Üks suur töö valmis, kaks ees ja kolmas võtab tuure üles

Täiesti tähtajaliselt lõpetasin ühe oma päevakorral olnud suure töö  – Silvia Rannamaa “Kasuema” dramatiseeringu Emajõe Suveteatri suvelavastuse jaoks. Nagu ikka kõige intensiivsemas tööjärgus, istusin selle sees hommikust kuni kella üheni öösel ning mitu viimast nädalavahetust kaasa arvatud. Ei olnud aega töörütmi mõistusega võtta, sest tähtaeg veebruari viimasel päeval säras pimeduses nagu kurituli. Ja nüüd on lihtsalt: oeh. Valmis. Puhh. Lõõtsutame natuke.

“Kasuema” hakatakse tegema sellesama noorteseltskonnaga, kellega tehti “Kadrigi”. “Kadrit” mängitakse veel kümmekond korda juunikuus, et siis augustis jätkata juba “Kasuema” etendustega.

Oeh. Puhh. Tõesti. Rannamaad on  NII raske dramatiseerida. Täiesti kohutav. Ma saan nüüd nii hästi  aru, miks teda nii vähe meie teatrites dramatiseeritud on, õigemini “Kadrit” ju polegi üldse (enne seda nüüdset) ja “Kasuema” mängis kunagi 60ndatel vist Viljandi teater, ja 80ndatel tehti film, mis on ainult selle ainetel … ja minu teada rohkem ei olegi.

Ja raske on Rannamaad dramatiseerida sellepärast, et ta on nii  laiavalguv ja pidevalt kuhugi kõrvale põikav fabuleerija, ja see ei tee dramaatilise pinge loomist üldse lihtsaks. Ma pidin ta jutustused praktiliselt algosakesteks lammutama, et siis need jupikesed jälle, aga hoopis teistmoodi, kokku panna – nii et tulemus on ikkagi puhas Rannamaa, ainult sidusama ja pingelisema süžeearenguga. Panna järgmised sündmused välja kasvama eelnevatest, tegelaste järgnevad sammud lähtuma eelmistest, ühtede asjade tagajärjed saama järgmiste asjade juhtumise põhjuseks jne. Seejuures kogu aeg jälgida, et juhuslikult ei saaks hoope ei sündmus- ega karakteriloogika, või kuidas need just tekitada või kuidas need veel paremini välja tuleks.

Oeh. Puhh.

Niisiis laupäeva pärastlõunal lõpetasin “Kasuema” ja pühapäeva hommikul sõitsin  rongiga Tallinna, et stsenaristina teha kaasa “Tagurpidi torni” viimastel laste-casting’ul. See oli väga põnev ja sisukas ja tulemuslik päev, kahtlemata, aga pikk ikkagi, ja mu energiavarud tunduvad pärast intensiivset “Kasuema”-tööd natukene haprana.

Igatahes on mul nüüd meie tegelaste näod ja selle lastekamba olemus nüüd üsna kindlalt silme ees ja selles valguses tuleb tasapisi hakata stsenaariumit kohendama. Produktsioon hakkab tegelema lastest osatäitjate töötubadega, lapsevanematega suhtlemisega, lubade ja kooskõlastuste hankimise ja muu seesugusega. Ja kõik muud ettevalmistused, mida on filmi puhul KOHUTAVALT PALJU. Võttesse lähme juuli algusest, nii et … aga me oleme kiirusega harjunud.

casting.jpg

Laste viimane casti’mine nägi nagu eelmisedki välja nõnda, et meil on seal üks suurepärane lastemängitaja-tädi, kes mängib nendega igasuguseid erinevaid toredaid mänge, aga kõik need mängud on kavalalt mõeldud just selleks, et näha laste grupikäitumist, omavahelisi jõujooni, nende karakterite omapärasid ja nii edasi – ühesõnaga seda, mida meil vaja on. Sest me mõtleme, et parem on, kui ei pane lapsi näitlema, vaid nad saavad mängida siiski põhiliselt iseennast, st on oma tegelasele loomu poolest ja juba eos sarnased.

casting11.jpg

Sama eesmärki kandsid situatsioonilahendamise mängud väiksemate gruppidega.

casting1.jpg

Ja päris lõpus tegime nendega juba ühte stseeni ka, vahetades rollitäitjaid ja mõeldes, kes neist ja kuidas ja …

Õhtul rongiga tagasi sõites ma mõtlesin nende laste peale ja mul hakkas hing kripeldama. Kas see on tegelikult nende jaoks nii tore, kui nad tegelikult ei hakka mängima eriti häid lapsi. Sest see ei ole ju kahjuks teine “Eia jõulud” või “Supilinna salaselts”. See film tuleb hoopis teistmoodi, see juba räägibki hoopis teistsugustest asjadest … lapsepõlve hämaratest nurgatagustest, kui nii võib öelda. Ma kirjutasin ju loo sellest, kuidas ja kust sünnib vägivald. Ja see on väga hea ja õige lugu. Aga kindlasti ei meeldi see paljudele. Ja kui see on film, siis keegi peab seal mängima. Ja mina ja režissöör ja produtsent saame ilmselt paljude lapsevanemate pahameele osaliseks, sest paljude meelest on lapsepõlv pilvitu ja päikseline aeg, mida ei tumesta ükski vari, ja nad kindlasti ei taha neid varje nähagi ega teada, kust need tulevad.

Niisugused natuke ärevad mõtted selle lastefilmiga, mida nüüd kolm aastat on edasi-tagasi veeretatud, aga mis lõpuks sellel aastal tootmisrahastuse sai. Vähemalt midagi realiseerub. Teeme oma parima ja vaatame, mis välja tuleb. Nagu loomingulise töö puhul see ikka on.

 

 

 

 

 

3 kommentaari

  1. Indigoaalane said,

    3. märts 2020 kell 10:05

    Kasuema? Väga väga põnev, mis sealt välja tuleb 🙂 Kui Kadri oli selline aegadeülene üksikhüljatud lugu, siis Kasuemas oli ju väga väga palju komsomolipropagandat ja selle konkreetse ajastu tegevust. Jah, armastust ka, aga kohus, ühikas, töö lastega, ühiskondlik patrull jne jne.
    Jään väga suure põnevusega ootama 🙂

    • aidivallik said,

      3. märts 2020 kell 14:23

      Jah. Komsomoliasja eriti sisse ei pane, just nagu “Kadriski” seda pioneeriasjandust väga ei näidanud. See on seal just see üks asi, millele pühendatakse hirmsasti lehekülgi, aga mis tegelikult süžee arenguga otseselt seotud ei olegi ja sündmustku arengus mitte midagi ei määra, välja arvatud see tüdrukute kohus poiste üle … aga just mahu tõttu ma lahendasin selle asja ka mõnevõrra teistmoodi.

  2. kaarnake said,

    4. märts 2020 kell 21:15

    Sinu analyys ja tehniline kirjeldus Kadrist ja kasuemast (nimelt sellises vormis) on palju paremad kui need raamatud ise, mh-mh-mh-pup-pup-pup!
    Jõudu ja edu kõigi nende protsesside sees liikumisel!


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: