Kivi- ja palgitalgud

1. okt. 2019 kell 00:57 (Uncategorized)

Septembri keskel kirjutasin ülevaatlikult meie plaanidest endise mägimännistu alaga. Ja sestpeale ongi siin käinud kibe töö selle nimel, et tõepoolest mihklipäevaks selle ette valmistatud ja ära tehtud saaks.

Pidi tulema kopp– tuligi! Juuris need 3 igivana mägimännukontsu maa seest välja ja kooris sealt pinnase ühe tõupuhta kivila jaoks, kus tõepoolest kasvatada kõige kuivalembesemat ja kõige lahjemat maad armastavat alpitaimede seltskonda..

Ning kopp juuris meil välja ka vana kuivatiesise pihlakakännu. Too vana puu kuivas meie kolimiskevadel, samal suvel sai tema skelett maha saetud, aga kännule ei hakanud jõud peale. Mehed otsustasid, et tõmbavad kopaga kuivati eest maast lahti ja toovad uue kivila äärde valmis ka kolm-neli kõige suuremat kivimürakat sealt. Plaan oli väga hea, aga kui kopp korra tõmbas, tuli sealt kuivati eest maast lahti veel PALJU kive. Tonnide kaupa kive. Mis tähendas, et meil oli nüüd talgutööd kohe kõvasti juures.

Samuti ei vastanud minu ootustele see, et isegi kui pinnas oli 30 cm sügavuselt kooritud, oli seal IKKA VEEL kinni mingeid jäledaid umbrohijuuri – sügavamal, kui mu kujutlusvõime lubas oletadagi! Mulle tundub, et kõrvenõges.

Igatahes polnud siis enam kahtpidi mõtlemist, vaid see auk oli siiski vaja täiendavalt ära vooderdada miski juuretõkkega. Mõningate alpitaimede väga sügavale tungivate sammasjuurte pärast ei olnud mõeldav tekstiilmultši kasutamine saabuvate liivakoormate all. Seega ainsa võimalusena jäi makulatuur. Vedasin aiakuuri oma varudest tühjaks, ja olgu tänatud eelmine pererahvas, kes meile kastitäite kaupa vanu ajakirju siia jättis!

Loodan tõesti, et seda kraami sai piisavalt paljudes kihtides. Kuigi kindel ei saa kunagi olla, ja eks kui liivakoormaid auku kallati, võis osa kihte ka paigast nihkuda. Seemäng käib hea õnne peale ka. Liiv toodi siitsamast lähedalt karjäärist. Kõigepealt üks koorem, 16 tonni …

… ja siis selgus, et sellest ei jagugi ning otsemaid tõi veomees meile veel teisegi koorma kohale.

Ühe hunniku kaevasin mina laiali, teise Ott. Selle tegime ühe päeva sees.

Siis oli veel vaja umbrohujuurtest puhtaks kaevata ja natukese liivaga vooderdada keldrimäe serva pikenduse ala. Sellega tegelsin toosama õhtu, kui Kuldrest ja Antslast esinemast tulin.

Selle laienduse põhjuseks oli, et keldrimägi hakkas tõusma umbes 80 cm madalamalt, kui senine, vana serv kunagi kaotud oli, ja selle kalde pealt oli võimatu murutraktoriga niita, see oli tüütu trimmerikoht.

Ja talgute ajaks olime Otiga vorminud oma kivila aluse selliseks:

Ilmateade oli terve nädala lubanud pühapäevaks igasuguseid jõledusi, st vihma, vihma ja vihma, aga juhtus talguime ja pärast hommikust udu me saime hoopis imeilusa sooja, kuiva ning poolpäikselise sügispäeva.

Kuivati ees alustas kivitõstebrigaad.

 

Ja liikvele läks veobrigaad. Käiku läksid kõik meie 2 käsikäru, murutraktori käru ja siis suurem sinine käru.

Tsiiliperel oli kaasas nende spets-kiviveokäru …

… ja vanast autokapotist tehtud ning mootorvintsi abil liigutatav lohisti, millest oli kohutavalt palju kasu!

Tubli hilinemisega jõudsid kohale ka kõige nooremad mehed, kes liigutasid tohutuid kivimürakaid palja ihurammuga!

Ja ladumisbrigaad. Nii ta läks – alguses keldrimägi, siis uus kivila – ühed vedasid ja teised ladusid!

 

Muhedikupapa tegi keldrimäe suurte kivide servas väikeste lamedate kividega väga peent tööd. Selline serv tuli sellepärast, et niisugust on kõige parem niita: murutraktori või niiduki ratas sõidab peal, kõik jääb pärast puhas, ei mingit äärte ületrimmerdamist ja lisatööd.

Lõpuks said isegi palgid plaanitult varju alla!

Ilm soosis, tuju oli kõigil hea, tõeline hoog oli sees!

Ja kolmandad tegid süüa köögis ning toas. Eelmisel päeval olin läinud ja ostnud lamba, olime selle tükeldanud ja puljongi õhtul valmis keetnud. Köögitoimkond jätkas pühapäeval ilma minuta. Supp valmis köögis, pilaff lõkke kohal pajas.

Magustoidu tõi üks talgulistest, nii et selleks ajaks, kui kivide ja liivaga mängimise lõpetasime, ootas meid pikk laud, nagu peab! Ilusa ilma pärast otsustasime selle ikkagi õue katta.

Saun ja. Võimas! Ja oli see alles tegemine! Eks meil siin endal jäi ka veel natuke edasi nokitseda, aga sellega saab juba tasapisi ise hakkama.

Täna hommikul, kui käisin ja vaatasin, oli endal ka täitsa uskumatu tunne. Keldrimäel:

Ja kivilas:

See oli üks pöörane ja väga, väga lahe päev! Olen tõsiselt õnnelik. Ja tänulik. Tänan südamest ka piltide tegijaid, sest kasutasin selles postituses nende omi kõrvuti enda tehtutega. Üks pildistaja, kes samal ajal ka töötab, ei jõua ju kunagi fotokaameraga jälgida tervet protsessi, aga kamba peale kokku saab ikka algusest-lõpuni-pildi kätte. Aitäh!

Selle postituse lõppu sobib panna üks väga õnnelik talgulisenägu.