Viimasel ajal on elu justkui juhuslikult läinud ootamatult kultuuritihedaks ja elamusi sajab sisse nagu uksest ja aknast. Näiteks raamat, mis ma siin viimati lugesin … Ma voodisse minnes tavaliselt võtan ikka raamatu kaasa ja loen, kuni silm fookusest välja vajub, sest muul ajal pole selle jaoks aega leida väga lihtne. Võiks ju mõelda, et uneraamat on midagi südamlikku, sooja ja lihtsat nagu kassipoja kasukas, aga vahel ei lähe üldsegi nii. Vastupidi, une-eelse lugemise suur risk on, et raamat ei lase ennast kuidagi käest panna, kuigi väärtuslikud unetunnid aina kuluvad …
Selle raamatu algus oli kena ja rahulik. üsna pikalt oli rahulik, lugu jutustas ühest veidrast vanainimesest, kes elab üksinda Poola-Tšehhi piiri ääres mägedes, on taimetoitlane ja kõneleb kõigist elusolendtest suure tähega. Peale selle on ta all külas inglise keele õpetaja ja kinnismõtteline hobiastroloog. Väga veider tädi.
Siis kui tema naabruskonnas leiab aset salaküti kummaline surmajuhtum, ei oska ikka veel sellest raamatust eriti midagi arvata, peale selle et autor maru hästi kirjutab (nagu ootus oligi, eks ole, sest tegemist on nobelisti Olga Tokarczukiga) ja tõlge on suurepärane (Hendrik Lindepuu). Kui surnukeha leitakse, on maja juures metskitsekari. Nonii. Kui siis leiab aset järgmine veider surm – kohalik jahiseltsi aktiivliige on peahaavaga kukkunud metsas madalasse kaevu ja sündmuspaigal on vaid palju metskitsede jälgi –, siis on selge, et ahaa, tegemist on krimkaga. Aga oodake ainult. Kui midagi sarnast juhtub veel ühe järgmise, jällegi kohaliku jahiseltsi aktiivse liikme ning karusloomafarmi pidajaga, nii et asjasse tunduvad segatud olema rebased, siis tundub vägisi, et ei, see on ikka mingi ulmekas.
Aga lõpu eel toimub veel surmi, ja autor keerab kõik veel kord pea peale, ja tillitab lugeja korralikult ära, nii et lõpuks ei saagi raamatut enam käest panna ja ahmid lugeda, silmad punnis, ning avastad, et armastad seda sarimõrvarit.
See oli suurepärane, väga elamuslik raamat. Autorist on veidi juttu veel selles uudisloos .
Ja eile kuulasime vanemuise kontserdimajas imepärast löökpillimängijat Evelyn Glenniet koos ta saateansambliga, see kõik oli geniaalne, virtuoosne, vapustav. Nojah, tegemist on jälle ühe maailmakuulsa tädiga, eks ole. Kusjuures ta on kurt. Aga see ei sega teda olemast suurepärane muusik. Tal oli Eestis kolm kontserti. Aga selle pildi näppasin internetist, vabandatagu mind väga.
Pärast läksime oma väikese vahva seltskonnaga elamuste tiivul veel edasi õhtust sööma ja veini jooma, nii et terve see õhtu kujunes väga armsaks ja meeleolukaks. Mul on järjekordselt hea meel, et ma selle päevani olen elanud.
Aga muidu – täna kingin ära enda kootud Haapsalu salli number viis. See läheb ühele lähedasele prouale juubeliks. Kootud maavillasest ühekordsest, sellepärast pole nii õhuline ja kerge, kui ideaalis Haapsalu sall võiks olla, aga vanasti kooti sellest igatahes ka.
Selle lõnga värvisin ise põdrakanepiga. Imetaoline rohekashall värv. Kudumisel kasutasin üht kena nuppudega vausabakirja, mis on lihtne, aga ilus. Traditsiooni eirab äärepits – see pole mitte eraldi kootud ja külge õmmeldud, nagu kaanon käsib, vaid ma kudusin selle servapidi otse salli külge. Nii et pits on kootud pikkupidi, lühikeste ridadega, sakid tulid ühest servast kasvatades ja kahandades. Oma sallil nr 4 tegin samamoodi ja leidsin, et niiviisi on hää ja hoopis vähem tüütu, kui selle pitsiga eraldi jahmerdada.
Aga nüüd peab sättima hakkama. Juubilar ootab.
Aidi Vallik avalikult 
Lisa kommentaar