemaks. Ott läks toast mingil põhjusel aiamaale ja kui ta tagasi tuli, siis ma küsisin ta käest veel ärevusega: kas mu kasvuhooned on alles. “On alles,” vastas Ott ja umbes sekund pärast seda nägin ma elutoa aknast, kuidas polükarbonaat lippadi-loppadi üle põllu oja poole põrutab. Umbes samal ajal juhtis Ott teise akna all mu tähelepanu sellele, mis aida katusega toimub.

Keeris oli õue peal, teine keeris maja ja tee vahelisel platsil, lipuvarras paindus nagu Pljuštšenko pirueti ajal, ümber maja tuiskas tammelehti nagu taevast ja see tundus tegelikult täiesti ulmeline, aga kui see mürgel veel mitu tundi kestis, enne kui pimeda eel maha rahunema hakkas, oli tulemuseks järgmine pilt.

Ühel pool aidakatust tuleb nüüd asendada 2 rida ja teisel pool kolm rida eterniitplaate. Aga mu tomatimajaga ei tee küll enam midagi.

Et mitte lõpetada väga minoorsetes toonides, siis põhjust on olla rõõmus selle üle, et tormi ajal riisus keegi tervest aiast kõik allalangenud puulehed põllu taha oja äärde võsasse ja meie muru nii siin- kui sealpool maja on puhas nagu lakutud. See on hea, sest nii ma ei pea ennast süüdi tundma, et ma ei viitsi lehti riisuda. Pealegi jätab õu nüüd mulje, et siin elab uskumatult puhas ja töökas perenaine, kes suudab isegi nelja üüratu suure tamme ja kolme vana vahtra lehed likvideerida, nagu poleks neid kunagi olnudki. Hahaa.

Ja siis mul on hea meel veel sellest, et enne seda nädalavahetust ja tormi jõudsin ma alt ära puhastada meie noorendamisprotsessi läbiva vabakujulise sireliheki (mis muide on noore, umbes  viieaastase põõsarivina peal juba ühel 1910. aasta paiku siin tehtud vanal fotol). Igatahes meie eesmärk oli seda tugevalt noorendada, aga heki mahalõikamine selle tarbeks ei olnud sobiv variant, sest see sirelirivi on ainuke, mis meil edelast-läänest tulevaid valdavaid tuuli üldse natuke kinni peab. Pealegi kasvasid seal sirelite sees omavoliliselt end sinna külvanud noored vahtrad, mis kõrgeks kasvades võtavad mu noortelt õunapuudelt ja ka akendest valguse ära.

Suur arapp selle hekiga oli meil eelmisel aastal, kui me vahtrad sealt seest välja saagisime, et noortel sirelivõsudel oleks ruumi ja valgust kasvada. Nüüd oli rõõm näha, et nad on tõesti kosunud ja seal all on tekkinud ilus noorte sirelite rinne. Järgmisel sügisel saame selle projektiga liikuda järgmisse etappi: saeme välja kõige vanemad ja jämedamad ja osaliselt juba kuivavad sirelitüved. Aga sel sügisel oli mul plaanis vahepeal tärganud vahtravõsud sealt jalust ära võtta.

Praegu oligi hea aeg seda teha, sest sirel on raagus ja seal võsas selle võrra lihtsam ragistada, aga samas vahtravõrsed veel lehes ja eristuvad selgesti.

Nüüd neid seal enam ei ole. Lõikasin maha. Ja hea, et jõudsin selle töö ära teha, sest pärast seda tormi ei ripu kuskil enam mitte ainsatki lehte ja hoopis aeganõudvam oleks hakata uurima, mis on mis.

See, et ma veel ka liiliasibulaid maha panin, ei kvalifitseeru aga enam kuidagi loodusstiihiatega võitlemise alla, seepärast ma sellest ei räägigi.

Üks väga suur ja oluline tükk minu kujunemisaastatest, minu teismeliseeast ja noorusest, läks laupäeval koos Liisiga maamulda.

Seda pilti Liisist nägin alles nüüd, kui Pill FB-s selle mu lõime pani, aitäh! Ma ei tea, miks mul seda ei olnud, aga just nii ma teda mäletangi meie omavahelistest olemistest.

Olime väga lähedased sõbrad 1989. aasta kevadest kuni varaste kahetuhandendateni, mil kolmekümneste inimeste asjalik pere- ja töökeskne elu ja geograafiline vahemaa tegi oma ja meie elud hakkasid minema teineteisest mööda.

Ma poleks pidanud laskma sellel juhtuda. Ja ma oleksin pidanud varem mõistma, et sellest on vähe, kui hoida kedagi lihtsalt oma südames, armastusega, ja vahel helistada ja kõnelda. Ma oleksin pidanud hoopis mõistma, et mitte midagi ei tohi hakata edasi lükkama, et küll on veel aega, küll me jõuame veel.

Vahepealsed kolmkümmend aastat oleks pidanud mulle ju ometi õpetama, et me keegi ei ole kuulikindlad. Nagu tookord tundus.

Liisi on meie lõbusas rivis eelviimane, mina tema ees. Ja kui kellelegi sellest kambast ei sobi siin oma aastakümnetetagust nägu näha, siis andke mulle teada ja ma fotošopin anarhiamärgi tema näo peale 😀

Siin on Liisi üleval paremal kõige äärmine, tema nägu on peaaegu äratuntamatu, aga ta on seal olemas. Ta oli kogu aeg olemas. Ja muidugi me tegime igasuguseid tükke. Sest 18-aastane olla ei ole tegelikult alati kerge.

Aga nüüd on nii palju rääkimata jutte me vahel, ja nii raske hüvasti jätta. Ja ma ei suuda kuidagi leppida. Me ju jagasime kunagi tervet elu. Meil olid meie ühised sõbrad, meie seltskond, meie raamatud, meie pardakas, meie kirjutatud tekstid. Me kasvasime koos kirjanikeks. Ja nüüd ma loen üle tema vanu luuletusi ja otsin karpidest vanu pilte temast, ja nii palju tuleb meelde.

See luuletus oli minu jaoks eriline juba siis, kui Liisi selle alles kirjutanud oli.

Juba enne pööripäeva alanud öökülmad on siin hooti olnud päris karmid, õige mitu miinus nelja-viie kraadist ööd on lilled aias ära süldistanud. Nii et peenrad on jäänud tõepoolest kurvalt õievaeseks. Aga õnneks on sügisel selle korvamiseks varuks värvid! Paljudes aedades on see sügisene värvilõõm tõepoolest veel uhkem kui aia südasuvine õitsemine – kuigi üürikesem. Mis siis.

Minu aia värvipõõsad on suures enamuses alles pisikesed. Olen neid teadlikult muudkui istutanud siia ja sinna, aga eks kasvamine suuruseni, kus nad juba muljet looma hakkavad, võtab aastaid.

Siiski rõõmustan juba praegu oma noore pihlaka ‘Dodongi’ üle. Pilt on tehtud küll juba rohkem kui nädala, peaaegu kahe eest – vahetult enne talguid. Kopatööde jaoks pidin ta korraks üles kaevama ja hiljem natuke teise kohta istutama. Loodan kogu südamest, et ta seda tralli vahetult enne ilmade külmenemist südamesse ei võtnud ja kahjustada ei saanud! Ja et ta ikka enne talve jõuaks kuigipalju juurduda …

Mandžuuria forsüütia, mida peetakse üheks kõige külmakindlamateks ja millega ma juba Haapsalust kolisin:

Musani abeelia:

Nooruke kontpuu ‘Regnzam’ võtab suurepärase tumepunase värvi.

Kaselehine enelas on oma värvikuues nii lõbusaks muutunud!

Musta lõhislehise leedri marjad säravad põõsas nagu pisikesed söetükid.

Üks vana nimetu pojeng (tugevroosa täidisõiega) omandab aastast aastasse kummalise punase sügisvärvi. Teistel pojengidel pole ma seda kunagi täheldanud, ainult see üks teeb seda. Võib-olla on see märk mingist haigusest?

Pirnipuu ‘Suvenirs’ värvub minu suureks hämmastuseks samuti päris suurel määral.

Ja veel üks üllataja on kõige tavalisem valge täidisõiega näärelehine roos. Ma pole kunagi varem märgata osanud, kui ilusad nad ka sügiseti on.

Kuulus Mitšurini aretatud kultuurpihlakas ‘Granatnaja’ on samavõrd dekoratiivne kui kasulik. Marjad ju ammu mahlana purgis. Tema taga aga kollendab nooruke üle-tee-vaher.

Mis puutub kasulikkuse ja dekoratiivsuse ühendusse, siis ka kõige tavalisem must aroonia on selles tugev.

Väravavahtrad on suure osa oma kasukast juba maha heitnud. Nüüd saab kuldses vaibas jalgu sahistada.

Nagu igal sügisel, on väga võimas iidvana harilik kukerpuu ‘Atropurpurea’. See põõsas püsib sageli uue aastani punase marjakoorma all, enne kui linnud sellega lõpuks ühele poole saavad, ja vahel ei saagi.

Aias on mul enne talve tulekut muidugi veel palju teha. Praegu tegelen ogoroodina peenarde puhastamise ja põhu alla panemisega, et kevadel otsekohe külvama ja istutama saaks hakata. Siis on vaja keldrimäe vana serv lahti võtta ja umbrohujuured läbi kaevata … ja siis on veel mõned väiksemad plaanid. Homsest läheb ilm jälle soojemaks, siis on hoopis meeldivam aias mütata kui mingi kolme-nelja plusskraadi juures, nagu meil siin viimane nädal püsinud on.

Täna hommikul sain ühe surmasõnumi, mis mind peaaegu hingetuks võttis. Väga ootamatu lahkumine. Minuvanune inimene, üks mu kunagisi parimaid sõpru, kellega koos kirjanikeks kasvasime. Aga nüüd on siis nii.

Lõppeval nädalal jõudis poodidesse ja ehk juba ka raamatukogudesse minu uusim väikelasteraamat “Minu pea”. Täpselt nii nagu kõlabki, on see samalaadsete raamatukeste “Minu jalad” ja “Minu käed” nii-öelda järg. Etteruttavalt võin öelda, et kunagi kevadel ilmub ka “Minu kõht”, ja võib-olla seejärel veel “Minu selg” ja/või “Minu aeg”, igatahes plaanid on, aga veel udused.

Rääkigem praegu aga kindlalt sündinud asjadest, ja seda “Minu pea” kahtlemata on! Eks ta on üsna sarnase struktuuri ja ülesehituse ja põhimõttega kui kaks eelnevat. Ajendatud ikka mu tähelepanekutest, kuidas väikese lapse jaoks on tema enda keha veel hiiglama huvitav asi ja kuidas väikelastele meeldib, kui väga elementaarsed asjad neile üle selgitatakse, kirjeldatakse või jutustatakse. Ma mäletan endagi lapsepõlvest, kuidas ma võisin tädiga koos lõpmatuseni põrandal istuda ja kuulata põhimõtteliselt igavesti, kuidas ta mulle pildiraamatu pilte ümber jutustab. Kuigi ma nägin samal ajal piltide peal täpselt sedasama. Aga see oli nii huvitav!

Ja siis oli mul veel see väike kaalutlus, et kuidagi pakkuda lapsele natuke laiemat sõnavara ja mõtlemisruumi, kui kodune olmesuhtlus mõnikord võimaldab. Kui palju me igapäevases koduses suhtluses siis ikka viitsime lapsega arutada tema kehaosade üle või kui palju nimetame rannet või küünarvart. Sellepärast ma arvan, et taolised raamatud kõige elementaarsematest asjadest on väikelastele üpris vajalikud, kasulikud ja meeldivad neile ka.

Kasvatuslikku ka.

Ning ilusatest unenägudest, mida aju inimesele magamise ajal näitab.

Pearaamatut müüvad Apollo ja Rahva Raamat nii oma poodides kui veebis. Ja minu käest otse saab ka osta, kui mulle teada anda.

Kevadel juba ilmus selle algajate kehateaduse eelmine raamatuke, “Minu käed”. Avastan praegu üllatusega, et blogis ma sellest polegi veel juttu teinud, ainult juuli algul olen korra maininud.

Selle kohta kehtib samuti kõik see, mis eespool juba ütlesin.

Mõlemad on illustreerinud Elina Sildre, kavatseme niiviisi veel mõnda aega koos jätkata. Mulle väga meeldib, et tema stiil ei ole neis raamatukestes liigselt nännutav, vaid on selline veidi väljakutsuv. Väikelastepärane, selge, arusaadav – ja nii lõbus ja omapärane!

Mis ma rohkem ikka oskan öelda: julgen neid väikelasteraamatuid igati soovitada!

“Minu käsi” saab samamoodi osta siit ja sealt. Ja minu käest ka. Soovi korral kirjutage mulle või saatke FBs sõnum!

Septembri keskel kirjutasin ülevaatlikult meie plaanidest endise mägimännistu alaga. Ja sestpeale ongi siin käinud kibe töö selle nimel, et tõepoolest mihklipäevaks selle ette valmistatud ja ära tehtud saaks.

Pidi tulema kopp– tuligi! Juuris need 3 igivana mägimännukontsu maa seest välja ja kooris sealt pinnase ühe tõupuhta kivila jaoks, kus tõepoolest kasvatada kõige kuivalembesemat ja kõige lahjemat maad armastavat alpitaimede seltskonda..

Ning kopp juuris meil välja ka vana kuivatiesise pihlakakännu. Too vana puu kuivas meie kolimiskevadel, samal suvel sai tema skelett maha saetud, aga kännule ei hakanud jõud peale. Mehed otsustasid, et tõmbavad kopaga kuivati eest maast lahti ja toovad uue kivila äärde valmis ka kolm-neli kõige suuremat kivimürakat sealt. Plaan oli väga hea, aga kui kopp korra tõmbas, tuli sealt kuivati eest maast lahti veel PALJU kive. Tonnide kaupa kive. Mis tähendas, et meil oli nüüd talgutööd kohe kõvasti juures.

Samuti ei vastanud minu ootustele see, et isegi kui pinnas oli 30 cm sügavuselt kooritud, oli seal IKKA VEEL kinni mingeid jäledaid umbrohijuuri – sügavamal, kui mu kujutlusvõime lubas oletadagi! Mulle tundub, et kõrvenõges.

Igatahes polnud siis enam kahtpidi mõtlemist, vaid see auk oli siiski vaja täiendavalt ära vooderdada miski juuretõkkega. Mõningate alpitaimede väga sügavale tungivate sammasjuurte pärast ei olnud mõeldav tekstiilmultši kasutamine saabuvate liivakoormate all. Seega ainsa võimalusena jäi makulatuur. Vedasin aiakuuri oma varudest tühjaks, ja olgu tänatud eelmine pererahvas, kes meile kastitäite kaupa vanu ajakirju siia jättis!

Loodan tõesti, et seda kraami sai piisavalt paljudes kihtides. Kuigi kindel ei saa kunagi olla, ja eks kui liivakoormaid auku kallati, võis osa kihte ka paigast nihkuda. Seemäng käib hea õnne peale ka. Liiv toodi siitsamast lähedalt karjäärist. Kõigepealt üks koorem, 16 tonni …

… ja siis selgus, et sellest ei jagugi ning otsemaid tõi veomees meile veel teisegi koorma kohale.

Ühe hunniku kaevasin mina laiali, teise Ott. Selle tegime ühe päeva sees.

Siis oli veel vaja umbrohujuurtest puhtaks kaevata ja natukese liivaga vooderdada keldrimäe serva pikenduse ala. Sellega tegelsin toosama õhtu, kui Kuldrest ja Antslast esinemast tulin.

Selle laienduse põhjuseks oli, et keldrimägi hakkas tõusma umbes 80 cm madalamalt, kui senine, vana serv kunagi kaotud oli, ja selle kalde pealt oli võimatu murutraktoriga niita, see oli tüütu trimmerikoht.

Ja talgute ajaks olime Otiga vorminud oma kivila aluse selliseks:

Ilmateade oli terve nädala lubanud pühapäevaks igasuguseid jõledusi, st vihma, vihma ja vihma, aga juhtus talguime ja pärast hommikust udu me saime hoopis imeilusa sooja, kuiva ning poolpäikselise sügispäeva.

Kuivati ees alustas kivitõstebrigaad.

Ja liikvele läks veobrigaad. Käiku läksid kõik meie 2 käsikäru, murutraktori käru ja siis suurem sinine käru.

Tsiiliperel oli kaasas nende spets-kiviveokäru …

… ja vanast autokapotist tehtud ning mootorvintsi abil liigutatav lohisti, millest oli kohutavalt palju kasu!

Tubli hilinemisega jõudsid kohale ka kõige nooremad mehed, kes liigutasid tohutuid kivimürakaid palja ihurammuga!

Ja ladumisbrigaad. Nii ta läks – alguses keldrimägi, siis uus kivila – ühed vedasid ja teised ladusid!

Muhedikupapa tegi keldrimäe suurte kivide servas väikeste lamedate kividega väga peent tööd. Selline serv tuli sellepärast, et niisugust on kõige parem niita: murutraktori või niiduki ratas sõidab peal, kõik jääb pärast puhas, ei mingit äärte ületrimmerdamist ja lisatööd.

Lõpuks said isegi palgid plaanitult varju alla!

Ilm soosis, tuju oli kõigil hea, tõeline hoog oli sees!

Ja kolmandad tegid süüa köögis ning toas. Eelmisel päeval olin läinud ja ostnud lamba, olime selle tükeldanud ja puljongi õhtul valmis keetnud. Köögitoimkond jätkas pühapäeval ilma minuta. Supp valmis köögis, pilaff lõkke kohal pajas.

Magustoidu tõi üks talgulistest, nii et selleks ajaks, kui kivide ja liivaga mängimise lõpetasime, ootas meid pikk laud, nagu peab! Ilusa ilma pärast otsustasime selle ikkagi õue katta.

Saun ja. Võimas! Ja oli see alles tegemine! Eks meil siin endal jäi ka veel natuke edasi nokitseda, aga sellega saab juba tasapisi ise hakkama.

Täna hommikul, kui käisin ja vaatasin, oli endal ka täitsa uskumatu tunne. Keldrimäel:

Ja kivilas:

See oli üks pöörane ja väga, väga lahe päev! Olen tõsiselt õnnelik. Ja tänulik. Tänan südamest ka piltide tegijaid, sest kasutasin selles postituses nende omi kõrvuti enda tehtutega. Üks pildistaja, kes samal ajal ka töötab, ei jõua ju kunagi fotokaameraga jälgida tervet protsessi, aga kamba peale kokku saab ikka algusest-lõpuni-pildi kätte. Aitäh!

Selle postituse lõppu sobib panna üks väga õnnelik talgulisenägu.