Hiljuti ostsin endale terve posu uuemaid aiandusraamatuid ja ühe puhul on mul küll tuline kahju, et see alles nüüd mulle ette sattus. Mõningast olulist infot sellest oleksin ma pidanud teadma juba eelmisel sügisel või vähemasti selle aasta varakevadel.
Raamat on see:
Kloostri aednik, nunn Christa Weinrich tutvustab selles süsteemse segaviljeluse põhimõtteid köögiviljaaias, toob palju näiteid istutusjärjekordadest ja -skeemidest, ning see on pööraselt huvitav. Kahjuks neid skeeme üks ühele Eestis rakendada on vist küll võimatu, sest meie kasvuperiood on Saksamaaga võrreldes lühem, samuti meie suvistes lühipäevatingimustes hakkab osa taimi käituma teistmoodi, näiteks juunikuus ma küll kellelgi spinatit külvata ei soovitaks. Nii et jah, neid istutusskeeme järele katsetades peab oma mõistust ka kasutama ning taimevalikus vastavaid muudatusi tegema.
Küll aga oli selles raamatus sisalduv info taimede omavahelistest suhetest minu jaoks hindamatu väärtusega – sest just nagu rusikas silmaauku, olin ma sel hooajal osanud samasse peenrasse kõrvuti istutada just need naabrid, keda nunn Christa väiteil ei tohiks teineteise ligi lastagi. Ja mina siin kevad otsa muudkui imestasin!
Ma usun nüüd tõepoolest seda tema juttu, et ubasid ja herneid ei tohiks kasvatada kõrvuti küüslaugu, sibula ja porruga, sest nood pärsivad liblikõieliste kasvu. Aga mina, loll, sügisel just mõtlesin, et vesirottide eemalhoidmiseks esimestest herne- ja oakülvidest oleks kaval ümbritseda need peenrad küüslauguga (sest küüslaukude vahelt vesirott läbi tulla ei taha). Jah, vesirott tõesti ei tulnud ja külvid tärkasid kenasti. Aga hernes, see sort, mis tavaliselt on mul siin kasvanud 1.30–1.60 kõrgeks, on sel aastal niisugune.
Ja esimese külvi põlduba, mis võiks praeguseks kah olla umbes meeter kakskümmend või nii, ei ulatu kasvult sugugi üle küüslaukude endi. Ei, ei ole madal sort – ma olen seda sorti kasvatanud juba 4 aastat ja nii madalana pole ma seda eluski näinud.
Nii neil piltidel olevad herned kui oad on külvatud aprilli lõpus. Aga pilt on täiesti masendav. Õnneks maikuine külv on korras ja normaalne – neid ma küüslaukude vahele ei pannud.
Küüslaugul, vähemalt selle maapealsel osal, pole õnneks ühtegi silmaga nähtavat häda. On muidugi juba õisikuvarred kasvatanud, mu järgmine töö ongi minna ja need maha lõigata, et laugumugulad all ikka edasi kasvada saaksid.
Õde Christa väidab veel, et eri liiki kapsalised ei taha üksteise kõrval hästi hakkama saada. Tõepoolest. Mul jälle näide omast käest.
Vasakul on kaks rida lillkapsaid, paremal kaks rida brokolit. Vaadake aga, mis toimub nende kahe keskmise reaga. Kus brokolid on enam-vähem, sealt on lillkapsad hävinud, ja vastupidi, lisaks selle lillkapsarea taimed kipuvad ebanormaalselt varases arengujärgus õisikupead looma – endal pole veel selleks vajaliku suurusega lehestikkugi kasvatatud. Sellepärast ongi osa neist juba peenrast kadunud, et vaksapikkused taimed tekitasid õisiku, sellest aga normaalset suurt lillkapsapead ei kasva, targem on sellised taimed vahelt välja võtta. Mõne taime sealt keskelt tappis ka kapsakärbes. Äärmised read on aga puutumata.
Toppisin tühjadesse kohtadesse peiulilli, sest mis sa muidu ikka teed. Muidu hakkavad need augud umbrohtu kasvatama. Ning peiulill on hea veel ka selle poolest, et likvideerib mullast toimunud jamade ja kahjustuste jälgi, tervendab ja parandab mulda ning vähemalt ideaalis võiks neutraliseerida ka teineteise vastu vaenulike taimede naabruse kahjulikke mõjusid. Muide, kõike sedasama teeb ka saialill (mida samuti sellest raamatust lugeda saab), aga seda mul ette külvatuna võtta praegu pole ja kui ma alles nüüd aukude tekkides seda külvama hakkaks, siis poleks abi nõnda kiire, kui vaja.
Minu jaoks uus teadmine oli ka see, et petersell ei sobi salati ega peetidega. Aga mis mina olin teinud? Muidugi istutanud peetidega samasse peenrasse kaks rida peterselli: üks rida juur- ja teine rida lehtpeterselli. Raamatut lugedes mõistsin selgesti, mis petersellidepoolne peedirida ei edene. Rookisin ühe rea peterselli välja ja istutasin teise kohta, selle asemele panin oma viimased pikeerkastis kiratsenud peiulillenirakad – et eraldaks. Aga ma ei tea, kas sellestki enam abi on. Foto pealt võite näha, mida petersellide lähinaabrus kõige vasakpoolsema peedireaga tegi.
Uskumatu, kas pole?
Ning nagu olnuks sellest kõigest veel vähe, olin ma samamoodi lisanud oma pea- ja Rooma salatite peenra serva ühe rea käharpeterselli. Petersell kasvas ilusasti, aga salat juba tärkas nende kõrval väga ebaühtlaselt ja suurte lünkadega. Külvasin selle mai lõpus, jätkuks tavapärastele kasvuhoone-lehtsalatitele. Mul salatisüsteem niimoodi käibki, et märtsikuus külvan kasvuhoonesse neid kõige tavalisemaid lehtsalateid ja rukolat ning hiljem maikuus avamaapeenrasse suviseks tarbimiseks erinevaid peasalateid: jää-, või- ja Rooma salatit.
Salatipeenrast kolisin ma peterselli pärast raamatulugemist välja esimesena, mõte olukorrast pilti teha tuli alles natuke hiljem – sellepärast salatite peenra pilti mul teile näidata ei olegi. Aga ilma selletagi on ju juba piisavalt kole küll, eks?
Ning mina raiun omale igaveseks peakolu sisse, et petersell ei käi kokku salatite ja peetidega, herned ja oad laukude ja sibulatega, ja et erinevat liiki kapsoide samas peenras kasvatada ei tohi. Õnneks kapsaste ja sibula vihavaenu kohta teadsin ma juba ammu, nii et neid pole ma koos kasvatada mitte üritanudki.
Eks selles õde Christa raamatus on veel teistegi köögiviljade ja maitsetaimede omavahelisest sobivusest ja mittesobivusest kirjutatud, aga muu kohta pole mul omast käest elulisi näiteid välja käia. Loodan, et ei tule ka. Vähemalt olen nüüd jälle targem ja tean, millest hoiduda.
Aidi Vallik avalikult 
kaksblogikiskjasiil said,
4. juuli 2020 kell 13:05
saad uuel hooajal katsetada, kas töötab paremini 🙂 ma uurisin talvel neid sobivusi ja eelmisel aastal kasvatasin koos kõrvitsat ja kartulit 🙂 ja piparmünti ning viinamarja. pmst piparmünt tahtis viinamarjad ää matta, aga tänavu on igatahes ok.
Sina pole küll ammu algaja ja tead kuis asjad käivad. Ma lihtsalt sellest kogemusest, et taimepeletus töötab, aga imesid ei maksa ikka loota 🙂 mõned satikad suruvad end ikka läbi.
aidivallik said,
4. juuli 2020 kell 21:19
See on täitsa tõsi, mina olen siin ka erinevaid kahjuripeletustaimi kasutades jõudnud järeldusele, et kui neid elukaid ikka piirkonnas palju on, siis võid oma kapsad peiulillede, tilli ja kummeliga kas või ära lämmatada, aga putukad leiavad need üles ikka. Võib-olla vähemal määral küll, kui muidu oleks, aga ikkagi on sellega üks igavene häda.