Värve otsimas

10. okt. 2019 kell 00:18 (Uncategorized)

Juba enne pööripäeva alanud öökülmad on siin hooti olnud päris karmid, õige mitu miinus nelja-viie kraadist ööd on lilled aias ära süldistanud. Nii et peenrad on jäänud tõepoolest kurvalt õievaeseks. Aga õnneks on sügisel selle korvamiseks varuks värvid! Paljudes aedades on see sügisene värvilõõm tõepoolest veel uhkem kui aia südasuvine õitsemine – kuigi üürikesem. Mis siis.

Minu aia värvipõõsad on suures enamuses alles pisikesed. Olen neid teadlikult muudkui istutanud siia ja sinna, aga eks kasvamine suuruseni, kus nad juba muljet looma hakkavad, võtab aastaid.

Siiski rõõmustan juba praegu oma noore pihlaka ‘Dodongi’ üle. Pilt on tehtud küll juba rohkem kui nädala, peaaegu kahe eest – vahetult enne talguid. Kopatööde jaoks pidin ta korraks üles kaevama ja hiljem natuke teise kohta istutama. Loodan kogu südamest, et ta seda tralli vahetult enne ilmade külmenemist südamesse ei võtnud ja kahjustada ei saanud! Ja et ta ikka enne talve jõuaks kuigipalju juurduda …

Mandžuuria forsüütia, mida peetakse üheks kõige külmakindlamateks ja millega ma juba Haapsalust kolisin:

Musani abeelia:

Nooruke kontpuu ‘Regnzam’ võtab suurepärase tumepunase värvi.

Kaselehine enelas on oma värvikuues nii lõbusaks muutunud!

Musta lõhislehise leedri marjad säravad põõsas nagu pisikesed söetükid.

Üks vana nimetu pojeng (tugevroosa täidisõiega) omandab aastast aastasse kummalise punase sügisvärvi. Teistel pojengidel pole ma seda kunagi täheldanud, ainult see üks teeb seda. Võib-olla on see märk mingist haigusest?

Pirnipuu ‘Suvenirs’ värvub minu suureks hämmastuseks samuti päris suurel määral.

Ja veel üks üllataja on kõige tavalisem valge täidisõiega näärelehine roos. Ma pole kunagi varem märgata osanud, kui ilusad nad ka sügiseti on.

Kuulus Mitšurini aretatud kultuurpihlakas ‘Granatnaja’ on samavõrd dekoratiivne kui kasulik. Marjad ju ammu mahlana purgis. Tema taga aga kollendab nooruke üle-tee-vaher.

Mis puutub kasulikkuse ja dekoratiivsuse ühendusse, siis ka kõige tavalisem must aroonia on selles tugev.

Väravavahtrad on suure osa oma kasukast juba maha heitnud. Nüüd saab kuldses vaibas jalgu sahistada.

Nagu igal sügisel, on väga võimas iidvana harilik kukerpuu ‘Atropurpurea’. See põõsas püsib sageli uue aastani punase marjakoorma all, enne kui linnud sellega lõpuks ühele poole saavad, ja vahel ei saagi.

Aias on mul enne talve tulekut muidugi veel palju teha. Praegu tegelen ogoroodina peenarde puhastamise ja põhu alla panemisega, et kevadel otsekohe külvama ja istutama saaks hakata. Siis on vaja keldrimäe vana serv lahti võtta ja umbrohujuured läbi kaevata … ja siis on veel mõned väiksemad plaanid. Homsest läheb ilm jälle soojemaks, siis on hoopis meeldivam aias mütata kui mingi kolme-nelja plusskraadi juures, nagu meil siin viimane nädal püsinud on.

Täna hommikul sain ühe surmasõnumi, mis mind peaaegu hingetuks võttis. Väga ootamatu lahkumine. Minuvanune inimene, üks mu kunagisi parimaid sõpru, kellega koos kirjanikeks kasvasime. Aga nüüd on siis nii.