Värve otsimas

Juba enne pööripäeva alanud öökülmad on siin hooti olnud päris karmid, õige mitu miinus nelja-viie kraadist ööd on lilled aias ära süldistanud. Nii et peenrad on jäänud tõepoolest kurvalt õievaeseks. Aga õnneks on sügisel selle korvamiseks varuks värvid! Paljudes aedades on see sügisene värvilõõm tõepoolest veel uhkem kui aia südasuvine õitsemine – kuigi üürikesem. Mis siis.

Minu aia värvipõõsad on suures enamuses alles pisikesed. Olen neid teadlikult muudkui istutanud siia ja sinna, aga eks kasvamine suuruseni, kus nad juba muljet looma hakkavad, võtab aastaid.

Siiski rõõmustan juba praegu oma noore pihlaka ‘Dodongi’ üle. Pilt on tehtud küll juba rohkem kui nädala, peaaegu kahe eest – vahetult enne talguid. Kopatööde jaoks pidin ta korraks üles kaevama ja hiljem natuke teise kohta istutama. Loodan kogu südamest, et ta seda tralli vahetult enne ilmade külmenemist südamesse ei võtnud ja kahjustada ei saanud! Ja et ta ikka enne talve jõuaks kuigipalju juurduda …

Dodong.jpg

Mandžuuria forsüütia, mida peetakse üheks kõige külmakindlamateks ja millega ma juba Haapsalust kolisin:

forsüütia.jpg

Musani abeelia:

abeelia.jpg

Nooruke kontpuu ‘Regnzam’ võtab suurepärase tumepunase värvi.

Regnzam.jpg

Kaselehine enelas on oma värvikuues nii lõbusaks muutunud!

kaselehine enelas.jpg

Musta lõhislehise leedri marjad säravad põõsas nagu pisikesed söetükid.

must leeder.jpg

Üks vana nimetu pojeng (tugevroosa täidisõiega) omandab aastast aastasse kummalise punase sügisvärvi. Teistel pojengidel pole ma seda kunagi täheldanud, ainult see üks teeb seda. Võib-olla on see märk mingist haigusest?

pojeng.jpg

Pirnipuu ‘Suvenirs’ värvub minu suureks hämmastuseks samuti päris suurel määral.

Suvenirs.jpg

Ja veel üks üllataja on kõige tavalisem valge täidisõiega näärelehine roos. Ma pole kunagi varem märgata osanud, kui ilusad nad ka sügiseti on.

näärelehine.jpg

Kuulus Mitšurini aretatud kultuurpihlakas ‘Granatnaja’ on samavõrd dekoratiivne kui kasulik. Marjad ju ammu mahlana purgis. Tema taga aga kollendab nooruke üle-tee-vaher.

Granatnaja.jpg

Mis puutub kasulikkuse ja dekoratiivsuse ühendusse, siis ka kõige tavalisem must aroonia on selles tugev.

aroonia.jpg

Väravavahtrad on suure osa oma kasukast juba maha heitnud. Nüüd saab kuldses vaibas jalgu sahistada.

lehevaip.jpg

Nagu igal sügisel, on väga võimas iidvana harilik kukerpuu ‘Atropurpurea’. See põõsas püsib sageli uue aastani punase marjakoorma all, enne kui linnud sellega lõpuks ühele poole saavad, ja vahel ei saagi.

kukerpuu.jpg

Aias on mul enne talve tulekut muidugi veel palju teha. Praegu tegelen ogoroodina peenarde puhastamise ja põhu alla panemisega, et kevadel otsekohe külvama ja istutama saaks hakata. Siis on vaja keldrimäe vana serv lahti võtta ja umbrohujuured läbi kaevata … ja siis on veel mõned väiksemad plaanid. Homsest läheb ilm jälle soojemaks, siis on hoopis meeldivam aias mütata kui mingi kolme-nelja plusskraadi juures, nagu meil siin viimane nädal püsinud on.

Täna hommikul sain ühe surmasõnumi, mis mind peaaegu hingetuks võttis. Väga ootamatu lahkumine. Minuvanune inimene, üks mu kunagisi parimaid sõpru, kellega koos kirjanikeks kasvasime. Aga nüüd on siis nii.

 

7 kommentaari

  1. kadijalgma said,

    10. okt. 2019 kell 06:19

    Mäletan Liisit paljajalu Haapsalu tänaval kõndimas…

    • aidivallik said,

      10. okt. 2019 kell 16:12

      Jah, ta käis väga sageli minu pool. Liikusime palju koos.

  2. maurus said,

    10. okt. 2019 kell 12:21

    See vana (selle sordi vanuseks loetakse üle 100 aasta!) roosa täidisõieline pojeng Sarah Bernardt ongi sügisel punase-kollasekirju lehestikuga.

    • aidivallik said,

      10. okt. 2019 kell 12:30

      Ah nii! Seda ma tõesti ei teadnud. Väga huvitav. Igatahes olen rõõmus kahe asja üle: et ma nüüd tean selle pojengi nime, ja et see kaunis sügisvärv pojengil siiski ei tähenda seda, et tal mingi hirmus haigus kallal oleks!

    • mustkaaren said,

      11. okt. 2019 kell 19:07

      Minu Sarah Bernardid on ka sygiseti värvilised, olenemata kasvukohast.

  3. maurus said,

    10. okt. 2019 kell 16:02

    Parandan ennast: pojengi nimi on Sarah Bernhardt, aretatud aastal 1906 prantslastest aednike abielupaari poolt ( Google tarkus!). Mul on neid kahest allikast saaduid, pisikese toonivahega, ühel lehed värvilised, teisel ainult ruuged.

  4. mustkaaren said,

    11. okt. 2019 kell 19:08

    Oleks rohkem päikest nende värvide imetlemiseks. Viimane pidu enne igavest novembrit.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: