Kuu on konnas või Merkuur raudselt retrograadne

Pealkirjas kirjeldatud viisil nimelt olen ma ennast tundnud suhteliselt oktoobri keskpaigast saati. Ilmselt kõiki nende oktoobrikuiste ehmatuste ja jamade mõjul, millele tavapärane sügisrusutus veel hagu annab. Nojah, aga pea see märtsikuu juba ei tule, eks ole, siis on kindlasti juba hoopis teine tunne.

Tehtud olen midagi nüüd novembri alguses ikkagi saanud, kaevasin läbi ja puhastasin mättast ning umbrohujuurtest keldri uksest vasakule jääva riba kuni noorukese iluõunapuuni (‘Royalty’) ning ääristasin kividega, et teise poolega paremini kokku kõlaks. Istutasin sinna ümber kaks valget pojengi, mis mõne aasta eest valesse kohta oskasin istutada, mõne liiliasibula, paar lõokannusesorti, kanakoolme ‘Flore Pleno’  ja tagatipuks kõige madalamasse ossa suure kugarpea ning lursslille kah,et sinna kõrgust tekitada.

Samuti kaevasin lahti kivila otsa alles jäänud vana-vana roosa pojengi ümbrust, et sealt nõgesed välja saada, ja torkasin sinnagi mõne liiliasibula ja Alberti kuslapuu kah. See vana pojeng on nimelt uskumatult kõrgekasvuline, õitsedes umbes nii 1.30, nii et Albertiga neil mingeid lahkhelisid ei tohiks tekkida.

Sebisin aida katuse lappimiseks välja 20 vanaaegset eterniitplaati sobiva lainesuurusega (selgus, et neid tehti nõukaajal mitmes erinevas suuruses mitme erineva lainesügavuse ja -laiusega!). Tänud vana metsavahitalu perele! Sorteerisime ja panime need nende õue äraviimiseks valmis, pidime Elvast haagise tooma, aga siis selgus, et haagised kõik välja renditud. Kaubikuga omakülamees jälle oma masinaga kusagil Tallinna ja Tartu vahel alles (oleme temalt vahel ennegi seda kaubikut suuremateks vedudeks laenata tohtinud). Nii et kaubiku lubas ta alles õhtuks. Vahepeal hakkas vihma kallama ja läks pimedaks. Vana metsavahitalu pere oli juba linna sõitnud, kui me Oti ja kaubikuga läksime sinna neid eterniite ära tooma. Oli märg ja pime küll. Paksu metsa sees pealegi.

Tõstsime kahekesi ükshaaval need tahvlid kaubikusse (sest mina kahte korraga tõsta ei jaksanud) ning valmistusime rõõmsalt ära sõitma, aga vahepeal oli sadanud ja sadanud. Ja me jäime kinni. Koos omakülamehe kaubiku ja metsavahitalu pere eterniitide ja kõigega. Ametlikult istusime seal metsa vahel kinni, no tore on.

Lappasime siis algul pooled eterniidid kaubikust välja, et ehk läheb kergemaks ja saame paigast minema. Aga kus sa sellega. Siis tõstsime ka ülejäänud eterniidi välja tagasi, aga ikka veel käisid rattad mudas lihtsalt ringi ja isegi metsast võetud oksad rataste all ei aidanud. Mis siis ikka. Tuli omakülamehele helistada ja üles tunnistada, et oleme tema bussiga metsas mudas kinni ja mis me nüüd teeme.

Ta tuli maasturiga ja tiris bussi välja. Siis laadisid nad Otiga kahekesi eterniidi uuesti bussi ja sõitsime meile. (Vahepeal oskas üks kits veel meie “kolonnile” ette koperdada, aga kaubikuomaniku kiire reaktsioon päästis ta elu.) Meil aga jälle eterniit välja ja edasi kaubikutallu bussi ära viima. Sihuke lugu. See trall käis üle-eelmise laupäeva õhtul.

Hiljem selgus, et kui me too õhtu oleks oma eterniidiveo katki jätnud (nagu me selle õhtu jooksul tegelikult mitu korda vahepeal mõtlesime), siis oleks see sinna metsa jäänudki, sest tugevat vihma sadas kaks ööpäeva katkematult järjest, meie keldris kerkis vesi poolde sääremarja ja isegi meie õu (künka otsas) oli nii pehme, et vajub jala alt ära. Metsas poleks olnud autoga võimalustki.

5. novembril muutus vihm sujuvalt lumeks ja ööseks lörtsiks tagasi. Igatahes 6. novembril oli meil umbes 5-cm lumi maas ja kraadid nullis.

esimene lumi 2019.jpgSee seis kestis veel järgmisegi päeva, enne kui taas kraadid plussi tõusid ja maa jälle mustaks sulas. Päästsin aiamaalt oma viimased kapsad, aga need olid kaks päeva ikkagi miinuskraadides ja ilmselt peaksin nad kiiresti hapnema panema, et neist veel asja saada.

Eelmisel nädalavahetusel aga tuli abimees ja neil Otiga läks aidakatuse lappimiseks.

katuseparandus.jpg

Ott oli enne juba eeltöö ära teinud, st veel kinni eterniidikillud ja vana laastukatuse jäägid selle alt välja puhastanud ning roovitist tugevdanud. Igatahes laupäeva õhtuks olid need 20 tahvlit eterniiti kenasti katusel ja mu aiakuuri otsa enam sisse ei saja.

Uue nädala algul tegime pika sõidu: esmaspäeval esinesin Saaremaal täiskasvanutele (Kuressaare Täiskasvanute Gümnaasiumi õhtune üritus), ööbisime Paliveres, järgmisel päeval edasi Tallinna, kus mind ootas kaks esinemist, üks eesti, teine kahe vene kooli teismelistele õpilastele. 7.–8. klassid. Loomulikult sai seal rääkida põhiliselt Anni-juttu.

Edasi jäi kõigest sõita tagasi siia Lõuna-Eestisse, tuua hoiust tagasi Leenu, patsutada Tötsut ja natukene hinge tõmmata. Ja siis asusin päästma kõikvõimalikke vahepeal kuhjunud asjatoimetusi, nagu kaks Kulka aruannet, üleajav meilboks, eelmise kuu majandusdokumendid jne … millega olen nüüd sisustanud paar viimast päeva.

Ja see Leenu-asi ka veel – eile oli tema steriliseerimislõikuse päev. Nii et nüüd põetan teda ka.

“Ka” sellepärast, et Tötsugagi on viimasel ajal jälle arstide vahet käimist. Tädil on nüüd kasvaja piimanäärmes ja biopsia vastus ei ole paljulubav. Arst ütleb, et analüüsid on nii head, et ta soovitaks lõigata, kui siirdeid ei ole, aga kas neid on või ei, selgub homme röntgenipildilt.

T6tsu 11a 10k.jpg

Nii läheb meil siin viimasel ajal.

 

1 kommentaar

  1. Ann Mustkaaren said,

    17. nov. 2019 kell 11:01

    Kõlab nagu yks väljakutse teise otsa.
    Jõudu ja et terrvis pysiks rrraudne.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: