Müttan siin meie uues kodus nüüd juba kuuendat suve ja sellepärast mõtlesin, et oleks hea hakata tegema juba ka teatud ülevaateid neist müttamistest – et kuidas see käis ja mis praeguseks on saanud. Pikast paraadpeenrast on igatahes saanud juba miski, millega ma olen peaaegu rahul.
Et sellesse kohta, otse sissesõidutee äärde tahan ma pikka püsilillepeenart, sai mulle selgeks juba meie esimesel kevadel siin. Muhedik, kui siin seda algust vaatamas käis, ainult kinnitas mu mõtet, kui seda veel teadmata ringi vaadates ka ise spontaanselt teatas: “Siia sissesõidutee äärde saad teha tõeliselt uhke ja laia püsilillepeenra nagu Inglise aedades.”
Jutt käis sellest alast siin, vaatega läände.
Haapsalu aiast olin kaasa toonud hulga tutikesi ja mättakesi, sibulaid ja juurikaid, mis kõik esialgu pottides pidid hakkama saama, kuni ma nad maha istutada jõuan.
Kui peenra piirjooned maha märkisin, tundus see nii lootusetu. 23 x 4 m savist pinnast mätta alt välja kaevata, ühekorraga ja väga kiiresti? Ma oleksin seda teinud vist sügiseni. Nii et selle asemel otsustasin nad istutada otse kamarasse kaevatud istutusaukudesse.
Ja taimede vahed ohtra makulatuuri ning turbaga kinni multšida.
Nii kujunes siia üpris veider pilt, aga õitseajal meenutas see kõik siiski juba teatud määral peenart. Peaaegu.
2016. aastal selgus, et makulatuur ja turbamultš ei olnud siinse rammusa Lõuna-Eesti rohukamara läbikasvamisele mitte mingisugune takistus.
Nii et hakkasin ikkagi kaevama. Suuremad ja selgepiirilisemad taimevahed panin järgmise aastani siiski musta katte alla kõdunema, sest mätta kaevamine on raske töö ja sel suvel sain omale randmetesse karpaalkanalid. Magasin, käed ööseks elastiksidemega kapsalehtedesse mässitud. Aitas.
Tühjaks kaevatud vahed täitsin jorjenitega, sest jorjen ehk daalia, nagu enamik maavitsalisi, aitab eemal hoida orasheina. Vanasti talunaised tegid uut peenart nõnda, et kõigepealt pandi kartul maha, sügisel võeti üles, ja uuel kevadel sai lillepeenra peale teha. 2017. aasta kevadel oli pilt juba hoopis paljutõotavam, kuigi tõsi, ikkagi veel lagedavõitu. Eriti enne jorjeneid.
Ning kui juuli lõpus toimus minu juures aalujate kokkutulek, oli siin juba isegi ilu pildistada!
Kahjuks on mu jorjenipark praeguseks olematusse kahanenud, sest selgus, et mu kelder on nende mugulate üle talve hoidmiseks liiga niiske ja neist läks iga aasta terve hulk jälle hallitama. Sel kevadel polnudki mul enam ainsatki järel. Aga kriitilistest tühja peenra suvedest aitasid nad mind siiski üle ja olid ka orasheina eemalhoidmises üsna edukad. Mõtlen, et võiksin endale uuesti mõne sordi hankida, talvitada neid hoopis esikus ja istutada peenardes kohtadesse, kuhu orashein kipub sisse tulema. Kui nad veel naati ka pidurdaksid … aga kahjuks nii võimekad nad ei ole.
2018. aasta suvel paraadpeenrasse polnudki jorjeneid enam kuigi palju panna, aga see-eest täitsin ruumi üheaastastega. ja peenar oli juba täitsa peenra nägu. Hakkasin sellest sooritusest juba lausa rõõmu tundma.
2018. aasta hilissügisel otsustasin proovida, kas tammelehed, mida meie neli vana tamme sügisel väga ohtrasti alla ajavad, võiksid purustatuna ehk kõlvata peenra multšimiseks. Ikka et niiskust hoida ja umbrohtu tõkestada.
Nägin meeletu vaeva ära ja raiskasin terve nädala neid tammelehti puhuriga vaaludesse ajades, muruniitjaga purustades ja seda sodi peenrasse kandes. Aga nagu juba järgmisel kevadel selgus, kasu sellest suurt polnud. Tuul oli selle ka peenras puhunud suvalistesse hunnikutesse, nii et osa peenrapinda oli paljas, nii et – mõttetu üritus. Ma ei korda seda rohkem. Tunnistagem see eksperiment läbikukkunuks.
Sellest hoolimata läks eelmisel, 2019. aasta suvel läks kõik veel palju ägedamaks. Istutasin sinna hulga uusi liiliaid.
Helmikpöörised said hoo sisse.
Monardad läksid lihtsalt hulluks.
Ja kõik ühtekokku hakkas tõepoolest välja nägema juba nii, nagu ma olingi mõelnud.
Ning sel aastal ma istun õhtuti oma terrassil ja muudkui vahin ja tunnen end täiesti õnnelikuna. Sest see, mis ma näen, on mu silmale ilus. Päikesepeenar päikeses kümblemas.
Ning teiselt poolt see, mida näeb tulles. Ereoranžilt möllab seal Mati Rangilt saadud madal ja tugev liilia ‘Devize’. Puhaslillad lupiiniküünlad võtavad mõõtu suure roosipõõsaga. Kõige ees need üksikud heleroosad räitsakad kuuluvad õitsemist lõpetavale mõõlale ‘Mai Tai’.
Jaapani enelas ‘Magic Carpet’ seltsib mõnusasti toreda lauguga, mis vist on Rosenbachi lauk, kui ma midagi pole segi ajanud. Need taimelipikud kaovad ja kustuvad … ja selle kuumaga kadusid nii ruttu enela kevadvärv ning laugu koonusjad õisikud.
Juba ongi sealsamas hoopis nurmnelgid puhkenud ja Jaapani enelas vahetanud oma kevadise lehestiku roosade õite vastu.
Mu paraadpeenras valitsevad kirka päikeseloojangu värvid: roosad, lillad, violetsed, kollased, oranžid, punased.
Oo, Alfred! Vist kõige kaunim roosadest neitsikummelitest.
Ja eriline õnnehein nimega ‘Nachthimmel’. Päriselt on ta hoopis violetsem, kui pildi peale jäi.
Tsiililt saadud suurepäraste ülipikkade kannustega kollane kurekell, mis eelmises kasvukohas kiratses. Alles sel kevadel istutsin ta koos paari seemikuga paraadpeenra varjulisemasse otsa ümber ja siin meeldib talle tõesti juba hoopis rohkem!
Ka kaks siberi iirist elab mu paraadpeenras. ‘Contrast in Styles’:
… ja ‘Kablouey’, mis taas päriselt on hoopis sügavvioletne, aga telefon pildistas ta lihtsalt lillaks.
Eelmise perenaise suure pargiroosi ‘Ritausma’ varjus hakkas esimest korda õitsema martagonliilia ‘Russian Morning’.
Mis ma siin nüüd mõtlen. Kui ma saaks nõu anda 2015. aasta kevade iseendale, siis see kõlaks nõnda. Ära jända nende istutusaukudega rohukamaras, sest see siin ei ole sul mingi viisakas kultuurmuru, mis natukese papi all sõnakuulelikult ära sureb, vaid täisvereline Lõuna-Eesti rohumaa, mis võitleb oma ellujäämise eest veel pärast viimset hingetõmmetki. Kõige lihtsam: osta mõned rullid musta õhukest tekstiilmultši (aga mitte seda pagana kileribadest peenravaipa ja mitte ka maasikakilet või geotekstiili, hoidku nende eest!), rulli laiali, kinnita servad mättasse (sest muidu tõmbab murutraktor ja trimmer sul selle peagi paigast ning ribadeks), lõika vajalikku kohta parajad augud ja istuta läbi selle kõik need tutid, mis on vaja istutada. Multši kangas pealt kinni. Nelja aastaga on see tekstiilmultš muu pealekuhjatud multši all kõdunenud ja mätas koos orasheinte, naatide, ohakate ja muude atraktsioonidega õnneks samuti, ja jätkad nagu täiesti tavalise peenragagi. Ning mis veel – ära looda, et purustatud tammelehtedega multšimine õnnestub. Ei õnnestu, liiga kerge materjal. Tuul liigutab selle paigast. Näed nende tammelehtedega meeletu hulga vaeva ära, raiskad hulga töötunde – aga kasu pole midagi. Puiduhake ja purustatud männikoor on siiski hulga paremad.
Lõpetuseks veel üks aiavaade, mis Ott Vallikule enamasti avaneb. See konkreetne pilt on küll tehtud Taga talu aias, aga on’s meie poolgi siis kunagi teisiti?
Ning õnneliku rühmaja jaaniaegne selfi.
Aidi Vallik avalikult 
kiskjasiil said,
30. juuni 2020 kell 16:13
ma istuks ja imetleks ka, äge ja lopsakas ja ilus!