Esinemistest ja ringipaarutamisest

Märtsikuu on mul viimased viisteist aastat olnud üsna esinemisrohked. Emakeelepäevaga seoses kutsutakse mind kogu aeg iga poole “kirjanikku jooksma”, mis ühest küljest tähendab palju pikki sõite, aulatäite kaupa koolilapsi, kähedaks kõneldud häälepaelu ja pärast seda perioodi peale langevat üüratut väsimust. Mündi teine pool on aga paljud, paljud rõõmsad, toredad, huvilised lapsed ja noored, paljud kaunid ja ajalooga koolid, sümpaatsed õpetajad ja raamatukogutöötajad, meeldivad ja kasulikud kontaktid ning kuu peale kogunev päris kena teenistus.

Sel varakevadel sain hooaja avatuks lugeda kolmapäevase esinemisega Haapsalu lasteraamatukogus. Üritus oli korraldatud Kulka aastapreemia lastekirjandusnominentide tutvustamiseks. Kuuest nominendist olime kohal siiski vaid mina ja Jaanus Vaiksoo. Ülejäänud neli puudus kes ühel, kes teisel põhjusel – ilmselt mitmel oli samal ajal juba varem mujal esinemine kokku lepitud. Nimelt see Haapsalu-esinemine selgus küllatki hilja, kõigest kümme päeva varem.

Jaanusega Haapsalus.jpg

Aga vähemalt meil Jaanusega oli lõbus, ja kohale tulnud Haapsalu linna algkooli lastel oli ka minu meelest huvitav, ja üldse oli nii imetore jälle kohtuda selle suurepärase vana majaga, kus ma juba ise lapsena raamatukogus käisin, kus ma oma tütrega raamatukogus käisin, mille renoveerimisele ma tulihingeliselt kaasa elasin ja üldse.

kogu.jpeg

(Palun vabandust, Ivar, et ma pätsasin selle pildi Läänlase veebist. Mul endal ei olnud ja ma arvan, et sa ei keela.)

Pealegi “elab” seal majas Tädi Krista, kes on vist kõige kõvem lastekirjanduse asjatundja Eestis üldse ja on saanud lastekirjandusega tegelemise eest mitu auhinda ning nüüdsama presidendi teenetemärgigi.

kumberg.jpg

(Palun vabandust, Arvo ja Lääne Elu, et ma pätsasin selle pildi teie veebist. Mul endal ei olnud ja ma usun, et te ei keela.)

Nii et see oli järjekordne hirmus tore käik, aga et sõitma hakkasime kodust vara hommikul ja õhtul tulime veel Haapsalust tagasi, siis pärast selle ligemale 600 km mahasõitmist olin ikka üsna koomas. Kuigi polnud aega olla, sest öötundidel selgus, et aalujate ühistellimus Poola õuealpikannide asjus oli kohale jõudnud, ja veelgi enam, Lõuna-Eesti liikmete karbitäied pidid juba järgmisel päeval jõudma Kuutsemäele, kuhu neile tuli ilmtingimata vastu minna.

Nii me Muhedikupapaga järgmine päev sõitsimegi. Ma alpikannide pilti praegu ei pane, sest loomulikult unustasin ma valges seda karbitäit pildistada, aga igatahes mul on neid nüüd 8 erinevat. On liike ja sorte. Ilusad suured taimed, osa lausa õitsevad uhkesti. Ja ma kavatsen nad homme maha istutada. Küll siis saab pilti kah. Igatahes suur tänu Tiile, kes viitsis vedada!

Pärast viisime kuus pakki tellitud raamatuid Tartusse, et need uue nädala algul kenasti Tallinna Apollo lattu jõuaksid, ja käisime poes ja apteegis ja sekeldasime muid sekeldusi, nii et õhtul pidin ma nentima, et Petronele “Minu Haapsalut” edasi kirjutada ma jälle ei jõua, küll aga jõuaks ma kuuskümmend lehekülge lugeda Hancocki seitsmesajaleheküljelise raamatu küljendi korrektuuri. Jah, see tellis jõudis küljenduse läbinuna minu kätte tagasi ja nüüd ma pean selle veel kord läbi lugema, et leida üles viimasedki kahe silma vahele jäänud vead. “Minu Haapsaluga” tegelen homme. Noh, täna ju ei saanud üldsegi, täna oli Lääne Elu tööde päev. Kirjutasin luuletuse arstionu Aarest, kes elab meie tänavas ja on tõeline aare, sest ta ei tee iialgi süsti, vaid tal on selle asemel kõike ravivad plaastrid. Ning siis kirjutasin neile ka “Käsi mullas” 91. osa. Kui ma pärast blogimist jõuan veel kuuskümmend lehekülge Hancocki edasi lugeda, oleks ma tänase päevaga rahul.

Uuel nädalal ootab mind mitu esinemist Eesti erinevates kohtades, kuid kas need praegustes oludes ka tegelikult aset leiavad, seda hakkan otsustama uuel nädalal igaüht eraldi. Võimalik, et pean neid tühistama hakkama. Oleneb uudistest. Oleneb, kuidas koroonapuhang paisub ja kuhu levib. Sest seda, et Eestisse see puhang ei jõua ja siin see haigus ei levi, seda ei usu vist enam ka need Terviseameti kõneisikud, kes veel nädala eest kinnitasid, et ohtu pole.

Aga see teema väärib juba eraldi postitust, sest mul on tegelikult selle kohta nii mõndagi öelda. Ehk homme. Või ülehomme.

 

 

 

 

 

1 kommentaar

  1. Karin Peebu said,

    8. märts 2020 kell 07:01

    No sina ikka paned sajaga. Lausa imestan juba, et sa selle kõige vahel veel midagi kaevata ei ole jõudnud. Edu ja jaksu! Koroona läheneb tõepoolest hullu kiirusega.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: