Võitlus loodusstiihiatega

Mul on päris hea meel, et tänasega algas uus nädal, sest ega see eelmine olnud meil siin suurem asi. Eks osa mu sõpru juba teavad ka, või on kuulnud või on kursis, aga igatahes on vist lausa kohustuslik see šokkide nädal kuhugi üles märkida. Lootuses, et enam elus niisugust ei tule.

Sissejuhatava info mõttes pean ma ütlema, et olen tule suhtes alati olnud aukartlik ja hoolikas. Kes meiega siin suveõhtuti tuld on teinud, see teab, kui väga ma erutun igasuguste ringilendavate sädemete ja selle peale, kui mu ettekujutuse viisakast ja mõõdukast koduaialõkkest leegid siiski natukene kõrgemaks tõusevad. Muidugi käib meil korstapühkija kindlasti kord aastas ja meil on plekid ahjude ees maas, suitsuandurid laes, vinguandur seinal ning kehtiv tuleohutuse akt. Korstnapühkija käis meil viimati eelmise aasta oktoobris ja tema järgmise visiidi aeg on juba septembrist saadik kirjas.

Ühesõnaga, kõik on tehtud, ja ometi seisan ma ühel pimedal õhtul paanikast värisedes keset oma õue ja helistan 112, sest korsten põleb. Õigemini tahm korstnas põleb. Vihmakübarad suunavad sädemeid ja leegikeeli allapoole, meie sindelkatuse poole. Mis on ju puidust. Ja mitu päeva pole sadanud. Mul läheb praegugi veel süda pahaks ja vererõhk lakke, kui ma selle peale mõtlen. Igatahes meid päästeti ära. Maja ka. Isegi katus päästeti ära. Nii et ma olen tõesti silmini tänulik ja õnnelik, et see hirmus kole, mis juba pidi juhtuma hakkama, hoiti ära. Olgu teil kaua tervist, jõudu ja rõõmu, Elva päästekomando mehed.

korstnapõleng.jpg

See juhtus eelmisel esmaspäeval. Kogu see šokk oli üsna suur, nii ma siin muudkui üritasin ennast kätte võtta, aga ega must mingist suurt kasu inimkonnale vist küll ei olnud. Reedel juba hakkas nagu looma, aga terve laupäeva sadas tugevat vihma ja sellega ma ju ometi aiatöödele ei lähe. Lootsin pühapäevale, aga eile – nojah, eks te kõik juba teate, milline torm eile oli. Lõuna-Eestis oli hullumaja, Põhja-Eestis vist polnud suurt viga midagi, nagu ma aru olen saanud. Aga meil mürises siin lõunast alates ja läks järjest hullemaks. Ott läks toast mingil põhjusel aiamaale ja kui ta tagasi tuli, siis ma küsisin ta käest veel ärevusega: kas mu kasvuhooned on alles. “On alles,” vastas Ott ja umbes sekund pärast seda nägin ma elutoa aknast, kuidas polükarbonaat lippadi-loppadi üle põllu oja poole põrutab. Umbes samal ajal juhtis Ott teise akna all mu tähelepanu sellele, mis aida katusega toimub.

Keeris oli õue peal, teine keeris maja ja tee vahelisel platsil, lipuvarras paindus nagu Pljuštšenko pirueti ajal, ümber maja tuiskas tammelehti nagu taevast ja see tundus tegelikult täiesti ulmeline, aga kui see mürgel veel mitu tundi kestis, enne kui pimeda eel maha rahunema hakkas, oli tulemuseks järgmine pilt.

tormikahju.jpg

Ühel pool aidakatust tuleb nüüd asendada 2 rida ja teisel pool kolm rida eterniitplaate. Aga mu tomatimajaga ei tee küll enam midagi.

kasvukas.jpg

kasvukas seest.jpg

Et mitte lõpetada väga minoorsetes toonides, siis põhjust on olla rõõmus selle üle, et tormi ajal riisus keegi tervest aiast kõik allalangenud puulehed põllu taha oja äärde võsasse ja meie muru nii siin- kui sealpool maja on puhas nagu lakutud. See on hea, sest nii ma ei pea ennast süüdi tundma, et ma ei viitsi lehti riisuda. Pealegi jätab õu nüüd mulje, et siin elab uskumatult puhas ja töökas perenaine, kes suudab isegi nelja üüratu suure tamme ja kolme vana vahtra lehed likvideerida, nagu poleks neid kunagi olnudki. Hahaa.

Ja siis mul on hea meel veel sellest, et enne seda nädalavahetust ja tormi jõudsin ma alt ära puhastada meie noorendamisprotsessi läbiva vabakujulise sireliheki (mis muide on noore, umbes  viieaastase põõsarivina peal juba ühel 1910. aasta paiku siin tehtud vanal fotol). Igatahes meie eesmärk oli seda tugevalt noorendada, aga heki mahalõikamine selle tarbeks ei olnud sobiv variant, sest see sirelirivi on ainuke, mis meil edelast-läänest tulevaid valdavaid tuuli üldse natuke kinni peab. Pealegi kasvasid seal sirelite sees omavoliliselt end sinna külvanud noored vahtrad, mis kõrgeks kasvades võtavad mu noortelt õunapuudelt ja ka akendest valguse ära.

Suur arapp selle hekiga oli meil eelmisel aastal, kui me vahtrad sealt seest välja saagisime, et noortel sirelivõsudel oleks ruumi ja valgust kasvada. Nüüd oli rõõm näha, et nad on tõesti kosunud ja seal all on tekkinud ilus noorte sirelite rinne. Järgmisel sügisel saame selle projektiga liikuda järgmisse etappi: saeme välja kõige vanemad ja jämedamad ja osaliselt juba kuivavad sirelitüved. Aga sel sügisel oli mul plaanis vahepeal tärganud vahtravõsud sealt jalust ära võtta.

sirelihekk.jpg

Praegu oligi hea aeg seda teha, sest sirel on raagus ja seal võsas selle võrra lihtsam ragistada, aga samas vahtravõrsed veel lehes ja eristuvad selgesti.

Nüüd neid seal enam ei ole. Lõikasin maha. Ja hea, et jõudsin selle töö ära teha, sest pärast seda tormi ei ripu kuskil enam mitte ainsatki lehte ja hoopis aeganõudvam oleks hakata uurima, mis on mis.

See, et ma veel ka liiliasibulaid maha panin, ei kvalifitseeru aga enam kuidagi loodusstiihiatega võitlemise alla, seepärast ma sellest ei räägigi.

1 kommentaar

  1. mustkaaren said,

    29. okt. 2019 kell 09:15

    Oh hissand. Kui ma oleksin usklik, siis palvetaksin teie hingerahu ja rõõmu eest.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: