Vanu kirju sorides …

18. veebr. 2020 kell 01:01 (Uncategorized)

Pidin täna Tallinna minema, et ühena Kulka kirjanduspreemiate nominentidest end kaamera ees intervjueerida lasta, aga plaanidesse sekkus öötundidel ilmnenud viirustõbi, mis muutis tualettruumi vahetu läheduse väga oluliseks teemaks ja enesetunde nii hulluks, et kella kuue paiku hommikul müüsin Elronile tagasi oma rongipiletid ja saatsin asjaomastele teated välja, paludes meie üritus edasi lükata.

Ja ei läinud ma kuskile. Otsustasin püsida kodus soojas toas ja vetsu läheduses, lürpida köömneteed, toimetada edasi raamatut ja nikerdada veidike “Kasuema” kallal …

… aga enne veel püüda täita oma lubadust ja natuke vaadata, ega mingeid Liisi Ojamaa varasemaid või hilisemaid suvalistele paberilehtedele soditud luuletusemustandeid ole minu kätte jäänud. Perekond nimelt püüab tema loomingulist pärandit kokku koguda, nii palju kui annab.

Oli põhjust avada sodi-arhiivikapi uksed ja vaadata, mida kõike seal on.

Ja jumaluke. Kõigi sealsete kuhjade hulgast leidsin ka paki kirju aastatest 1988–1991. Selliseid maailm enam ei tunne, noor põlvkond kindlasti ka ei mäleta. Minu kõige kallimad kirjad.

Muidugi on nad seismisest juba päris pudedad, ümbrikud enam ei püsi koos, kirjade murdekohad pudisevad – aga nad viisid mu uskumatule mõtte- ja emotsioonirännakule ühte olnud maailma. Maailma, mida enam ei ole, millest kõik me nende kirjade kirjutajad oleme ammu välja kasvanud … aga mis ometi on kusagil jätkuvalt olemas, päris ja elav.

Ja ma olin hingepõhjani liigutatud ning armastusest tulvil, kui ma neid avasin, ettevaatlikult lahti voltisin ja kord jahmatusega, kord rõõmsa meenutusega, kord sügava äratundmisega lugesin. Minu sõbrad. Mu vanad, armsad, kallid sõbrad. Kunagi kõige lähedasemad inimesed mu elus.

Ei tea, kust ma lugesin või kuulsin mingit mõttetera, mis rääkis umbes sellest (tõmmates paralleele perekonna ja ürgkarja käitumise vahel), et kui sa ei näe omale kohta oma päritolukarjas või sind sealt tõrjutakse, siis on paratamatu karjast eralduda (kas äraaetuna või ise minnes), mille juures ainuke ellujäämisvõimalus on luua omaenda hõim, luua omaenda kari.

Vaat selle kunagise seltskonnaga, kunagiste sõpradega, oligi mul see omaenda hõimu tunne. Väga tugev, väga veendunud, väga lähedane. Ja nüüd, kui ma mõtlen, et päris mitmega neist olen ma ju sõber praeguseni, nüüd veel 30 aastat hiljem, siis see tähendab tõesti palju. Ja kohati tundub nagu ulme, et kas see kõik tõesti oli, toimus. Ühes kollektiivses Pikast Jalast mulle saadetud kirjas on kõige muu sees võib-olla kollektiivse loominguna sündinud lorilauluke:

Hoiu-kassa uxe taga

oli 300 meetrit saba

Toombetoon oli tee peal ees

et kofi ei joox sõjamees

Pikk pandi 4 paiku kinni

rahwas jooxeb linnas ringi.

Või siis mõtisklus teemal, et kui Wehrmachti brigaadikindral Gilbert Wolzow annaks Time’i peatoimetajale Peter Wiesele intervjuu, siis kas peale Pärsia lahe ja N.Liidu sõjajõudude räägiks emb-kumb ka poodust, kelle käed on kollase ohvitseririhmaga seotud, ning kui Peter lõpetuseks küsiks, kas ta võiks veel kunagi “Roosikavaleri” mängida või Wolzow brigaadikindraliks saada, siis saaks ta ilmselt eitava vastuse. (Arutlus ajenes minu ja ühe mu sõbra ühisest kultusteosest “Werner Holti seiklused.”)

Sekka ema õpetussõnad, kuidas talonge kasutada:

Ja siis üks väga veidra unenäo kirjeldus, mis nüüd, 30 aastat hiljem, tundub veelgi veidram, kui algselt seda oligi, arvestades, et umbes aastal 1989 ei olnud isegi mu luuletusi veel ilmunud, rääkimata lasteraamatutest. Täiesti kummaline juhus, et selles unenäos lastekirjandusega seostun.

“Suveaeg oli & kuskil suvalises maakolkas oli pungikontsert. Mul olid neoonpunased juuksed ja kaltsud seljas. Igatahes hakkas varsti vihma sadama ja me jooksime (meid oli palju) telefoniputkadesse, ainult telefone neis polnud. Otsustasin üldse sealt ära minna, tee peal juhtusin sinuga kokku, sa kutsusid mu enda poole. Jõudsime äkki linna (oli just nagu Annelinn) ja kuskilt ilmus välja sinu suur sõbranna Astrid Lindgren. Kaugelt nägime bussi ja hakkasime bussi peale jooksma. Mul olid järsku ühed lollakad valged saunapeoplätud jalas, mis jalast kogu aeg ära tulid. Te jõudsite kahekesi bussi peale, kuna minul lendas üks suss bussi alla ja kui ma ta lõpuks kätte sain ja bussile tormasin, hakati bussis karjuma, et tagumisest uksest ei tulda.

Ja nii ma maha jäingi. Teie sõitsite ära. Egas midagi, asusin siis jalgsi teele. Sinu maja oli kõrge pilvelõhkuja ja sinna pääses erilist silda mööda. Selle lõpus oli lift, sõitsin sellega sinu juurde.

Sina jõid Lindgreniga kohvi. Kui ma tuppa astusin, ütlesid sina, et nüüdsest võib sulle nimeks panna E.T, mis tähendab Eriti Tubli. Ja Lindgren rääkis parasjagu Roosist (tead, see kiilakas Roosi). Rääkis jah, et Roosi oskab väga toredaid jutte kirjutada, eriti pühapäeviti, aga vahel kirjutab ta jaburusi. No aga see tuleb sellest, et ta suitsetab. Oli muideks pühapäev. Uni lõppes.”

Selline nostalgiline hommik oli täna. Mõtlema- ja heldimapanev. Ma pole küll päris kindel, kas juba ka eakohane, aga keda huvitab.