Et nüüd jälle pausi sisse ei tuleks

Kisub vägisi jälle vasakule ära – ses mõttes, et postituste vahe hakkab taas venima. Nii juhtubki, kui sündinud asjadest otsekohe ei kirjuta, olgu need siis nii väiksed ja tühised kui tahes, sest üksteise otsa kogunedes muutuvad need ühel hetkel juba hoomamatuteks puntrateks, millest kirjutamine tundub liiga suure väljakutsena, ja siis puhtalt pealehakkamise kartusest ei suuda enam seda teha. Sellised protsessid üldiselt ongi mu pikemate blogipauside peapõhjuseks, aga kuna ma nüüd juba olen nii tark, et selle olukorra läbi näen, siis ma vähemalt üritan seekord asjade loomulikku kulgu sekkuda ja pausileminekust hoiduda.

Vahepeal olen ma ju tahtnud kirjutada mitmelgi puhul. Näiteks tahtsin kirjutada oma järgmisest raamatuvapustusest, Hiro Arikawa raamatust “Rändava kassi kroonikad”.

arikawa.jpg

See raamat sobib une-eelseks lektüüriks umbes viimase viiekümne leheküljeni. Edasi juhtub see, et lugeja löriseva nina ja allasurutud ohete ja nuuksatuste peale hüppab voodisse Leenu, kes isegi oma hämmeldumishetkedel teab, et tubli näolakkumine aitab alati, ja siis enam ei tea, kas põsed on märjad sellepärast, et pisarad, või sellepärast, et koeraila.

Igatahes see raamat liigutas mind väga. Vormilt ja struktuurilt väga lihtne, aga … Jah, mulle meeldis. Ja ma tahan seda raamatut päriselt omada (see, mida praegu lugesin, oli raamatukogu oma), nii et ma hangin selle endale päriselt. See on raamat inimestele, kes armastavad oma kasse … ja armastavad inimesi. Sest see räägib mõlemast. Kuid eelkõige siiski kassist, kes armastab oma inimest.

Samas, et te nüüd ettevaatamatult seda kõik endale koju tooma ei tormaks, tahan ma mainida, et see raamat teistele blogijatele jällegi pole eriti meeldinud. Hoopis teisest vaatenurgast kirjeldatakse seda siin ja siin. Nii et pange tähele.

Tahtsin veel vahepeal kirjutada sellest, kuidas mu eelmises postituses mainitud viirustõbi justkui paraneski ootuspäraselt kahe päevaga ja siis oli kaks ja pool päeva kõik päris hästi. Kuni reedel läks kõik ootamatult hoopis hulluks ja siis möödus paar päeva valust üsna oimetuna ja pideva ibukalaksu all (kuigi ma pean tähendama, et ega see eriti aidanud). Oi, need olid koledad päevad, ja perearst oli kättesaamatus kauguses, sest reede õhtu, laupäev ja siis pikad pühad, eks ole. Aga vist lõpuks rahvameditsiin aitas, igatahes üleeilseks sain end enam-vähem vormi, ja väga hea, et sain, sest mu videointervjuu uus aeg oli määratud kolmapäevale, st eilsele, ja ühtlasi olin juba hoopis varem lubanud esineda sama päeva õhtul ka Liisi mälestusüritusel Kirjanike majas.

Nii veetsingi eile Tallinnas pika päeva, mis algas Kadriorus Mati Undi muuseumis, kus mind filmiti ERRi poolt seoses “Seebu maailma” nomineerimisega Kulka aastapreemiale lastekirjanduse vallas. Intervjuud saab juba tänasest vaadata selle lingi alt. Aga ma pole nende pealkirjapanemisega seekord sugugi rahul. Seda lauset, mis nad mulle omistavad, ma öelnud ei ole, ja üleüldse on see juba ülemõõduline lihtsustamine. Et isegi ERR on hakanud pealkirju klikimagnetiteks moondama!

Pärast sain kokku ühe väga vana sõbraga, Seltsimees Kunstiteadlasega, kellega koos rändasime mööda tuulist, rõsket ja lumelörtsist Tallinna, käisime lõunat söömas ja veetsime kolm ja pool tundi Eesti Ajaloomuuseumis, kus jõudsime lõbutseda kõikide hetkel ülevalolevate ekspositsioonide juures kolmes hoones. Selle käigus sain proovida, mis tunne oli istuda krahv Orlovi autos umbes aastast 1910.

orlovi auto.jpg

Ma arvan, et sellega oleks väga edev liigelda ka, kuigi ma ilmselt seda ei prooviks, sest kiiremini kui 20 km/h sellise diivaniga küll sõita ei julgeks. Aga need vist oluliselt kiiremini ei sõitnudki?

Õhtu hakul saatis Seltsimees Kunstiteadlane mu Kirjanike majja, kus mind ootas etteaste Liisi mälestussünnipäeval, Väikse Hipi õhtul. Oma tobeduses ma kahjuks ei palunud kellelgi end pildistada, kui ma seal seisin ja Liisi tekste ette lugesin, aga see-eest pildistasin enne mind esinenud Jürgen Roostet sama ülesannet täitmas, nii et parem see pilt kui mitte midagi.

liisi mälestusõhtul.jpg

Facebookis on muidugi üleval terve selle ürituse videosalvestus, kus lõpuosas ka minu veerand tundi kuulsust. Sealt saab selle ära vaadata. Ja sealsamas  eelnevas postituses on ürituse fotosid ka.

Pärast seda kõike jõudsin koos oma teise väga vana sõbraga, Ühega (see, kellega paaris me moodustasime ja moodustame nüüd 25 aastat hiljemgi kehaehituse järgi ilusa numbri 10, millest Üks on tema ja Null olen mina), ühe kokteili juua ja kolmveerand tundi lobiseda, enne kui ta mu Balti jaama rongi peale saatis (see teeb veel veerand tundi õnnele lisaks), ja pärast kahetunnist rongisõitu ootas mind veel ees sürr seiklemine Tartus Ropka tööstusmaastikul, kus mul oli vaja üles leida see hoone, milles Ott oma hevikollidega metal-bändi proovi teeb, et siis selle lõppedes koju sõita.

Niisugune tihe andmine käis eile. Mõtlesin, kas ma täna olen pärast seda metsikut sotsiaalsust ja esinduskohustusi üldse elus – aga enda üllatuseks olen isegi täiesti töövõimeline. Imetore.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: