Üks väga suur ja oluline tükk minu kujunemisaastatest, minu teismeliseeast ja noorusest, läks laupäeval koos Liisiga maamulda.
Seda pilti Liisist nägin alles nüüd, kui Pill FB-s selle mu lõime pani, aitäh! Ma ei tea, miks mul seda ei olnud, aga just nii ma teda mäletangi meie omavahelistest olemistest.
Olime väga lähedased sõbrad 1989. aasta kevadest kuni varaste kahetuhandendateni, mil kolmekümneste inimeste asjalik pere- ja töökeskne elu ja geograafiline vahemaa tegi oma ja meie elud hakkasid minema teineteisest mööda.
Ma poleks pidanud laskma sellel juhtuda. Ja ma oleksin pidanud varem mõistma, et sellest on vähe, kui hoida kedagi lihtsalt oma südames, armastusega, ja vahel helistada ja kõnelda. Ma oleksin pidanud hoopis mõistma, et mitte midagi ei tohi hakata edasi lükkama, et küll on veel aega, küll me jõuame veel.
Vahepealsed kolmkümmend aastat oleks pidanud mulle ju ometi õpetama, et me keegi ei ole kuulikindlad. Nagu tookord tundus.
Liisi on meie lõbusas rivis eelviimane, mina tema ees. Ja kui kellelegi sellest kambast ei sobi siin oma aastakümnetetagust nägu näha, siis andke mulle teada ja ma fotošopin anarhiamärgi tema näo peale 😀
Siin on Liisi üleval paremal kõige äärmine, tema nägu on peaaegu äratuntamatu, aga ta on seal olemas. Ta oli kogu aeg olemas. Ja muidugi me tegime igasuguseid tükke. Sest 18-aastane olla ei ole tegelikult alati kerge.
Aga nüüd on nii palju rääkimata jutte me vahel, ja nii raske hüvasti jätta. Ja ma ei suuda kuidagi leppida. Me ju jagasime kunagi tervet elu. Meil olid meie ühised sõbrad, meie seltskond, meie raamatud, meie pardakas, meie kirjutatud tekstid. Me kasvasime koos kirjanikeks. Ja nüüd ma loen üle tema vanu luuletusi ja otsin karpidest vanu pilte temast, ja nii palju tuleb meelde.
See luuletus oli minu jaoks eriline juba siis, kui Liisi selle alles kirjutanud oli.
Aidi Vallik avalikult 
sitsidsatsidpatsid said,
14. okt. 2019 kell 15:01
Mina tundsin Liisit natuke aega aastal 89′ ja 90′, kui Tallinnas oli selline asi nagu taani kohvik Ugly Duckling. Ta käis seal tihti, koos ühe teise tüdrukuga, aga tema nime ma ei mäleta, mina töötasin vabatahtlikkuse alusel, olin tast veidi vanem (u 4 aastat), aga me klappisime, ta meeldis mulle väga, oli nii teistsugune ja huvitav. Kurb oli lugeda, et ta on läinud, Sinu meenutus on ilus.
mustkaaren said,
20. okt. 2019 kell 10:54
Tema luuletustes kõlab muusika.
Ja melanhoolia.
Aga selline kaunis graafiline.
Teda tundmata ytleks, et miks nii vara?